Eestlased Ukrainas
| Rahvaarv | |
|---|---|
| 3000 |
Eestlased Ukrainas (ukraina Естонці в Україні) on Ukrainas elanud või elavad eestlased.
Ukrainas Kiievis tegutseb 1994. aastast Ukraina Eesti Selts.
Ukrainas (sh Krimmis) elab umbes 3000 eestlast.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Venemaa keisririigis
[muuda | muuda lähteteksti]Teadaolevalt sattusid eestlased esmakordselt suuremal määral Ukraina aladele 18. sajandi alguses Põhjasõja ajal, mil Venemaa tsaaririigi väed Võru- ja Tartumaad rüüstades võtsid sõjasaagina orjadeks ja vangideks kaasa ka eestlasi. Rootsi sõjaväega liikunud pastor Georg Nordberg kirjeldas oma raamatus "Karl XII elu ja teod”, kuidas armee kohtas 1709. aastal Poltava linna ümbruses asuvates külades eestlasi ja soomlasi, kes olid sinna toodud sõjavangidena. Mõned eestlased liitusid vabatahtlikult Rootsi armeega ja soovisid koju naasta, teised, peamiselt noormad, olid harjunud uue piirkonnaga ja soovisid Ukrainasse jääda.[2]
Esimesed vabatahtlikud eestlase asustused Ukrainas tekkisid 19. sajandi teisel poolel, mil Venemaa keisririigi keskvõim soosis asustamata või uute vallutatud alade koloniseerimise poliitikat. Üheks selliseks sihtkohaks kujunes Krimm, kust olid tatarlased pärast Venemaa vallutust suures osas välja rännanud.[3] Krimm kujunes (koos Samaraga) üheks esimeseks sihtkohaks üldse, kuhu eestlased suuremaarvuliselt välja rändasid. Asundustest esimene ja vanim oli Beregovoe asula, kuhu eestlased asusid 1861. aastal, kuigi suurem osa asundusi loodi vaid mõni aasta hiljem (aastatel 1863–1864).[4]
| Asula nimi | Tollane nimi | Asutamisaasta | Umbkaudne eestlaste arv | Nigoli järgi asulas olemas (1918) |
|---|---|---|---|---|
| Beregovoe | Samruki,
Rannaküla |
1861 | 200 (35 perekonda) | Oma koolimaja |
| Krasnodarka | Kontši-Šavva | 1863 | 200 inimest | Oma koolimaja, kirik ja selts Ühendus |
| Sõrt-Karaktšora | 1864 | 176 inimest | 20 talu, oma koolimaja, kirik, elasid paljud Tauria Eesti Hariduseseltsi liikmed | |
| Pervomaiske | Tšurtši | 1863 | 40 perekonda | Koolimaja, kirik, selts Vabadus" |
| Tarhan | 1863/1879 | 25 perekonda | Oma koolimaja, ostsid 1879. ära kohaliku mõisa | |
| Asula nimi | Asutamisaasta | Umbkaudne eestlaste arv | Meomutteli järgi asulas olemas (1900) | |
| Uporne | Kijat Orka | Teadmata | 80 inimest | Oma külavalitsus, jagasid kooli Pervomaiskega |
| Bozgoss-Kitai | Kitai | 20 inimest | Jagavad kooli ja kirikut Sõrt-Karaktšoraga | |
| Bozgoss Estonski | Bos-Kos | 15 peret | ||
| Kurulu-Kiptšak | ~1890 | 20 peret | Elavad rendimaal, lapsi õpetati kodus | |
| Aktatši-Kaban | Kaban-Aktatši | |||
| Boz-Oglu-Kereit | Bos-Oglu | |||
| Bolattši | ~1895 | |||
Krimmis suutsid eestlased end hästi organiseerida ja asunduste spetsialisti August Nigoli hinnangul olid sealsed asundused kõikidest eesti rikkaimad ja hästi säilitamas oma kultuuri. Peamiselt harisid kohalikud põllul nisu, otra või kesa. Kuna vesi Krimmis on sügavamal kui Eestis ja kündmiseks oli rohkem hobuseid vaja, tegid eesti talunikud rohkem koostööd, sest üksi oli keeruline hakkama saada. Külad olid peamiselt ühiselt hallatud, vaid suuremad Beregovoe ja Pervomaiske elanikud jagasid maa omavahel kruntideks.[4] Krimmi eestlased olid peamiselt ka need, kes peamiselt edasi Kaukaasiasse ja Ameerikasse rändasid.[3][6]
1897. aasta rahvaloenduse järgi elas Tauria kubermangus (mis koosnes Krimmist ja Lõuna-Ukrainast) kokku 2210 eestlast, neist 470 linnades. Asundusi oli Ukrainas 1900. aastal asunduste uurija õpetaja Jüri Meomutteli järgi 8, Nigoli järgi 6, (kuigi erinevus võib tulla sellest, et nad piiritlesid asundusi erinevalt). Linnades olid 1918. aasta seisuga eestlased koondunud Kiievsse (umbes 200 eestlast), Odessasse (150), Harkivisse (300) ja Simferopolisse. Esimeses asutati 1911. aastal Kiievi Eesti Vastastikuse Abistamise Ühing, viimases 1917. aastal eesti selts ja korra kuus peeti eestikeelset jumalateenust.[4][5][7]
Nõukogude aeg
[muuda | muuda lähteteksti]
Venemaa kodusõda ajal osalesid paljud Eesti Punased Kütid ja Eestist mobiliseeritud punaarmeelased enamliku võimu kehtestamises Ukrainas. Nõukogude Ukraina valitsus aga ei tunnistanud Tartu rahulepinguga loodud opteerumisvõimalust Eesti Vabariiki ja andis eestlastele, ka sõduritele, kohaliku kodakondsuse. Seetõttu Ukraina eestlaste arv kasvas ja nende võimalused opteeruda olid piiratud. Krimmi eestlaste jaoks tegi olukorra veel keerulisemaks kodusõja liikuv rinne, sest võim vahetus Krimmis mitmeid kordasid.[7][8][9][10]
Põlismaistamise ajal 1920. aastatel oli Krimmi eestlaste kultuurielu õitsev, seal tegutsesid eesti koolid, kirik ja kuus või seitse kultuuriseltsi. 1926. aasta Nõukogude rahvaloenduse järgi elas tänapäevase Ukraina piires 4095 eestlast, neist 2084 Krimmis.[11] Stalini ajal 1930. aastatel põlismaistamine lõpetati. Ukraina eestlaste juhtivad kultuuritegelased kadusid (tõenäoliselt nad hukati), eestikeelsed koolid pandi 1938. aastal kinni.[12]
Nõukogude okupatsiooni ajal säilitasid eesti keele paremini oma emakeelena maapiirkondades elavad eestlased, linnades elavad eestlased vahetusid sageli vene keelele üle juba nõukogude aja alguses. Nõukogude aja jooksul eestlaste arv Ukrainas püsis enam-vähem paigal (1989. aastaks elas Ukrainas 4208 eestlast, neist 1293 inimest ehk 30,73% ütles eesti keele olevat oma emakeel). Diasporaad suurendasid Ukrainasse otse Eestist tulnud eestlased, kes tavaliselt sattusid piirkonda, sest nad jäid pärast sõjaväeteenistust Ukrainasse kohale, abiellusid ukrainlasega või nad suunati sinna pärast kõrgkooli lõpetamist. Nemad säilitasid tavaliselt oma keeleoskuse hästi. Kuid pärast eestikeelsete koolide sulgemist hakkas asundustes eesti keel oma rolli kaotama ja nõukogude aja jooksul vahetusid noored aina rohkem vene keelele, rääkides aina kehvemini eesti keelt. Seetõttu suurenes eestlaste osatähtsus mandri-Ukrainas ja Krimmi eestlaste osakaal diasporaa rahvastikus langes poole pealt veerandi peale nõukogude aja lõpuks.[6][11][13]
| 1897 | 1926 | 1959 | 1970 | 1989 | 2001 |
|---|---|---|---|---|---|
| 2227 | 4095 | 4184 | 4571 | 4202 | 2868 |
Iseseisvas Ukrainas
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Ukraina iseseisvumist tunnustas Ukraina eestlasi oma rahvusvähemusena ja Ukraina eestlased moodustasid kultuuriseltsid, mis asusid korraldama kohalike eestlaste kultuurielu.[15] 1994. aastal asutati Kiievis Ukraina Eesti Selts, 1996. aastal kõiki soomeugrilasi Ukrainas esindav Kiievi Soome-Permi Rahvaste Kultuuriselts ja 1997. aastal Krimmi Eestlaste Kultuuriselts.[16][17] Ukraina Eesti Seltsil tegutsesid harud ka Lvivis, Harkivis ja Odessas.[13]
Ukraina Eesti Selts asus korraldama kontaktide loomist Eesti Vabariigiga, eestikeelse kooliõppe taastamist ja kultuuriürituste korraldamist. 1997. aastast alates sai selts haridusministeeriumilt eestikeelset õppematerjali, mida koolides kasutada. 1998. aasta juunis toimusid Krasnodarkas esimesed Eesti Suvepäevad, kus osales ka riiklik delegatsioon Eestist, ja selts võeti vastu Ülemaailmsesse Eesti Kesknõukogusse.[12] 1999. aastal sai selts endale ametlikud ruumid Kiievis ja Ukraina eestlaste naiskoor Sõleke osales laulupeol. Nii Ukraina Eesti Selts kui ka Kiievi Soome-Permi Rahvaste Kultuuriselts on kogunud eestikeelseid raamatuid, mida kohalikele välja laenutada.[13][17]
2001. aasta septembris tähistati Ukraina eestlaste 140. aastapäeva II Eesti Suvepäevadega Beregovoe asulas. 2002. aastal sai selts käima keeleõppe Aleksandrovka keskkoolis, kuhu tuli keelt õpetama Eestist suunatud õpetaja. 2011. aasta septembris tähistasid Ukraina eestlased Krimmi eestlaste 150. aastapäeva.[1]
Eesti ja Krimmis elavate eestlaste kontakt katkes 2014. aastal, kui Venemaa okupeeris Krimmi. Okupatsiooni tõttu pidi Eestist suunatud eesti keele õpetaja poolsaarelt 2014. aastal lahkuma.[1] Venemaa okupatsiooni ajal on eestlaste Krimmi kultuurautonoomia juhid süüdistanud Eestit rahvusvähemuse hülgamises ja tänanud Venemaad toe eest, kuigi uutel juhtidel sageli pole kohalike eestlaste seoseid olnud.[15]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Sergei Tambi; "Eestlased Ukrainamaal" ("Эстонцы на украинской земле"), Peterburi, Piter, 2022
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Ukraina". Eesti Välisministeerium. 23. jaanuar 2017. Vaadatud 17. märtsil 2017.
- ↑ Voolaine, P. (27. veebruar 1938). "Poltawa maarahwas". Postimees. Lk 2.
- ↑ 3,0 3,1 Rosenberg, Tiit (3. juuli 2007). "Eestlaste väljaränne 19. sajandil ja 20. sajandi algul". Möte: 8-10.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Nigol, August (1918). Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal. Tartu: Postimees.
- ↑ 5,0 5,1 Meomuttel, Jüri (1900). Eesti asunikud laialises Wene riigis. Esimene katse sõnumid kõikide Eesti asunduste üle tuua (PDF). Tartu: Postimees.
- ↑ 6,0 6,1 Kalabugin, Valeri (9. juuli 1998). "Ukraina eestlased ehitavad Ukraina-Eesti silda". Eesti Päevaleht. Lk 7.
- ↑ 7,0 7,1 Karaliou, Maxim (4. aprill 2023). "Arvustus: EESTLASED VALGEVENES JA UKRAINAS". Akadeemia: 732-733.
- ↑ "Eesti asunikkude seisukorrast nõukogude Wenemaal". Tallinna Teataja. 7. juuni 1921. Lk 2.
- ↑ "Ukraina Eesti komiteede esitajad soowitawad walitsusele Ukrainaga läbirääkimise küsimuses äraootawale seisukohale asuda". Tallinna Teataja. 2. august 1921. Lk 3.
- ↑ "Tere tulemast Eestisse!". Harju Elu. 20. juuni 1974. Lk 2.
- ↑ 11,0 11,1 Kulu, Hill (1992). Eestlased maailmas: ülevaade arvukusest ja paiknemisest. Tartu: Tartu Ülikool.
- ↑ 12,0 12,1 "Ukraina eestlased tahavad õppida oma emakeelt". Postimees. 22. juuni 1998.
- ↑ 13,0 13,1 13,2 "Ukraina Eesti Seltsil oma maja". Vaba Eesti Sõna. 24. juuni 1999. Lk 10.
- ↑ "Eestlased Ukraina maal". Eesti Kultuuriseltside Ühendus. 1. märts 2022.
- ↑ 15,0 15,1 Samorodni, Oleg (19. märts 2018). "Ukraina soovitus Jaak Madisonile: ärge toitke Krimmi külastusega Vene propagandat! Eestlastest on tehtud kollektiivsed pantvangid". Eesti Päevaleht.
- ↑ "Ukraina". Eesti entsüklopeedia. Vaadatud 10. jaanuaril 2025.
- ↑ 17,0 17,1 IEFYMYSHCH, Nadija (2003). "THE PEOPLE OF THE FINNISH-PERM ETHNIC GROUP IN UKRAINE". Ethnic history of Europeаn nations. 14: 150-151.