Mine sisu juurde

Eestimaa konsistoorium

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Eestimaa Provintsiaalkonsistoorium)

Eestimaa konsistoorium (ka Eestimaa provintsiaalkonsistoorium) oli 17. sajandi keskpaigast 1919. aastani[1] Eestimaal Tallinnas Toompeal tegutsenud Rootsi riigikiriku Evangeelse luterliku kiriku, VELK Eestimaa konsistooriumiringkonna, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku kiriku haldusorgan.

Eestimaa konsistooriumi hoone, Douglase tänav/Kiriku plats 3 Tallinnas Toompeal

Eestimaa konsistoorium asus Tallinnas Douglase tänav 3.

Eestimaa konsistooriumi juhtis aastatel 16221919 Eestimaa Evangeelse luterliku kiriku kõrgeim vaimulik juht Eestimaa superintendent, aastast 1638 Eestimaa piiskop[2].

Kuninglik konsistoorium Tallinna

[muuda | muuda lähteteksti]

1638. aastal nimetati Tallinna ja Eestimaa piiskopiks Joachim Jhering ning temast sai samal aastal loodud vaimulikest liikmetest koosneva Tallinna kuningliku konsistooriumi eesistuja (president). Talle 2. juunil 1638 antud kuninglik instruktsioon oli kuni 1686. aasta Rootsi kirikuseaduse kehtestamiseni Eestimaa kirikukorralduse ja valitsemise põhialus.[3]

Rootsiaegne Eestimaa Provintsiaalkonsistoorium tegutses Toompeal ja Provintsiaalkonsistooriumile allusid Eestimaa luterlike praostkondade (Harju, Järva, Viru, Maa-Lääne, Ranna-Lääne ja Saarte-Lääne praostkond) maakogudused ja Toompea Tallinna toomkirik ning Provintsiaalkonsistooriumi juhtis Eestimaa piiskop.

17. sajandi alguseks oli ka Tallinna linnas välja kujunenud Saksa luterlike linnadele tüüpiline territoriaalkiriku kirikuvalitsus, Tallinna rae ja vaimulikkonna esindajatest koosnev Tallinna linnakonsistoorium. Konsistooriumi esimees oli üks Tallinna bürgermeistritest ja aseesimees Tallinna superintendent. 1686. aasta Rootsi kirikuseadusega kaotati alamkonsistooriumid ja allutati Tallinna linna vaimulikkond 1692. aastast Eestimaa piiskopile ning toomkapiitlile.

 Pikemalt artiklis Eestimaa piiskop

Eestimaa provintsiaalkonsistoorium

[muuda | muuda lähteteksti]

Harku kapitulatsiooniaktiga 29.9.1710 Põhjasõjas anti Tallinna linnale selle varasem episkopaalõigus. Eestimaa provintsiaalkonsistoorium organiseeriti 15.3.1715 ja kuni 1833. aastani juhtisid Eestimaa kiriklikku elu selle konsistooriumi esimesed assessorid ehk Tallinna Rüütli- ja Toomkiriku ülemvaimulikud. Eestimaa rüütelkond soovis endale kiriku suhtes ka kõiki neid õigusi, mis olid olnud varem Rootsi kuningal Eestimaa kiriku suhtes. Rüütelkond nõudis ka piiskopiameti kaotamist ja konsistooriumi esimeheks Eestimaa rüütelkonna maanõuniku määramist. Tüli kestis 1743. aastani, mil senat otsustas asja rüütelkonna kasuks[4]. Eestimaa provintsiaalkonsistooriumi presidendiks oli Eestimaa rüütelkonna maanõunik, ülejäänud liikmed olid (kuni 1832. aastani), vaimulikud: praostid ja lihtpastorid, kõrgemaks kiriklikuks kohtuks oli nn. ülem-apellatsioonikohus.

VELK Eestimaa konsistoorium

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1832. aasta kirikuseadust (millega kadusid mitmed kohalikud e provintsiaalkonsistooriumid (Saaremaa provintsiaalkonsistoorium, Tartu linnakonsistoorium, Pärnu linnakonsistoorium jne)[5]) nimetati konsistooriumi kui Eestimaa konsistooriumiringkonna Eestimaa provintsikonsistoorium[1]. Pärast Tallinna rae kaotamist, 1890. aastal, ühendati Tallinna konsistoriaalringkond Eestimaa konsistoriaalringkonnaga.

Eestimaa konsistooriumi koosseis 1914. aastal: president: parun Alfred Rosen-Wichterpal, Eestimaa rüütelkonna maanõunik; asepresident: Daniel Burchard Lemm, kindralsuperintendent.

Ilmik-assessorid: Alexander von Weiss, Ernst Samson von Himmelstjerna. Vaimulikud assessorid: Konrad von zur Mühlen, Tallinna Niguliste koguduse pastor; Max Krause, Viru-Nigula koguduse pastor. Sekretär, aadli Vaeslastekohtu sekretär. Sekretär ja tõlk: Roman von Bodisco, asjaajaja ja notar: Roman von Bodisco[6].

1919 Tallinnas loodi kirikukongressil Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (EELK) esimene kirikuvalitsus ehk EELK Konsistoorium, koosseisus: piiskop Jakob Kukk, vaimulikud assessorid Johan Kõpp ja Jaan Lattik, konsistooriumi abipresident dr. Friedrich Akel (presidendiks oli kogu aeg piiskop), ilmalikud assessorid Viktor Kargaja ja G. Soosaar[7]

Konsistooriumi presidendid

[muuda | muuda lähteteksti]