Eesti kümnevõistlus

Eesti kümnevõistlus on olnud meie kergejõustiku saavutusterohkeim ala.

1910.–1930. aastad

1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi Aberg korraldatud võistluse kavas oli 100 m jooks, kaugus- ja kõrgushüpe, odavise, kuulitõuge ja palliheide. Sellest võistlusest ei ole säilinud ühtegi dokumenti, sest Abergi arhiiv hävis sõjatules. 1909. aasta septembris korraldasid Kalevi võimlejad mängu- ja lauluseltsi Lootus (Gonsori) aias neljavõistluse, mille kavas olid kivitõuge, kettaheide, kaugus- ja kõrgushüpe. Võistluse võitis Leopold Tõnson.

Kalevlaste esimene kümnevõistlus toimus kümme kuud pärast Stockholmi olümpiamänge – 1. juunil (1918 1. veebruarini kehtinud vana kalendri järgi 19. mail) 1913 Pirital. Võistlus kestis vaid kaheksa tundi. Olümpiamängudel, nagu teada, jagati kümme ala kolmele päevale. Kalevi kümnevõistlust alustas 12 meest, lõpetas kuus: Bernhard Abrams, Johannes Villemson, Eduard Hiiop, Leopold Tõnson, Sergei Orloff ja Reinhold Salumann. Võitjaks tuli Abrams järgmiste üksiktulemustega (100 m 13,0; ketas 29.65; kuul 10.15; heitepall 43.77; oda 35.24; kaugus 5.42; kõrgus 1.55; "kepihüpe" 2.90; 110 m "aiajooks" 20,0 ja 1500 m 5.53,8). Kalevi tabeli järgi andsid need tulemused 9289 punkti. Paremuse selgitamisel võeti aluseks Kalevi eelmise aasta rekordid. Neid hinnati 1000 punktiga. Rootslased hindasid teatavasti samaväärselt tulemusi, mis olid võrdsed olümpiarekorditega.

Samal päeval leidis Tallinnas aset teinegi, täiesti olümpialik kümnevõistlus. Selle korraldas võimlemisseltsi Sport asutanud Artur Kukk. Selle kümnevõistluse võitis Soome 1912. aasta meister, Helsingi rootsi klubi IFK esindanud Lars Hornborg Venemaa mitmekülgsema atleedi Garri Gantvargi ees. Viiendaks jäi eestlane Gustav Kiilim. Kiilim oli püstitanud eelmistel hooaegadel Eesti tipptulemusi 100 meetrist 1500 meetrini. Kõnealust võistlust alustas Kiilim oma võimetele vastavalt. Väljakualadel ta aga külalistele konkurentsi ei pakkunud. Kiilimi üksiktulemused (11,9 – 5.46 – 7.90 – 1.40 – 56,0 – 22,0 – 27.52 – diskv. – 30.40 – 4.47,2) andsid 1912. aasta punktiskaala järgi esimeseks Eesti rekordiks 4438,195 punkti.

Tulemuste võrdlusest selgub, et Pirital võistelnud Abrams oli kümnevõistlejana Kiilimist võimekam. Seda ta ka järgmisel suvel Riias II Venemaa olümpial 5642,255 punkti ja pronksmedali võitmisega tõestas. Tulemus oli uus Eesti rekord. Kuu aega hiljem võtsid üksteiselt mõõtu Abrams ja Villemson, kes oli rohkem jooksja. Villemson oli konkurendist selgelt üle ja võitis selle duelli Eesti rekordiga 6007,98 punkti.

Antwerpeni olümpiamängude lähenedes kirjutas Eesti Spordilehe esimene toimetaja ja riigitegelane Ado Anderkopp võimalusest püstitada maailmarekord. Eesti meistrivõistlustel 1920. aasta juunis koguski üha enam imetlust äratav lühikest kasvu (174 cm), kuid kehaliselt tugev atleet Aleksander Klumberg rekordilise punktisumma – Stockholmi olümpial kasutatud tabeli järgi 8025,520. Maailmarekordiks ei kinnitatud seda tulemust (samal aastal uuendatud tabeli järgi 7363,625) siis ega hiljem, sest Eesti polnud veel Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF-i) liige. IAAF-i maailmarekordite statistikakogumikus (1999) on Klumbergi 1920. aasta saavutus märgitud kui viimane mitteametlik tipptulemus kümnevõistluses.

Antwerpeni olümpiamängudel meie mehe lootused ei täitunud. Ta sai odaviskes viienda koha tulemusega 62.39. Eelvõistlusel tühistas soomlasest kohtunik eestlase parima viske, mis kandus 65 meetrini. Kuna soomlased tegutsesid ka märkijatena väljakul, võis kahelda, kas nende tegevus oli erapooletu. Esimesed neli olid kõik soomlased. Kümnevõistluses osales Klumberg haigena ning suhteliselt nõrkade tulemuste tõttu jättis võistluse pooleli pärast teivashüpet. Kuna eestlastel puudus punktitabel, ei osatud arvata, et pärast trumpala odaviske õnnestumist oleks Klumberg võinud tõusta pronksikohale.

1922. aasta hilissuvel asus küps ja ambitsioonikas kümnevõistleja Helsingis IFK-i juubelivõistlustel maailmarekordit ründama. Vaatamata jahedale ilmale, tuulele ja sajule õnnestus maailmarekord püstitada. Esimene päev 100 m 12,3; kaugus 6.59; kuul 12.92; kõrgus 1.75; 400 m 55,0. Teine päev 110 m tõkkejooks 17,0 (Eesti rekord); ketas 39.64; teivas 3.40; oda 62.20; 1500 m 5.11,3. 1912. aasta tabeli järgi saavutas Klumberg Helsingis maailmarekordiks 8147,505, 1920. aasta tabeli järgi 7485,610 punkti, 1985. aasta tabeli järgi oli tulemuseks 6087 punkti.

1924. aasta Pariisi olümpiamängudel võitis Klumberg kümnevõistluses pronksmedali 7329,36 punktiga, kaotades hõbeda vaid 21 punktiga. Aastavahetusel 1924/1925 korraldatud Eesti Spordilehe referendumil valisid spordihuvilised ta "Eesti suurimaks sportlaseks" (ta edestas kõiki kuulsaid raskejõustiklasi). 1920. ja 1930. aastatel olid tugevamateks kümnevõistlejateks veel Elmar Rähn, Johann Meimer, Arnold Niggol ja Elmar Lilienthal.

1940.–1950. aastad

Teise maailmasõja aastatel alustas sportlasteed Heino Lipp, kes tuli Eesti meistriks kümnevõistluses 1944. aastal ja oli 1943. aastal teine. 1946. aastal viis ta Nõukogude Liidu rekordi kuulitõukes üle 16 meetri ning oli sel alal kindlaim Euroopa meistri tiitli pretendent. Kuid julgeolekuasutus (KGB) teda EM-ile ei lubanud ning oma pika sportlaskarjääri jooksul ei saanud Lipp piiri taha kordagi. Samal aastal ületas Lipp Klumbergi kümnevõistluse rekordi (6450 punkti) tulemusega 6631 (1934. aasta tabel). Pärast seda uuendas Lipp Eesti rekordit veel kolm korda.

Helsingi 1948. aasta suveolümpiamängude päevil sai ta Tartus tulemuseks 7584 punkti, mis ületas olümpiavõitja Robert Mathiase punktisumma 7139. Kuu aega hiljem püstitas Heino Lipp ka uue NSV Liidu rekordi tulemusega 7780 punkti (11,4 – 6.13 – 16.18 – 1.70 – 50,2 – 15,4 – 47.55 – 3.40 – 61.96 – 4.35,0), mis oli maailma kõigi aegade kolmas tulemus (1985. aasta tabeli järgi 7072 punkti). 1949. aasta Tartu võistlustel üritas Lipp maailmarekordi 7900 punkti ületamist. Pärast kuuendat ala 110 m tõkkejooksu edestas ta maailmarekordit 26 punktiga, kuid järgnenud vihmasaju ja poris võistlemise tõttu jäi tulemuseks vaid 7539 (hooaja tippmark Euroopas). Viimase rekordiürituse tegi ta 1950. aastal, kuid taas nurjas teise päeva halb ilm hea tulemuse saamise. Pärast seda keskendus Lipp kuulitõukele ja kettaheitele.

Lipu mantlipärijaks tõusis Uno Palu, kes alustas kõrgushüppajana, olles Eesti edetabelijuht. 1956. aasta NSV Liidu rahvaste spartakiaadil võitis Palu pronksmedali uue Eesti rekordiga 7167 punkti (1950. aasta tabel, Lipu rekord oli selle järgi 7110). Palu sai võimaluse võistelda 1956. aasta suveolümpiamängudel Melbourne'is, kus saavutas tulemusega 6930 punkti 4. koha. Noorte Hääle küsitluse põhjal valiti Palu 1956. aasta eesti parimaks sportlaseks.

1958. aasta Euroopa meistrivõistlustel kergejõustikus Stockholmis võitis Uno Palu hõbemedali Eesti rekordiga 7329 punkti (1985.aasta tabeli järgi 7275). Sama aasta võistlustel olid septembris rekordinumbrid 7366 punkti ja oktoobris 7559 punkti (1985. aasta tabeli järgi 7430), mis tõi talle ka NSV Liidu meistrivõistluste hõbeda. 1960. aastal võitis Palu meistrivõistlustel pronksmedali Eesti rekordiga 7598 (1985. aastal – 7454; 11,3 – 7.08 – 13.71 – 1.90 – 50,1 – 14,9 – 42.35 – 3.80 – 59.89 – 4.20,9). Kuid Rooma 1960. aasta suveolümpiamängudele saadeti tema asemel NSV Liidu koondise treenerite otsusel (tutvuste kaudu) hoopis sportlane, kelle isiklik rekord oli vaid 7193.

1960.–1970. aastad

Rein Aun, Willi Holdorf, Hans-Joachim Walde 1964. aasta olümpiamängude poodiumil

Pärast 1956. aasta olümpiamänge hakati korraldama Uno Palu rändkarikale noorte kümnevõistlusi. Esimeseks võitjaks tuli 16-aastane Rein Aun. 1960. aastal sai ta 20–aastaselt meistersportlaseks. Ülikooli õpingute ajal oli tema treeneriks Fred Kudu. Olümpiahooajal 1964. aastal tuli ta NSV Liidu meistrivõistlustel hõbemedalile Eesti rekordiga 7917 punkti (vana tabeli järgi). Tulemuste ümberarvestamisel rahvusvaheliselt kehtestatud punktitabeli järgi oli tulemus 7813 punkti, mis aga oleks andnud kuldmedali. Selle punktisummaga oli ta enne 1964. aasta suveolümpiamänge Tōkyōs maailma edetabelis 6. kohal. Olümpiamängudel saavutas Aun hõbemedali 7842 punktiga (10,9 – 7.22 – 13.82 – 1.93 – 48,8 – 15,9 – 44.19 – 4.20 – 59.06 – 4.22,3). Veel enne 1500 m jooksu võis eeldada koguni võitu, kuid sakslane Willi Holdorf ületas isiklikku rekordi 14 sekundiga ning sai kuldmedali endale. Aastatel 1964–1967 kuulus Aun maailma edetabeli esikümnesse (kohad 4.–7.). 1967. aastal tuli Rein Aun NSV Liidu rahvaste spartakiaadi võitjaks ja püstitas seejärel maavõistlusel Saksa DV-ga uue riigi rekordi 7979 punktiga. 1968. aasta meistrivõistlustel saavutas Aun taas esikoha uue rekordiga 8026 punkti (1985. aasta tabeli järgi 7898). 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos pidi ta katkestama reielihase vigastuse tõttu. Rein Auna isiklike rekordite punktisumma on 8375.

Fred Kudu ausammas Kääriku spordibaasi juures

Rein Auna kõrval tegid neil aastail häid tulemusi ka Jüri Otsmaa – parim tulemus 7912 punkti (1985. aasta tabeli järgi 7776), kes oli 1966. aastal maailma edetabeli 8., ning Priit Paalo – 7814 punkti (1985. aastal – 7650), kes sai 1965. aastal meistrivõistlustel pronksmedali. NSV Liidu noorterekordeid püstitas Pavel Rambak, kelle kümnevõistluse parimaks tulemuseks jäi 7835 punkti (1985. aastal – 7700), kuna põlvevigastus 1975. aastal katkestas karjääri.

1968. aasta NSV Liidu meistrivõistlustel kümnevõistluses olid esikümnes kuus Eesti kümnevõistlejat: 1. Rein Aun, 4. Priit Paalo, 6. Jaan Lember, 8. Toomas Berendsen, 9. Toomas Suurväli ja 10. Boriss Tolmatšov (parim tulemus 7890 punkti, 1985. aastal 7743). 1968. aasta suvest olid koondises ka Kaidu Meitern (parim 1971. aastal 7699, 1985 tabel 7565) ja Aalo Eller (parim 1969. aastal 7437, 1985 tabel 7275). 1969. aastal võistles maavõistlusel Saksa DV vastu NSV Liidu 12-liikmelises meeskonnas kuus ja 1970. aastal Saksa FV vastu koguni seitse Eesti kümnevõistlejat. 1970. aastatel jõudsid NSV Liidu koondisse ka Pavel Rambak, Heino Sildoja (parim 1979. aastal 7748, 1985 tabel 7624), Peeter Põld (parim 1976.aastal 7920, 1985 tabel 7767), Tõnu Kaukis ja Margus Kasearu.

Toomas Berendsen oli aastatel 1967–1974 NSV Liidu koondise liige ning sai riigi meistrivõistlustel hõbeda 1969. aastal ja pronksi 1970. aastal. Maailma edetabelis oli ta 1972–1973 esikümnes. Parim punktitulemus 8016 punkti (1985. aasta tabeli järgi 7873) tuli Saksa FV – NSV Liit maavõistlusel 1973. aastal, mis andis kolmanda koha. 9 korral NSV Liidu koondisse kuulunud Toomas Suurväli saavutas oma tipptulemuse 1973. aastal, mil võitis Euroopa mitmevõistluse karikavõistluste poolfinaali Sofias punktisummaga 8018 (1985. aasta tabeli järgi 7887). Finaalis sai ta (7866) meeskondliku hõbeda koos Toomas Berendseniga (7891) ning 1975. aastal meeskondliku kulla.

NSV Liidu - USA - Saksa FV kümnevõistluses Tallinnas Kadrioru staadionil 1974 . aastal

Kadrioru staadionil peeti 1974. aastal kümnevõistlejate tippüritus – maavõistlus Ameerika Ühendriikide, Saksa FV ja NSV Liidu võistkondade vahel. Bruce Jenneri järel (8308 punkti, 1974. aasta tipptulemus) saavutas teise koha 7865 (1985. aasta tabeli järgi 7718) punktiga Jaan Lember, Toomas Suurväli oli 7797 punktiga seitsmes. 1975. aasta Saksa FV – NSV Liit maavõistlusel olid võiduka meeskonna kolm paremat Jaan Lember, Toomas Suurväli ja Peeter Põld. Selle kolmiku kogusumma oleks Eestile andnud Euroopa karikavõistlustel riikide arvestuses teise koha.

Uue mehena tuli Tõnu Kaukis 1975. aastal NSV Liidu juunioride meistriks ja omaealiste Euroopa meistrivõistlustel neljandaks. NSV Liidu karikavõistlustel 1978. aastal ületas Kaukis ligi 10 aastat püsinud Rein Auna Eesti rekordi, saavutades 8086 punkti (10,9 – 7.38 – 14.19 – 1.99 – 50,1 – 14,2 – 43.18 – 4.50 – 65.58 – 4.39.8), mis 1985. aasta tabeli järgi oleks 7984 punkti. Isiklik rekord paranes Kaukisel korraga 470 punkti võrra. Esimest korda elektroonilise ajavõtuga võistlusel (Saksa DV – NSV Liit) osaledes sai ta 1979. aastal 8024 punkti (kuigi võistles palavikuga). Eesti rekordi püstitas ka 1980. aastal NSV liidu meistrivõistlustel, kui saavutas 5. koha tulemusega 8141 punkti (1985. aasta tabeli järgi 8151). Tema isiklike rekordite punktisumma on 8548 punkti. Aastatel 1977–1983 oli Eesti kergejõustikukoondise liige ja aastatel 1980–1981 NSV Liidu koondise liige Margus Kasearu. Ta tuli Eesti meistriks 1979. aastal ja pronksile 1977. aastal. Riigi meistrivõistlustel aastatel 1979 ja 1980 saavutas ta kuuenda koha. Parimaks tulemuseks jäi Kasearul 1980. aastal saavutatud 8130 punkti (1985. aasta tabeli järgi 8077).

1980. aastad

1982. aastal avanes Eesti kümnevõistluse meeskonnal võimalus maavõistlusel Budapestis mõõtu võtta Euroopa karikasarjas osalevate Šveitsi, Ungari, Prantsusmaa, Rootsi ja Austria koondistega. Selge ülekaal oli eestlastel, kes saavutasid individuaalselt kolmikvõidu: 1. Tõnu Kaukis (8079), 2. Tiit Pahker (7994) ja 3. Tiit Pohl (7786) ning koguvõidu summaga 23 859 punkti. Tiit Pahker kuulus Eesti koondisse aastatel 1979–1989, tuli Eesti meistriks 1986. ja 1987. aastal ning tema parimaks punktisummaks jäigi 1982. aastal kogutud 7994 punkti (1985 tabeli alusel – 7976 p.). Tema isiklike rekordite punktisumma on 8488 punkti. 1983. aastal püstitas ta Eesti rekordi seitsmevõistluses 5917 punktiga. Tiit Pohl tuli 1981. aastal Eesti meistrivõistlustel hõbemedalile ning parimaks punktisummaks jäi samuti 1982. aastal Budapestis saavutatud 7786 punkti (1985. aasta tabeli järgi 7754).

1980. aastad tõid kümnevõistlusesse juurde kolm enam-vähem üheealist rekordimeest. Need olid Sven Reintak (s.1963), Valter Külvet (s.1964) ja Andrei Nazarov (s.1965). Noorte mitmevõistluses oli Reintak Külveti järel teine. Juunioride Euroopa meistrivõistlustel käis enne Külvetit ning võitis 1981. aastal pronksmedali. Ta tuli NSV Liidu noorte ja juunioride meistriks ning püstitas ka oma vanuseklasside NSV Liidu rekordeid mitmevõistluses. Reintak tuli kolmekordseks Eesti meistriks kümnevõistluses (1982, 1984, 1985), lisaks on ta tulnud meistriks teivashüppes ja tõkkejooksus. 1984. aastal viis ta Eesti rekordi 8176 punktini, 1986. aastal juba 8232 punktini, kuid see oli saavutatud "vana" odaga. Reintaki tähtsaavutuseks oli esikoht 1986. aastal Uppsalas peetud Eesti-Rootsi-Soome-Prantsusmaa-Šveitsi maavõistlusel tulemusega 8205 punkti (11,19-7.17-14.32-2.03-49,99-14,93-44.86-5.10-62.08-4.20,85), mis oli Eesti rekordiks "uue" odaga. Pärast krooniliste vigastuste perioodi üritas ta pääseda 1992. aasta suveolümpiamängudele Barcelonas, kuid Eesti meistrivõistluste tulemus 7849 polnud selleks piisav. Sven Reintaki punktisumma isiklike rekordite järgi on 8734.

Valter Külvet tuli juba 14-aastaselt tuli ta NSV Liidu noortemeistriks kaheksavõistluses, hiljem ka üheksavõistluses ning kümnevõistluses (edestas 2. koha omanikku ligi 900 punktiga). 1981. aastal saavutas Rootsi-Eesti maavõistlustel esikoha kümnevõistluses (juunioride arvestuses, kuid võistluse parima summaga). Samal aastal tuli Eesti meistriks 8104 puntiga (vana tabeli järgi 8221 punkti), mis oli 17–18–19 aastaste maailma tipptulemus. Järgmisteks saavutusteks olid 1983. aastal Euroopa juunioride meister, 1984. aastal universiaadi hõbe ja 1987. aastal NSV Liidu meistritiitel Kadriorus kodupubliku ees. Eesti meister kümnevõistluses oli ta ka 1994. ja 1995. aastal ning ka kettaheites 1986. ja 1991. aastal. Esimese Eesti rekordi püstitas Külvet 1987. aasta 19. juulil, kogudes 8332 punkti, mis oli 10 punkti parem Nazarovi kahe kuu vanusest Eesti rekordist (oli ka maailma edetabeli kuues tulemus). Aasta hiljem oli uueks rekordiks 8506 punkti (11,05-7.35-2.00-48,08-14,55-52.04-4.60-61.72-4.15,93), mis oli maailma hooaja teine tulemus. Vigastuste tõttu katkestas ta suurvõistlused 1986–1988 (EM, MM, OM) ja kannakõõluse vigastuse tõttu ei võistelnud 1989–1991. Punktisumma isiklike rekordite järgi on tal 8872 punkti. 1993. aastal püstitas Eesti tunnikümnevõistluse tipptulemuse 7187 punkti.

Andrei Nazarov sai 8000 punkti meheks 1986. aastal 21-aastaselt. 1987. aasta mais püstitas ta üleliidulistel võistlustel Eesti rekordi 8322 punktiga (10,71-7.69-13.73-2.16-49,21-13,88-41.68-4.70-56.60-4.36,36), mis jäi maailma hooaja kaheksandaks tulemuseks. Isiklikud rekordid tegi ta 8 üksikalal ning aeg 13,88 110 m tõkkejooksus oli samuti uus Eesti rekord. Pärast seda algas vigastuste jada ning korraliku ravi puudumise tõttu suutis mees järgmise kümnevõistluse läbi teha alles 1990. aastal. NSV Liidu meistrivõistlustel tuli Nazarov 1990. aastal hõbemedalile 8169 punktiga ning 1991. aastal võitis samuti hõbeda seitsmevõistluses uue Eesti rekordiga 6098 punkti. Need olid ühtlasi eesti kergejõustiklaste viimased medalid lagunevas NSV Liidu impeeriumis. Nazarov on võitnud kolm kuldmedalit Eesti meistrivõistlustel nii 110 m tõkkejooksus kui ka kõrgushüppes. Euroopa karikavõistlustel mitmevõistluses võitis 1996. aastal esiliigas Eesti meeskonnaga esikoha ning 1998. aastal superliigas 2. koha. Tema punktisumma üksikalade isiklike rekordite alusel oleks 8831 punkti.

Eesti mitmevõistlejate kogusaagiks Nõukogude Liidu täiskasvanute meistrivõistlustel aastatel 1948–1991 jäi 16 kümnevõistluse (5 kulda, 4 hõbedat, 7 pronksi) ja 2 seitsmevõistluste medalit. Kuldmedali võitsid Lipp ja Aun kahel korral ning korra Külvet. Riigi koondise eest võistles sel perioodil üle 20 Eesti kümnevõistleja.

1990. aastad

Võrust pärit Erki Nool võitis 1990. aastal seitsmevõistluses NSV Liidu juunioride meistrivõistlustel hõbemedali 5960 punktiga. Sama aasta suvel tuli ta kümnevõistluses Eesti meistriks 7771 punktiga. 1992. aastal tuli taas Eesti meistriks juba tulemusega 8001 punkti.

Taasiseseisvunud Eestil oli Barcelona olümpiamängudele saata kolm 8000 punkti meest. Limiidi tõttu sai saata kaks - võistlesid Nazarov ja Nool (Külvet jäi välja). Nool katkestas (null odaviskes), Nazarov jäi 14.kohale (8052 punkti). 1993. aastal pühendus Nool kaugushüppele ning juhtpositsioonile tõusis Indrek Kaseorg. Ta tuli Eesti meistriks 7966 punktiga ning osales 1993. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Stuttgardis, kus saavutas 12. koha 7911 punktiga.

1994. aastal saavutas Erki Nool (samast aastast treeneriks Rein Sokk) Euroopa sisemeistrivõistlustel kergejõustikus Pariisis 5. koha 5945 punktiga. 1994. aasta Euroopa meistrivõistlustel kergejõustikus Helsingis tuli Nool 10., Nazarov 11. ja Indrek Kaseorg 20. kohale (nurjus teivashüpe).

Erki Nool 2001. aastal

1995. aasta kevadel Götzises toimunud populaarsel kümnevõistlusel üllatas Erki Nool nelja alavõiduga (100 m - 10,71, kaugushüpe - 8.10, 400 m - 46,98, teivashüpe 5.40) ja kogu võistluse võiduga 8575 punkti, mis oli uueks Eesti rekordiks. Maailma edetabelis oli sel aastal Noolest parem vaid Dan O'Brien, kes tuli Göteborgis maailmameistriks 8695 punktiga. Nool oli maailmameistrivõistlustel neljas (8268 punkti), Nazarov 10. (8088 punkti) ja Kaseorg 11. (8042 punkti).