Eesti Vabariigi kirdepiiri kindlusehitised 1934–1939

Eesti Vabariigi kirdepiiri kindlusehitised 1934–1939 olid Eesti Vabariigi kaitse-eesmärgil kavandatud ja teostatud kaitseehitiste vöönd Kirde-Eestis ja Narva-tagustel aladel.

Eellugu

 Pikemalt artiklis Narva kaitselahingud

Esimene piirikindlustuskava (1920) oli seotud rohkem Vabadussõja-eelsete ja -aegsete kaitseehitiste täiendamisega. Kindralstaap planeeris juba 1924. aastal piiriäärsete rajoonide kindlustamist Narva jõe läänekaldal, Metsküla–Samokrassi–Joala, Auvere–Repniku–Laagna–Mereküla, Kauksi– Iisaku–Pühtitsa–Rausvere–Jõhvi–Kukruse–Ontika piirkondades, Suudeti aga ehitada vaid raudteetõke Komarovka küla juures.

Teine piirikindlustuskava (1926–1927) jäi arvatavasti täielikult realiseerimata.

1928. aastal alustati NSV Liidus läänepiiri (Soome, Eesti, Läti, Poola, Rumeenia) piirialade kindlustamiseks nn Stalini liini 13 kindlustatud rajooni ehitamist, kuhu kuulusid: Karjala, Kingissepa, Pihkva, Polotski, Minski, Mozõri, Korosteni, Novgorodi-Volõõnia, Kiievi, Letitševi, Mogiljov-Podolski, Rõbinski, Tiraspoli kindlustatud rajoon. 1938. aastal alustati veel 8: Ostrovi, Sebeži, Słucki, Šepetivka, Izyaslavi, Starokostyantynivski, Ostropoli, Kamjanets-Podilskõi kindlustatud rajooni ehitamist.

Lõplik rahulepingu alusel sõlmitud riigipiiri kulgemine Eesti ja Venemaa vahel

Kolmas kaitsekava (1932–1934)

Eestis koostas uue, järjekorras juba kolmanda idapiirile püsikindlustuste rajamise kava, mis valmis 1932. aastal. Kevadel 1933 toimunud ülevaatuse järgi oli kunagine Vabadussõja-aegne ja -järgne tugev välikindlustiste süsteem lakanud toimimast. 21. novembril 1933 otsustas Vabariigi Valitsus tarviliseks pidada Vabariigi idapiiri kindlustamise juba rahuajal.

Narva-tagune 1925. aastal

Narva jõe kaldale kavandati nüüd raudbetoonist punkriteliin ning 1934. aastal ehitatigi selle kava järgi üks kuulipildujakaponiir (tollase nimetusega Riigikülas, mis asus küll Vaasa mõisa alal).

Teiselt poolt võeti ette Vasknarva–Jõhvi tee tõkestamine. Siin oli oht, et vastane läheb Narva jõe ülemjooksu kaudu mööda Narva jõe peakaitseliinist ja jõuab piki sealset ainsat soodevahelist teed Narva ruumis olevate Eesti põhijõudude selja taha. Teele kavandati kolm kaitsevööndit, millest 1934. aastal rajati Agusalu küla lähedale nelja kuulipildujakaponiiriga kaitseliin (Agusalu positsioon). Vasknarva poole kavandati Soska kanti veel kaks kaitsevööndit, kuid need jäid realiseerimata.

Vastase pealetungi aeglustamiseks kavandati ulatuslike alade üleujutamist, sildade, teede ja truupide õhkimist, puude teedele langetamist ning võsa läbipunumist okastraadiga.

Narva ümbruses valmistati 1934. aastal õhkimiseks ette kuus silda, edaspidi ehitati kõikidele uutele sildadele lõhkelaengute paigaldamiseks vastavad kambrid või klambrid. Virumaal ehitati 1934.–1939. aastal 124 ehitise jaoks õhkimispesi teede jms purustamiseks taganemise puhul.

Neljas kaitsekava (1937–1938)

Uue ja juba neljanda, 1937. aasta kaitsekava järgi kulges kaitse peapositsioon peamiselt piki Narva jõge, mille läänekaldale kavatseti rajada uus kuulipildujapunkrite liin (Narva jõesuust Narva linnani oli kavandatud üheksa kaponiiri ehitamine). Eraldi kaitsti Jaanilinna sillapead, mille ees kulges poolkaares ~12 km pikkune kolmekordne vastupanupositsioon. Hiljem, 1939. aastal projektis tehtud parandustega kavandati kirdepiiri 245 püsipunkrist tervelt 199 ehitist just sillapea positsioonidele. Lõppvariandikohaselt tuli piiriäärsetesse piirkondadesse ehitada 748 erinevat raudbetoonpunkrit, 144 km traattõkkeid, 20 km tankitõrjekraave ja muid välikindlustusrajatisi.

Narva ja selle ümbruse kaitsmiseks ehitati suurtükkide püsipositsioone. Sakslased olid 1918. aasta lõpul maha jätnud hulgaliselt vanu Vene ja Prantsuse suurtükke (1877.–1878. aasta mudelid) ning Eesti kasutas neid Vabadussõjas üsna ulatuslikult. Pärast sõda arvati need reservi ning enamik neist müüdi 1937. aastal välismaale (ehk kaude jõudsid need siis Hispaania kodusõtta).

Järelejäänud suurtükid seati üles Narvas ja Narva-Jõesuus. Need lasid ~8 km kaugusele, seega oli peaaegu kogu Narva sillapea esine ala tule all. Suurtükialuseid, laskemoonavarjendeid jms ehitati augustist novembrini 1938 ning kuni sama aasta lõpuni seati relvi üles.

Narva-Jõesuusse ehitati puit-muldpatarei kolmele 152 mm kahurile ja kivist laskemoona- ja kahurikuurid. Rosona lõunapoolsesse jõesuusse kavandati positsioon kolmele 76 mm kahurile ning perspektiivselt ka veel üks kuulipildujakaponiir.

Narva Sutthoffi parki ehitati jõe äärde projektijärgsetest üks kuulipildujakaponiir. Sellest veidi kagusse (praeguse Narva Saksa sõjaväekalmistu ja autolammutuse vahele) rajati parki betoon-muldpatarei neljale 152 mm kahurile ja üks betoonist laskemoonaladu.

Teisele poole Surnuaia (praegu Jõesuu) teed kavandati 2. suurtükipatarei maa-alale üks kerge positsioon 76 mm kahurile ja selle kivist abihooned.

Narva kindluse Honori bastioni alale kavandati patarei kahele 229 mm mortiirile ja üks betoonist laskemoonaladu. Hiljem muudeti projekti ja mortiiride betoonalused ehitati otse bastioni rinnatise paremasse külge.

Hermanni linnuse kirderondeeli tugevdati ja sinna ehitati üks betoonalus 76 mm kahurile.

Pearaudteejaama ehitati silla suunas tulistamiseks üks puitalus 76 mm kahurile ja üks kivist suurtükikuur-laskemoonaladu.

Jüri saarele ehitati betoon-muldpatarei kolmele 152 mm kahurile ja üks betoonist laskemoonaladu.

Jaani linnusesse rajati patarei betoonist alustega kahele 229 mm mortiirile, ühele 76 mm kahurile (siin kinnitati kahur tumbale) ja üks betoonist laskemoonaladu.

Jaanilinna postijaama rajati Narva-Jamburgi tee suunas tulistamiseks kerged positsioonid kahele 76 mm kahurile ning jaama kivilaut ehitati ümber laskemoonalaoks.

Kokku rajati betoonpositsioone neljale 229 mm mortiirile ning seitsmele 152 mm ja kahele 76 mm kahurile. Puit-muld- jms kergeid positsioone taheti rajada kolmele 152 mm ja seitsmele 76 mm kahurile. Täpselt polegi teada, kas kõik kerged positsioonid ja nende laskemoonalaod, kahurivarjendid jms ka valmis ehitati.

Reetmine

Piirikindlustustööde kohapealne juht kapten Nikolai Trankmann (hilisem Nõukogude armee polkovnik) oli aastatel 1934–1938 müünud kindlustustööde plaane Nõukogude Liidule.

Töödele määrati uus juht, kapten Eduard Mullart ning kõik plaanid tehti ümber, mis aga tekitas tunduvat rahalist kahju ja ajakadu.

Viies kaitsekava (1939)

Tehniliselt tuli ümbertegemine kaponiiridele kasuks, sest nende paiknemist muudeti tulevälja paremini katvamaks, neid varjati maastikus paremini ning nende tarindit tugevdati. Narva-Jõesuu – Narva lõigule kavandati ja hakati ehitama lisaks olemasolevale kahele (nendega aga enam ei arvestatud) veel juurde 18 kaponiiri ning Pljussa jõe suudmesse nn Piimaninale (praegu Narva veehoidla all) 6 kaponiiri. Narva jõe ülemjooksule Gorodenka ja Peipsi järve vahele kavandati 14 kaponiiri.

Neist Vasknarvasse kavandati algul Peipsi järve äärde muuli peale ehitis, kus allosas oleks olnud kuulipildujapunker, ülaosas aga tule- ja veemõõdutorn. Veeteede Talitus keeldus aga oma kaasabist ning edaspidi kavandati ainult kuulipildujapunkri ehitamist, mis aga paraku jäigi ehitamata. Permiskülas paiknenud I maailmasõja aegseid ehitisi kaitseplaanides ei arvestatud, sest need olid ette nähtud läänest ligineva vaenlase vastu.

Eesti kirdepiirile tulnuks 1939. aasta suveks valminud uue variandi kohaselt ehitada kokku 245 (kagupiirile 503) raudbetoonpunkrit. Kagupiiri eelistamine oleks olnud õigustatud, sest Nõukogude 1939. aastal plaanitud rünnaku suund oli eelkõige Eesti ja Läti piirialale ning sealt edasi sisemaale.

Peale majanduslike põhjuste raskendas piirikindluste ehitamist asjaolu, et polnud kindel, kuhu need tuleks ehitada. Nii arvas Jaan Tõnisson 19. juunil 1939, et piirikindlused tuleks ehitada ka Saaremaale. Peaminister Kaarel Eenpalu vastas, et kindlustustöid tehakse seal, kus seda kõige rohkem vaja on, aga Saaremaa kindlustamine oleks asjatu rahakulutus.

Tegelikult käisid tööd aeglaselt ning Narva-Jõesuu – Narva lõigul valmis augustis-septembris kümme kaponiiri. Sealsel kaheksal ning Piimanina kuuel kaponiiril oli ehitus alusmüüri, põranda ja alaseina järgus. Rohkem ei saanud ehitada, sest sarrusteras oli otsas ning alanud Teise maailmasõja tõttu polnud enam võimalik seda isegi piiri tagant kiiresti juurde osta.

Eesti kavatses võimalikule agressioonile vastu asuda oma piiril ning mitte lasta võimalikul sõjal kanduda sisemaale. Tõenäoliselt loodeti vastupidamisel rahvusvahelisele abile, järjekordsele Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi sekkumisele ning Nõukogude-Saksa huvide ja suhete vastuoludele.

Kindlustustööde seiskumine

Paraku oli sügisel 1939 olukord Euroopas muutunud. Pärast Nõukogude-Saksa suhete ootamatut soojenemist ning Molotovi-Ribbentropi paktina tuntud lepingu sõlmimist 23. augustil tekkis Eesti vastu Nõukogude sõjaline ähvardus.

Eesti juhtkond ei näinud selle surve vastu kuskilt abi tulevat ning hoolimata enda väljatöötatud kaitseplaanidest ja kohati täiesti rahuldavast sõjalisest võimekusest otsustati omapoolsest sõjalisest vastupanust loobuda.

Eesti Vabariik kirjutas 28. septembril 1939 alla NSV Liidu sõjaväebaaside sissetoomise paktile ning peatas seetõttu 1.–2. oktoobril kõik ehitustööd, novembri alguseks ka korrastustööd ja materjaliveo. Piiri kindlustamine oligi lõppenud.

Ühe viimase teadaoleva sõjalise ehitisena Narva linnas valmis detsembris 1939 paekivist ja betoonist tankitõrjekahurite lao- ja remondikompleks (praegu Hariduse tänav 5 kompleksis).

Ehitiste purustamine ja nende II maailmasõjas kasutamine

Eesti annekteerimisel Nõukogude Liitu purustati kaponiirid tõenäoliselt juba augustis-septembris 1940 aktsioonis, mis meenutab kättemaksu, sest sõjaliselt puudus sellise teo järgi veel 1940. aastal vajadus.

Osad kaponiirid säilisid arvatavasti vähemalt osaliselt, sest 1944. aasta alguses Narva jõe liinil sõdinud eestlaste mälestustes on vihjeid, et kasutusel olevat olnud ka Eesti Vabariigis ehitatud kaponiire. Mälestuse põhjal pole arusaadav, milliseid kaponiire on peetud silmas.

Tänapäev

Kõikidest kaponiiridest on säilinud varemeid, kuid nendest vähemalt viiel on säilinud olulisi osasid. Palju teisigi ehitisi on põhiosas säilinud, osa neist küll maa sees ja 1952.–1956. aastal rajatud Narva veehoidla vee all. Ka praegu Venemaa kontrolli all oleval territooriumil Narva-tagustel aladel on säilinud palju ehitisi.

Hermanni linnuses olev mortiir on ainuke Eestis säilinud Eesti Vabariigi suurtükk, kuid on sinna toodud 1950. aastatel kunagisest Honori bastioni patareist.

Praeguse Venemaa poolel Jaanilinna linnuses asub ainus Eesti Vabariigi suurtükk, mis on säilinud oma algsel, 1938. aasta positsioonil.

Vaata ka

• Eesti Vabariigi kagupiiri kindlusehitised 1919–1939
• Eesti Vabariigi kirdepiiri kindlusehitised 1918–1921
• Laidoneri liin
• Stalini liin, Kingissepa kindlustatud rajoon

Kirjandus

• Toe Nõmm. Eesti piirikindlustused. Tehnika ja Tootmine 8 ja 9, 1992;
• Toe Nõmm. Sõjaväevarustus ja piirikindlustused kuni 1939. aastani. Sõja ja rahu vahel I. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. S-Keskus, Eesti Rahvusarhiiv. Tallinn 2004;
• Jüri Tõnisson. Avastamata turismiobjekt Narva jõe kaldal. Põhjarannik, 29.05.2004;
• Toe Nõmm. Eesti suurtükivägi 1918–1940. Relvastus ja ülesehitus. Laidoneri Muuseumi aastaraamat 4, 2004. Tallinn 2005;
• Robert Treufeldt. Kas Riigikülas ikka on palju vaba maad? Narva Postiljon, 23.02.2006;
• Роберт Трейфельт. Оборонительные сооружения на северо-восточной границе Эстонской Республики в 1919–1939 гг. Baltfort 4/ 2009;
• Robert Treufeldt. Laidoneri liin kui Narva tabalukk. Tehnikamaailm 5/ 2010.
• Robert Treufeldt. Eesti Vabariigi kirdepiiri kindlusehitised 1919–1939. Narva Muuseumi Toimetised 10. Narva, 2010.

Pildid:

• Mati Õun. Eesti sõjavägi 1920–1940. Tammiskilp. Tallinn, 2001;
• Merike Jürjo. Eesti kasarmud. Estnische Kasernen und Stäbe. Estonian Barracks and Staffs. Tänapäev. Tallinn, 2008;