Eesti Ajaloomuuseum

See artikkel on Eesti muuseumist; üldmõiste kohta vaata ajaloomuuseum (üldmõiste).

Eesti Ajaloomuuseumi hoone Tallinna vanalinnas Pikal tänaval

Sihtasutus Eesti Ajaloomuuseum on muuseum, mille põhiülesandeks on eesti rahva, maa ja riigi ajalooga seotud materjalide kogumine, säilitamine, teaduslik läbitöötamine, nende vahendamine üldsusele ja muu museoloogiline töö.

Ajalugu

1842. aastal asutati Tallinnas Eestimaa Kirjanduse Ühing (Estländische Literärische Gesellschaft), mis oli baltisaksa teaduslik selts ja mille üheks eesmärgiks sai muuseumi loomine "kodumaa süvendatud tundmaõppimiseks tema ajaloo, kunsti, tootmise, tehnoloogia ja looduse uurimise kaudu". Järgneva kahekümne aasta jooksul tekkinud rikkalike kogude põhjal avati 1864. aastal Kanuti gildi hoones EKÜ Eestimaa Provintsiaalmuuseum.

1911. aastal ostis EKÜ Toompeale Kohtu tänavale Ungern-Sternbergi palee hoone Toom-Kohtu tänav 6, mis aitas jõuliselt kaasa muuseumi tegevuse elavnemisele. Kubermangulinna ainus muuseum sai oma üldharivate loengute ja näitustega Tallinna kultuurielu tähtsaks keskuseks.

Eesti Vabariigi (1918–1940) ajal kasvasid jõudsalt arheoloogiakogu, loodusteaduslikud ja kultuuriloolised kogud ning arhiiv.

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal muuseum riigistati ja selle baasil loodi Eesti NSV Riiklik Ajaloomuuseum. Osa varadest jaotati teistele muuseumidele. Loodusteaduslike kogude põhjal loodi iseseisev Loodusmuuseum. Sõjajärgseil aastail, tugeva ideoloogilise surve mõjul, viidi muuseumis lisaks muuseumitöötajate represseerimisele läbi ka nõndanimetatud "kahjulike" materjalide kõrvaldamine, mille käigus tuli hävitada kõik, mis meenutas omariikluse aega. Põhifondid on siiski suures osas säilinud tänu tolleaegsete koguhoidjate isiklikule entusiasmile.

1946. aastal viidi muuseum üle hoonesse Sakala tänaval ja oma praegusesse asukohta Suurgildi hoones kolis muuseum 1952. aastal.

1874. aastal krahv Anatoli Vladimirovitš Orlov-Davõdovi ehitatud Orlovi loss ehk Maarjamäe loss (Marienberg) liideti muuseumiga 1975. aastal ja seal avati lähiajaloo ekspositsioon, 1989. aastal Eesti NSV Riiklik Ajaloolis-Revolutsiooniline muuseum.

1. veebruaril 2019 ühinesid Eesti Ajaloomuuseum ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum ning selle käigus moodustati uus sihtasutus.^[1] See on osa laiemast muuseumireformist, mille käigus ühendatakse erinevaid riigile kuuluvaid muuseume.^[2]

Teatri- ja Muusikamuuseum

Pikemalt artiklis Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Teatri- ja Muusikamuuseum asutati 1924. aastal. Enne liitmist Ajaloomuuseumiga oli see kasvanud museaalide arvult Eestis suuruselt teiseks, sisaldades üle 740 000 museaali.^[1]

Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe filiaal

Tallinnas Maarjamäel Maarjamäe suvemõisa pargis on Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe filiaali väljapanek Nõukogude-aegsetele monumentaalskulptuuridele, Maarjamäe Nõukogude-aegsete monumentide välinäitus.

Muuseumi kogud

Kaks aastat pärast Eestimaa Kirjanduse Ühingu loomist oli välja kujunenud kogude esialgne struktuur: muinsused (ürikud, antikviteedid, pitserid, mündid), kunstiesemed ja looduslooline kogu. Pärast Provintsiaalmuuseum avamist Kanuti gildi hoones (1864) hakkasid kogud kiiresti kasvama. 1870. aastal annetati muuseumile Johannes Burchart VIII (1776–1838) kogu "Mon Faible". 1875. aastal ilmus trükis esimene kogude kataloog, mille koostas G. J. von Hansen. Baltisaksa taustaga Provintsiaalmuuseumi kogude, arhiivi ja raamatukogu suurt väärtust ja teaduspotentsiaali tunnustas ka Eesti Vabariik.

1940. aastal muudeti Provintsiaalmuuseum Nõukogude võimu korraldusel Eesti NSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumiks ning sellega liideti Sõjamuuseumi, Politsei- ja mõne väiksema muuseumi kogud. Looduskogude põhjal moodustati Eesti NSV Loodusmuuseum. Sõja järel anti muuseumile üle Õpetatud Eesti Seltsi materjalid ning museaale Postimuuseumist, Kirjandusmuuseumist, Eesti Rahva Muuseumist.

1950. aastal pidi muuseum loovutama umbes 135 500 raamatut ja muud trükist Teaduste Akadeemia Raamatukogule, mis said sealse Baltica osakonna tuumikuks. Stalinistlikel meetoditel "puhastati" muuseum "väärtusetutest ja kahjulikest esemetest". Põletati Eesti Vabariigi aegseid kunstiteoseid, 91,5 kg paberraha, anti utiili 14 kg fotonegatiive jne. Postimuuseumi varad viidi Leningradi A. S. Popovi nimelisse Side Keskmuuseumi. Kokku kaotas muuseum üle 200 000 museaali. 1961. aastal loovutati Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudile 88 861 münti ja 117 hõbeeset. Stabiilne olukord sisuliseks tööks saavutati 1960. aastate keskpaigaks.

Eesti Ajaloomuuseumi kunstikogus on umbes 300 skulptuuri, millest enamuse moodustavad büstid. Palju on Nõukogude ajast pärit töid sh ka monumentaalskulptuure. Materjalidest domineerivad kips ja pronks, vähem on puitu, šamotti ja biskviitportselanist pisiplastikat. Muuseum kaotas terve hulga eksponaate, kui 1950. aastate alguses n-ö puhastuse käigus purustati 46 kipsskulptuuri, metallivarumiskontorisse viidi üle 150 kg pronksi ja muid metalle. Hävitatud skulptuurid kujutasid eelkõige Vabadussõjas osalenuid ja Eesti Vabariigi aegseid ühiskonnategelasi.^[3]