Eesti Longituuduuring

Eesti Longituuduuring on 1966. aastal Mikk Titma eestvedamisel teostatud eestikeelse keskkooli lõpetanute hariduskohordi eluteeuuring. Eesti Longituuduuringu eeskujuks oli Morris Rosenbergi uuring, mille käigus uuriti keskkoolilõpetajaid. Enamik uuritutest olid 1948. aasta sünnikohordist.

Uuringu eesmärgiks sai keskkoolilõpetajate eluteede jälgimine ning eriti tööalase enesemääratluse subjektiivsete regulaatorite – plaanide ja väärtushinnangute – kujunemise ja toime analüüs. Olulisemateks uurimisteemadeks olid sotsiaalne mobiilsus, sotsiaalne stratifikatsioon, migratsioon, kodukeskkond, eluorientatsioonid ja tööväärtused. Põhjalikult käsitleti ka kommunistlikku parteisse kuulumise eelduseid ja tagajärgi.^[1]

Uuringus osalejad

Ankeetküsitlusega haarati 2260 abiturienti ehk ligikaudu pooled kirjeldatud koolitüübi lõpetajatest, mis teiselt poolt moodustas umbes kaheksandiku kogu sünnikohordist. Sel moel määrati ära, milline osa sünnikohordi või Eesti noorsoo tüüpilistest eluteedest longituuduuringuga hõlmati: põhimõtteliselt need eluteed, mis põhinesid eesti keeles omandatud üldisele keskharidusele ning viisid (tulenevalt tolleaegse keskhariduse ülesehitusest) keskharidusest välja ilma kutse-ettevalmistuseta.

Uuringu üldideestik nagi ette põhirõhu keskkooli järel edasiõppimisel põhinevatele eluvariantidele. Sellest tulenevalt jaotus longituuduuringu teine etapp kaheks. 1969. aastal korraldati kõigepealt nende 1966. aastal keskkoolilõpetamise eel küsitletud noorte uuring, kellest olid saanud üliõpilased. Enamasti olid nad jõudnud III kursusele; uuringuga hõlmati 1747 üliõpilast ehk umbes kolmveerand kõikidest üliõpilaseks saanud püsikontingendi liikmetest.

Paralleelselt üliõpilaste uurimisega korraldati nende 1966. aasta keskkoolilõpetajate küsitlus, kes olid keskhariduse omandamise järel tööle asunud. Tulenevalt korralduslikest raskustest osutus võimalikuks küsitleda 503 noort töötajat ehk ühte viiendikku kõikidest longituuduuringu püsikontingenti kuulunud töötavaist noortest. See, et teine osauuring korraldati 1969. aastal, tulenes sisulisest kaalutlusest: selleaegses ülikoolihariduses olid II kursuse üliõpilased otsustanud ära oma kitsama spetsialiseerumise ala, keskkooli järel tööle siirdunud aga läbinud esmase tööalase adapteerumise tinglikult kolmeaastase perioodi. Niisiis ehitati longituuduuringu etappide skeem üles keskharidusega kohordi töö- ja haridusalase enesemääratluse põhiastmeile, võttes arvesse kohordi siseselt kujunevat diferentseerumist.

Longituudprojekti kolmas etapp sai alguse 1973. aastal, kui küsitleti seda osa 1966. aasta keskkoolilõpetajaist, kes olid lõpetanud ülikooli ja töötanud noorte spetsialistidena umbes 2 aastat. Seda ajavahemikku võis lugeda nimetatud staatuses kohanemise perioodiks. Küsitletud 863 noorharitlast moodustasid umbes poole vastavast hariduskohordi osast. 1976. aastal, kui keskkooli lõpetamisest oli möödunud kümme aastat, küsitleti longituudprojekti püsikontingendi teist osa – keskkooli järel tööteele asunud noori. 801 küsitletut andis umbes kolmandiku püsikontingendi sellest osast.

1979. aastal toimunud neljas uurimisetapp korraldati arvestusega, et selleks ajaks oli keskkoolilõpetajate kohort ilmselt saavutanud ühiskonnas 30-aastastele vähemalt keskharidusega inimestele omase stabiilse positsiooni. Kontakt saadi ja küsitlus korraldati 1460 respondendiga, kes andsid umbes 40% vastavast lähterühmast.^[2]

1991. aastal läbi viidud küsitlusega hõlmati 1373 40. eluaasta künnise ületanud 1966. aasta keskharidusega noorte kohordi liiget. Seejuures peeti juba silmas sündmusanalüüsi nõudeid andmetele ning nii haridus, töötee, peresündmused kui migratsioon fikseeriti konkreetsete elutee sündmustena.^[3]^[4]

Viimane andmetekogumine toimus 2007. aastal.

Viited

↑ Titma, M.; Tooding, L.-M.; Tuma, N. B. (2004) Communist Party Members. Incentives and Gains. International Journal of Sociology. Vol. 34, (2), lk.72–99.
↑ Kenkmann, P. (1998). Longituuduurimus empiirilise sotsiaaluurimuse strateegiate hulgas. Kenkmann, P., Saarniit, J. (toim). Longituuduurimused: kogemusi ja tulemusi (9–35). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
↑ Titma, M. (toim). (2001). Sõjajärgse põlvkonna elutee ja seda kujundanud faktorid. Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Kirjastus.
↑ Titma, M., B. D. Silver, R. Vöörmann, Johnson, D. The Estonian longitudinal Survey. M. Titma, B. D. Silver, B. A. Anderson (toim)., Estonia's Transition from State Socialism: Nationalities and Society on the Eve of Independence. Special Issue of International Journal of Sociology 26 (1): 76-93.

Kirjandus

Titma, M.; Ainsaar, M.; Tooding, L.-M.; Aas, K.; Põder, A.; Roots, A.; Rämmer, A. (2002). 30- ja 50- aastaste põlvkonnad uue aastatuhande künnisel Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Kirjastus.
Titma, M., Kenkmann, P., Saar, E., Uueküla, J. (1990). Ühe põlvkonna elutee. Tallinn: Olion.

[1] Titma, M.; Tooding, L.-M.; Tuma, N. B. (2004) Communist Party Members. Incentives and Gains. International Journal of Sociology. Vol. 34, (2), lk.72–99.

[2] Kenkmann, P. (1998). Longituuduurimus empiirilise sotsiaaluurimuse strateegiate hulgas. Kenkmann, P., Saarniit, J. (toim). Longituuduurimused: kogemusi ja tulemusi (9–35). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

[3] Titma, M. (toim). (2001). Sõjajärgse põlvkonna elutee ja seda kujundanud faktorid. Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Kirjastus.

[4] Titma, M., B. D. Silver, R. Vöörmann, Johnson, D. The Estonian longitudinal Survey. M. Titma, B. D. Silver, B. A. Anderson (toim)., Estonia's Transition from State Socialism: Nationalities and Society on the Eve of Independence. Special Issue of International Journal of Sociology 26 (1): 76-93.

[1]

[2]

[3]

[4]