Ebamõrsja

Ebamõrsja oli pulmakommetes valepruut.

Laialdaselt Euroopas levinud taval oli algselt maagiline eesmärk kaitsta pruuti kurjade jõudude eest.

Eestis

19. sajandiks oli Eestis ebamõrsja toomine muutunud tavaliseks pulmanaljaks, mis oli eriti levinud Lääne-Eestis ja Põhja-Eestis.

Ebamõrsja oli kaetud näoga või maskeeritud tüdruk, poiss või vana naine, keda pakuti kosjades kosilastele, pulmades mõrsjakoju saabunud mõrsjat otsivale saajarahvale või ka pulmade teises pooles peiukoju saabunud vakarahvale. Sageli on ebamõrsjat pakutud korduvalt: esmalt naiseriietes mees, siis vana naine või raskejalgseks maskeeritud (kõhule seotud padjaga) tüdruk. Mõrsja tunnistamiseks tantsitati teda, tantsimisele anti lauluga hinnang (sageli üsna toores pilge) ja kinnitati: see pole õige mõrsja! Algselt rangelt kombestikku kuulunud episood muutus hiljem pulmanaljaks ja irdus kombestikust. Ebamõrsja askeldas vahel kogu pulma ajal – temagi põll paigati (väiksemate müntidega), ka tema kogus (katkise kausiga) raha jne. Ebamõrsja pakkumine on ühes versioonis tekkinud mõrsja mõistatamisest: neli neidu või neiud-poisid – mõrsja nende seas – seisid või istusid kõrvuti. Peigmees peab õige mõrsja ära arvama. Kui valesti arvas, siis narriti ja pilgati, kui õigesti, siis kiideti. Et eksitust vältida, andis õige mõrsja kuidagi märku, kas jalgade asendi või sõrmede liigutusega.