EÜS Põhjala
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2010) |
| EÜS Põhjala | |
|---|---|
| Asutatud | 26. november (vkj 13. november) 1884, Peterburi |
| Värvid | puuduvad |
| Lipukiri | Töö isamaa kasuks! |
| Liige | põhjalane |
Eesti Üliõpilaste Selts Põhjala (lühendatult EÜS Põhjala) on 13. novembril 1884 Peterburis asutatud Eesti vanim üliõpilaste segaselts.
Selts asutati 13. novembril 1884 ning Eestisse kolis seltsi tegevus 1918. aastal. Enne Teist maailmasõda tegutses selts Tallinnas ja Tartus, kuid tegevus Eestis keelati suvel 1940. Pärast sõda asutati väliskoondised Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Rootsis. EÜS Põhjala tegevus Eestis taastati 1989. aasta novembris.[1]
Tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Seltsis toimuvad arutelu- ja ettekandeõhtud eri teemadel ning liikmed võivad organiseerida oma huvidest lähtuvalt erinevas vormis üritusi. Liikmed korraldavad ka spordiüritusi, matku, piknikke ja väljasõite. Traditsiooniliselt peetakse ka seltsi suve- ja talvepäevi.[2]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Algusaastad
[muuda | muuda lähteteksti]1880. aastate alguseks õppis Peterburi ülikoolides enam kui kümmekond eesti üliõpilast, neist suur osa pärit Riia Vaimulikust Seminarist. Eesti Üliõpilaste Seltsi eeskuju järgides tekkis mõte asutada eesti üliõpilasi koondav organisatsioon ka Peterburi. Idee eestvedajaks sai noor Peterburi Anna kooli lõpetanud Peterburi Ülikooli üliõpilane Karl Hellat. Tema algatusel loodigi "Sõprade salgake", kuhu algul kuulusid kaksteist üliõpilast erinevast Peterburi õppeasutusest: Karl Hellat, Jaan Hanser, Tõnis Vares, Julius Mõttus, Aleksander Mõttus, Peeter Birkenthal, Andres Erikson, Anton Põrk, Villem Kuul, Juhan Rehemaa, Nikolai Leismann ja Moorits Paul. Hilisemad juurdetulijad olid Aleksei Janson, Nikolai Janson, Andronik Tepaks, Hans Erjapea, Paul Kulbusch, Jüri Truusmann (1887 heideti seltsist välja).
"Sõprade salgakese" asutamiskoosolek peeti 13. novembril 1884, mida loeb oma alguseks ka EÜS Põhjala. Ühenduse põhieesmärkideks said eesti kultuuri edendamine ning rahvusliku meelsuse säilitamine oma liikmete hulgas. Seltsi lipukirjaks oligi "Töö isamaa kasuks". Ametlikku kinnitust tsaarivõimudelt ei õnnestunud saada ning sõpruskond tegutses salaja kuni 1889. aastani. Illegaalsuse tõttu oli raskendatud uute liikmete vastuvõtt, samuti oli takistav tegur korraldus, mis keelas ühest ülikooliga õpperingkonnast pärit üliõpilaste immatrikuleerimise teises ringkonnas. Seetõttu vaibuski kogu tegevus 1889. aastal, kui suurem osa sõpruskonna liikmeid ülikooli lõpetas.
Areng
[muuda | muuda lähteteksti]1890. aastast pääses jälle rohkem eesti üliõpilasi Peterburi õppima. Peterburi jäänud salgakese liikmed koondusid Peterburi Eesti Heategeva Seltsi juurde, moodustades aja jooksul selle agarama liikmeskonna.
26. novembril 1897 moodustati Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts, kuid ka selle põhikirja ei õnnestunud registreerida. Seetõttu tegutseti salaja, kuid isamaaliste aadete järgi edasi kuni 1905. aastani. Sealt alates hakkas üha olulisemat osa etendama seltsi radikaalsem tiib, kes nõudis näiteks ka madalama astme õppeasutuste õpilaste vastuvõtmist seltsi. Rahvusliku suuna pooldajate ainsaks väljapääsuks näis olevat seltsi ametlik registreerimine. Kuna üliõpilaste organisatsiooni registreerimine polnud võimalik, taotleti luba tegutseda vilistlaste organisatsioonina Eesti Üliõpilaste Abiandmise Seltsi nime all. Kinnitus saabus 3. novembril 1909. Legaalse organisatsiooni eeliste kasutamiseks otsustas sellega liituda Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts in corpore. Lahkhelid olid siiski vältimatud ning nii lahkusid radikaalse suuna pooldajad aja jooksul. Abiandmise Seltsi tegevus hakkas kulgema "Sõprade salgakese" põhimõtete järgi.
EÜS Põhjala
[muuda | muuda lähteteksti]3. märtsil 1913 kerkis üles Abiandmise Seltsi nime muutmise küsimus, uueks nimeks sai EÜS Põhjala. Nädal hiljem toimus ka järjekordne pereheitmine. Lahkusid 12 liiget, kes polnud rahul Seltsi vaba korraga ning hiljem asutasid korporatsioon Rotalia.
1916–1940
[muuda | muuda lähteteksti]Aktiivne elu kestis Põhjalas kuni 1916. aasta kevadeni. Siis arvati mobilisatsiooni alla meesüliõpilased, kes olid sunnitud õppetöö pooleli jätma. Järelejäänud naisliikmed sõitsid enamasti Eestisse. Suurem osa Peterburist kodumaale naasnud põhjalasi asus elama Tallinna ning nii asutati 7. jaanuaril 1918 Tallinna Osakond. Põhimõtteline nõusolek Seltsi juhatuselt Peterburis oli saadud ning märtsis tunnustas sealne peakoosolek Tallinna Osakonda seltsi organiseerijana kodumaal.
Saksa okupatsiooni ajal tegutses lühikest aega ka osakond Narvas. Narvas tegutsenud põhjalastest nimetati Saksa okupatsiooni järel Richard Övel linna komandandiks, Voldemar Palitser miilitsa/politseiülemaks ja Heinrich Laretei kohaliku Narva Kaitseliidu ülemaks[3]. Tolleaegse Eesti Päevalehe toimetus koosnes suures osas põhjalastest, kes hoidsid sidet Eesti ning selle välisdelegatsiooni vahel. Põhjalased alustasid ka Narva Kaitseliidu loomist, mis võttis vastu venelaste esimesed rünnakud.
Vabadussõja ajal Eesti riigis juhtivatel positsioonidel olnud põhjalastest väärib märkimist näiteks toonane Tallinna linnapea Aleksander Hellat, Eesti Panga esimene president Mihkel Pung, esimene riigisekretär Theodor Käärik, välisminister Ado Birk ja siseminister August Peet.
Vabadussõja tõttu kulus aega, enne kui põhjalased hakkasid koonduma õpinguteks Tartusse. Selts registreeriti alles 1920. aastal. Raskeks osutusid ka sisulised ümberkorraldused. Peterburis oli Põhjala eelkõige eesti keele ja rahvusliku meelsuse säilitaja, muutunud olukord nõudis eesmärkide ja meetodite ümberkorraldamist. See protsess kestis 1920. aastate lõpuni, näiteks kodukorda ei kinnitatud kohe, vaid see kujunes välja aja jooksul. Tulemuseks oli omalaadne organisatsioonivorm, mille traditsioonid tulenesid Peterburist, kuid põhieesmärgiks sai oma liikmete kasvatamine, mis oli alati olnud omane Tartu üliõpilasorganisatsioonidele.
Kasvatussüsteemis oli põhirõhk klubilisel tegevusel, millele alles hiljem ning vaid korra nädalas lisandus teistes organisatsioonides tavaline referaatkoosolek.
Eriliselt rõhutati liikmete individuaalsust, näiteks ei piiratud kuigivõrd liikmete tegevust väljaspool organisatsiooni. Tartu olud tingisid ka teise tähtsa muudatuse, nimelt meesseltsiks muutumise. 1924. aastal otsustati naisliikmete vastuvõtmine lõpetada, allesjäänud siirdusid aja jooksul vilistlaskokku.
1940. aastal kuulus Põhjalasse (Tartu ja Tallinna osakond, vilistlaskogu) 365 liiget. 31. juulist 1940 oli Põhjala ja teiste üliõpilasorganisatsioonide tegevus keelatud ning mitmed seltsi liikmed arreteeriti.
Pagulus
[muuda | muuda lähteteksti]1940. aastail pääses põhjalasi Läände sadakonna inimese jagu. Põhjalaste pääsemine Rootsi ning edasine paiknemine maailmas on üleüldiselt väga sarnane kõikide väliseestlaste saatusega. Kodumaale jäänute vaheline side jäi tugevaks: jätkati tegevust salaja, käidi omavahel koos ning tähistati seltsi tähtpäevi.
Aastateks jäi selts paguluses piirduma senise liikmeskonnaga. Koondised asutati ametlikult suhteliselt hilja, alles 1950. aastate alguses, moodustati koondistevaheline keskjuhatus asukohaga Rootsis (Eesti Üliõpilaste Selts Põhjala Rootsi koondis). Noorliikmeid hakati vastu võtma alles sama kümnendi lõpul. Kohe kerkis üles ka segaseltsi küsimus ning 1960. aastail alustas Rootsi koondis naisliikmete vastuvõttu.
Taastamine
[muuda | muuda lähteteksti]
EÜS Põhjala tegevuse taastamise eestvedajaks sai arst Kuno Kõrge, kes oli Põhjalaga liitunud enne sõda. Juulis 1989 peeti vilistlane Mihkel Virkuse eestvedamisel Otepääl Põhjala suvepäevad, kuhu kutsuti ka kolm tollast Tartu Ülikooli üliõpilast, kelle hulgas oli Kuno Kõrge lapselaps. Põhjala põhikiri registreeriti Tartu linna täitevkomitee korraldusega nr 570 13. oktoobril 1989 ning taasasutamise pidustused peeti 25.-26. novembril. Aktus toimus Tartu ülikooli aulas ja seltsi lipp õnnistati Pauluse kirikus. Kuna suurem osa Eestis elavaid vilistlasi elas Tallinnas, otsustati ka sinna üliõpilaskoondis asutada. EÜS Põhjala Tallinna koondise taastamiskoosolek toimus 16. jaanuaril 1990.[1]
Taasasutamise järel oli EÜS Põhjala lühikest aega meesselts, kuid 1994. aastal võeti vastu esimene naisliige. 1996. aastast kuulub selts taasasutatud Üliõpilasseltside Liitu.
Sümboolika
[muuda | muuda lähteteksti]Lipp
[muuda | muuda lähteteksti]EÜS Põhjala lipu annetas 1928. aastal seltsile vilistlane Mihkel Pung. Lipp on ühelt poolt taevasinine ja teiselt poolt valge. Taevasinisel taustal on kuldse tammepärjaga ümbritsetud hõbedane Põhjatäht ja selle all seltsi nimi. Valgel poolel on seltsi asutamise aasta. Lipu juurde kuuluvad ka taevasinised särbid, mida ametlikel üritustel kannab lipuvalve. Lipp tunnistati EÜS Põhjala lahutamatuks osaks seltsi üldkoosolekul 1. jaanuaril 1929.[4]
Sõrmus
[muuda | muuda lähteteksti]Põhjala sõrmus on seltsis tugeva ühtekuuluvuse ning lubaduste pidamise märgiks. Algselt oli sõrmus rauast, sümboliseerides “raudset” sõprust, kuid hiljem on sõrmuste tegemiseks kasutatud kulda ja terast. Paguluses ei leitud meistrit, kes oleks suutnud seda teostada ja sõrmused valmistati kullast ning hõbedast. Neist materjalidest valmistati sõrmuseid ka pärast taasasutamist, kuid 2014. aastal võeti uuesti kasutusele raud ja kuld.
Sõrmuse plaadil on Põhjatäht – sümboolne eesmärk julgete ideede teostamisel. Siseküljele on graveeritud seltsi ladinakeelne deviis “Non scholae, sed vitae discimus” (Me ei õpi kooli, vaid elu jaoks).[4]
Märk
[muuda | muuda lähteteksti]Sõrmuseplaadiga sarnanev märk võeti kasutusele 1992. aastal. Märki kantakse üliõpilasmütsil või pintsaku revääril. Märk võeti kasutusele sõrmuste valmistamise keerukuse tõttu, kuid see ei ole sõrmuse asendaja. Märk on peamiselt liikme seltsi kuuluvust kinnitav välismärk.[4]
Liikmed
[muuda | muuda lähteteksti]Seltsi liikmed jagunevad noorliikmeteks (lühend nrl!), kaasvõitlejateks (lühend ksv!) ja vilistlasteks (lühend vil!). Erinevalt enamikust akadeemilistest organisatsioonidest ei tee EÜS Põhjala olulist vahet oma noor- ja tegevliikmetel.[2]
Tuntud liikmeid
[muuda | muuda lähteteksti]Poliitikud ja ühiskonnategelased
[muuda | muuda lähteteksti]- vil! Karl Hellat (1862–1935) – poliitik
- vil! Karl Kark (1883–1924) – poliitik ja Eesti Vabariigi teedeminister
- vil! Jaak Maandi (1936–...) – riigiametnik
- vil! Julius Seljamaa (1883–1936) – poliitik ja diplomaat
- vil! Arnold Susi (1896–1968) – poliitik ja advokaat
- vil! Karl Terras (1890–1942) – Eesti riigisekretär
Sportlased
[muuda | muuda lähteteksti]- auvil! Alfred Keerd (1915–2014) – tennisist
- vil! Georg Vanamölder (1915–1978) – veemootorisportlane
Haridustegelased ja teadlased
[muuda | muuda lähteteksti]- vil! Helen Sooväli-Sepping (1974–...) – kultuurigeograaf
- auvil! Heli Susi (1929–2020) – saksa keele õpetaja ja tõlkija
Usutegelased
[muuda | muuda lähteteksti]- vil! Paul Kulbusch (1869–1918) – vaimulik ja pühak
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "Ajalugu". EÜS Põhjala. Vaadatud 10. septembril 2022.
- ↑ 2,0 2,1 "Igapäevane tegevus". EÜS Põhjala. Vaadatud 10. septembril 2022.
- ↑ 1918 | Põhjalased vabadussõjas, EÜS Põhjala ajalooblogi, (vaadatud 17.07.2020)
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Sümboolika". EÜS Põhjala. Vaadatud 10. septembril 2022.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Paul Hinnov. "Ülevaade E.Ü.S. Põhjala ajaloost". Üliõpilasleht nr 11, 15. november 1934. Lk 295–300