Dominiiklased

Dominiiklased ehk dominikaanid (ametlik nimi Jutlustajate Vendade Ordu, ladina keeles Ordo Fratrum Praedicatorum, lühend OP) on religioosne ordu katoliku kirikus, mille meesharu asutas 1215 Hispaania aadlik Dominicus. Paavst Honorius III kinnitas ordu reeglid 1216.

Dominiiklaste praegune ordumeister alates 2010. aastast on Bruno Cadoré. Eelmine ordumeister oli Carlos Azpiroz Costa.

Ajalugu

Dominiiklased kandsid valget rüüd, mille peal kanti musta mantlit ja neid nimetati mustadeks vendadeks. Ordu eesmärgiks sai jutluste ja õpetuse abil katoliku usu tugevdamine. Dominikaani mungad olid haritud inimesed. Nad tundsid hästi pühakirja ja oskasid vaidlustes osavalt katoliku usu tõdesid põhjendada. Mitmest ordu liikmetest sai tuntud õpetlased.

Frantsisklased ja dominiiklased tegutsesid ka Eestis. Tallinnas on osaliselt säilinud Dominiiklaste Katariina kloostri hoone (Tallinna Püha Katariina klooster).

Igas dominiiklaste kloostris olid prior ehk kloostriülem, prokuraator ehk majandusjuhataja, abipriorid, lektorid ehk õpetajad, noviitsid ehk mungakandidaadid, konversid ehk ilmikvendadest abilised. Dominiiklaste ordureegli järgi oli konvendi rajamiseks minimaalselt vaja 12 munka.

Dominiiklased Eestis

Dominiiklased saabusid Tallinna 1229. aastal, dominiiklaste täpset saabumise aega kinnitavat ürikut pole säilinud, kuid usaldusväärse allikana on kasutatud taani krooniku Isacus Pontuse (ka Pontanus) kroonikat, milles ta märgib, et Taani kuningas Waldemar II saatis Taanist paavsti legaadi Modena Wilhelmi nõuandel dominiiklaste ordu 1221. aastast alates Taanis tegutsevaid munki ka Tallinna. Olulist rolli mängis ka Tallinna Taani kuninga asehalduriks – riigihoidjaks (aastatel 1222–1233) määratud endine Ribe piiskop Tuve, kes asudes Tallinna linnuses juhtiski misjonitegevust Eestis.

Esimene dominiiklaste puitkirik ehitati arvatavasti tänase Tallinna toomkiriku kohale Toompeale, kuid 1233. aastal toimunud Mõõgavendade ordu ja Aina Balduini vahel tekkinud konfliktis tapeti kirikusse põgenenud vasallid ning ka piiskopile ega vaimulikele ei halastatud. Toompeal algselt sisse seadnud dominiiklaste elupaik hävitati taanlaste ja Mõõgavendade ordu omavahelise konflikti käigus..^[1]

1246. aastal saadeti Taanist Ribest Ribe provintsiaalkapiitli korraldusel Taani ja Rootsi kloostreist üksteist munka prior Danieli, (kes oli ellu jäänud 1233. aastal) (Visbyst) juhtimisel Tallinna. Kuna Toompeal asuv kirik oli 1240. aastal muudetud Toomkirikuks, valiti kloostri uueks asukohaks suhteliselt kõrge ja korraliku aluspinnaga paik linna idapoolse külje alla, kus nad Tallinna Suure linnuse "kaitsekraavi kõrvale väikesest linnusest põhja poole ehitasid kiriku ning teised kloostrihooned".^[2] Tallinna kloostri rajamise initsiaator oli paavsti legaat Modena Wilhelm, keda toetas Taani kuningas Valdemar II.

Esimene prior ehk kloostriülem 1246. aastal asutatud Tallinna all-linna dominiiklaste Püha Katariina kloostris oli dominikaani munk Daniel, kes tuli Tallinna Visby linnast Gotlandi saarelt. Keskajal olid dominiiklastel kloostrid Tallinnas, Tartus ja Narvas.

Viited

↑ Kristi Tarand, I'd Like to Show You My Town..., Remall, Tallinn, 1998, lk 54.
↑ Marek Tamm, Marek Tamme ettekanne "Tallinna dominiiklased ja nende roll Põhja-Eesti vaimuelus 13.–16. sajandil"

Välislingid

Dominiiklased – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Dominiiklased – tsitaadid Vikitsitaatides

[Tarand-1] Kristi Tarand, I'd Like to Show You My Town..., Remall, Tallinn, 1998, lk 54.

[2] Marek Tamm, Marek Tamme ettekanne "Tallinna dominiiklased ja nende roll Põhja-Eesti vaimuelus 13.–16. sajandil"

[1]

[2]