Dokk

See artikkel räägib sadamarajatisest. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Dokk (täpsustus).

---

Kuivdokk Inglismaal Gloucesteris

Ujuvdokk Singapuris (1941)

Dokk (hollandi keeles dok, inglise keeles dock) on rajatis laevade veest väljatõstmiseks. Dokke kasutatakse laevade ehitamiseks ning dokkimiseks ehk nende veealuse osa ülevaatamiseks ja remondiks. Eristatakse kuivdokke ja ujuvdokke.

Kuivdokk

 Pikemalt artiklis Kuivdokk

Kuivdokk on ehitis, mille põhiosa on varjaga (dokivari) suletav veetihe bassein ehk dokikamber. Dokkimiseks tuuakse laev kambrisse, dokivari suletakse ja vesi pumbatakse kambrist välja. Laev jääb kuivale, toetudes dokikambri põhjale paigaldatud alustugedele ehk kiilplokkidele. 1980. aastail oli suurim 970 m pikk ja 100 m lai sügavusega 14,5 m Jaapanis 1972. aastal valminud kuivdokk, mis oli kavandatud, et ehitada laevu dedveidiga kuni miljon tonni.

Leidub ka selliseid kuivdokke, millesse pärast dokivarja sulgemist pumbatakse vett juurde ning veepinna tõustes tõmmatakse laev sissesõidukanali kõrvale veekogu tavalisest tasemest kõrgemal asuva astangu kohale, kus on alustoed, millele laev vee dokist väljalaskmisel laskub. Niisugust dokki nimetatakse täidetavaks kuivdokiks.

Eestile lähimad kuivdokid on Helsingi lähedal Suomenlinnas ja Liepājas Tosmare laevatehases.

Ujuvdokk

Ujuvdokk Tallinnas Paljassaare sadamas 1988. aastal

Ujuvdokk on tankideks jaotatud pontoon, millel on üks või kaks külgseina ehk torni. Tankide täitmisel veega ujuvdokk sukeldub ja laev viiakse tornide vahel oleva dokiteki ehk staapelteki kiilplokkide kohale. Vee väljapumpamisel tankidest ujuvdokk kerkib, tõstes laeva staapeltekil asuvatele kiilplokkidele. Suurte ujuvdokkide tõstevõime on kuni 100 000 tonni (pikkus kuni 300 m, laius kuni 60 m).

Dokkidel on mehhanismid ja muud seadmed laevade sissetõmbamiseks ja kiilplokkidele paigutamiseks, veepumbad, kraanad ning elektrienergia, auru, vee, suruõhu, hapniku ja muu vajalikuga varustamise süsteemid.

Eestis on ujuvdokid BLRT Tallinna Laevatehases ning Lahesuu sadamas.

Dokk võib olla ka lüüsi või dokivarjaga muust akvatooriumist eraldatud sadamabassein suure tõusu ja mõõnaga piirkonnas. Dokis hoitakse veetase muutumatu.

Ajalugu

Maailma vanim teadaolev dokk pärineb Induse kultuurist 2400 eKr. See asus Lothali asulakohas, mis asus tänapäeva Indias Kāthiāwāri poolsaare kirdeosas Khambhāti lahe tipus Sabarmati jõe suudmes jõe läänekaldal. Selles lahes on tõusu ja mõõna vahe väga suur. Insenerid rajasid sinna trapetsikujulise struktuuri, mille pikkus oli keskmiselt 37 m ja laius 21,8 m. See oli rajatud põletatud tellistest. Tõusu ajal sõidutati laev kiilplokkidele, mõõna ajal jäi laev kuivale ning seda sai parandada ja uurida. Järgmise tõusu ajal sai laevaga sõita merele. Niisuguse ehitise rajamine nõudis suuri teadmisi näiteks hüdrograafia vallast, sest Sabarmati muutis sageli oma sängi.