Dispositsioon (õigusteadus)

Dispositsioon (ingl disposition) on õigusteaduses õigusnormi osa, mis osutab õigustele ja kohustustele, mida õigussubjekt peab hüpoteesi tingimuse korral järgima. Seega tähendab nimetatud normiosa seda, milline peab olema inimese käitumine, kui ta on sattunud hüpoteesis kirjeldatud olukorda.

Dispositsioon on õigusnormi struktuuri osa, mis näitab võimalikku, vajalikku või keelatud käitumist. Enamasti asub see õigusnormis teisel kohal: „Kui (hüpotees) ..., siis (dispositsioon) ..., vastupidisel juhul (sanktsioon) ...“ Sellist õigusnormi ülesehitust nimetatakse klassikaliseks ehk loogiliseks struktuuriks.

Täielikud õigusnormid on faktiliselt kaheelemendilised ning sellisel juhul on dispositsioon koos sanktsiooniga õiguslik tagajärg, mis saabub õiguspäraselt käitudes. Sanktsiooni puhul saabub õiguslik tagajärg siis, kui toime on pandud õigusrikkumine.

Dispositsiooni liigid

Dispositsiooni võib liigitada nelja moodi: määratletuse astme, iseloomu, väljendamisviisi ning käitumise liigi arvu põhjal.

Määratletuse aste: absoluutselt ja suhteliselt määratletud ning alternatiivsed

• Absoluutselt määratletud dispositsiooni korral on poolte õigused ja kohustused antud täpselt ja üksikasjalikult.
• Suhteliselt määratletud dispositsiooni puhul kehtestab seadusandja poolte jaoks üldised käitumisraamid. Pooled võivad aga oma õigusi ja kohustusi ise täpsustada ning vajaduse korral ka muuta.
• Alternatiivse dispositsiooni korral lubatakse aga subjektidel kahe või rohkema käitumise vahel valida.

Iseloom: imperatiivsed ja dispositiivsed

• Imperatiivne dispositsioon on kohustav ehk subjektile tehakse kohustuseks mingil viisil käituda ning sellest ei või kõrvale kalduda.
• Dispositiivsed dispositsioonid annavad subjektidele võimaluse mingil määral ise valida oma õigusi ja kohustusi. Sellisel juhul antakse kas võimalus ise kokku leppida õigustes ja kohustustes või lubatakse valida kahe või enama käitumisvariandi vahel, kui lepingus ei ole määratud teisiti. Kui on võimalus ise kokku leppida, aga juhtub, et ei jõuta kokkuleppele, siis määrab käitumisvariandi seadus.

Väljendamisviis: lihtsad ja kirjeldavad

• Normatiivses aktis võib dispositsioon olla lihtne ehk näidakse ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata.
• Kirjeldav dispositsioon iseloomustab käitumist lähemalt ja annab sellele iseloomulikud tunnused. Selline liik on vajalik siis, kui õigusnormis võib tekkida mitmetimõistmist.

Käitumise liigi arv: lihtsad, keerulised ja alternatiivsed

• Lihtne dispositsioon saabub siis, kui kindlaks on tehtud üks võimalik, vajalik või keelatud käitumise liik, määr või kvaliteet.
• Keeruline dispositsioon siis, kui on leitud kaks või enam võimalikku, vajalikku või keelatud käitumise liiki. Oluline on aga see, et need liigid saabuvad koos.
• Alternatiivne dispositsioon on siis, kui nii nagu keerulise dispositsiooniga on fikseeritud kaks või enam võimalikku, vajalikku või keelatud käitumise liiki. Erinevus on aga selles, et nende liikide vahel peab olema võimalik valida ehk need ei tohi saabuda koos.

Dispositsioon karistusõiguses

Karistusõiguses on dispositsioon teokirjeldus ehk süüteokoosseis ning see sisaldub koos sanktsiooniga karistusseadustiku eriosa normides (näiteks § 118 lg 1 – raske tervisekahjustuse tekitamine). Neid kahte õigusosa elementi on eriosast kerge leida. Meeles tuleb pidada aga seda, et dispositsioon pole mitte regulatiivne keelunorm, vaid keelatud ja karistatava teo kirjeldus.

Karistusseadustiku üldosa normides ei leidu dispositsiooni karistusõiguses kasutatava definitsiooni kujul. Seda elementi ei ole karistusõiguse õigusriiklike aluste ja muid üldpõhimõtteid käsitlevates normides, samuti regulatiivsetes või definitoorsetes normides. Üldosas esineb aga klassikalise struktuuriga norme (näiteks § 28 – hädakaitse). Seega on dispositsioon esindatud seal kui õigusnormi osa, mis näitab võimaliku, vajaliku või keelatud käitumist.