Diadohhide sõjad

Diadohhide sõjad oli ajajärk Vana-Kreeka ja Aasia ajaloos, millal Aleksander Suure väejuhid ja järglased diadohhid ja hiljem nende pojad (nn epigoonid) võitlesid pärast Aleksander Suure surma (323. aastal eKr) ülemvõimu ja seejärel Aleksander Suure impeeriumi jagamise pärast.

Diadohhide sõdade tulemusel kujunesid kolm tähtsamat hellenistlikku suurriiki: Makedoonias valitses Antigoniidide dünastia (Antigonos Gonatase järglased), Egiptuses Ptolemaiosed ja Aasias Seleukiidid (Seleukose järglased). 3. sajandi teisel poolel eKr lisandus neile suurvõimuna Pergamoni riik Väike-Aasia lääneosas. Need neli riiki määrasid hellenistliku maailma poliitilise arengu kuni Rooma vabariigi vallutusteni 2. sajandil eKr.

Aleksander Suure impeerium ja surm

Aleksander Suure impeerium piirnes Doonau, Aadria mere, Egiptuse, Kaukasuse ja Indusega. Kevadel 323 eKr oli Aleksanderi armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse, hiljem kavatses Aleksander liikuda Põhja-Aafrikasse. Juuni keskel suri ta aga ootamatult ja kohe algasid diadohhide sõjad tema riigi jagamise pärast.

Pärast Aleksandri surma 323 eKr aastal läks impeeriumi juhtimine ta poolvennale, Philippos Arrhidaiosele ja Aleksandri pojale, Aleksander IV'le. Kuna Philippos oli vaimselt haige ja poeg alles imik, nimetati nende asemele kaks regenti, Perdikkas ja Craterus.

Babülonis sõlmitud kokkuleppe alusel jagati impeeriumi alade jagamine Antipater – Makedoonias, Kreekas ja Traakias; Perdikkas – Aasias; Antigonus – Früügias, Pamfüülias ja Lüükias; Eumenes – Paphlagonias ja Kapadookias; Ptolemaios – Egiptuses; Lysimachos – Traakia ja Joonias; Seleukos – Babüloonias.

Esimene Diadohhide sõda (322–320 eKr)

Regent Perdikkasel õnnestus kiirelt ainuvõim endale saada, Perdikkas eemaldas peagi mitmeid oponente, tappes umbes 30 Aleksandri endist kindralit, kes nüüd valitsesid satraapidena üle impeeriumi. 321 eKr röövis Egiptuse valitseja Ptolemaios, Perdikkaselt Aleksander Suure mumifitseeritud surnukeha, mis oli teel kodumaale Makedooniasse, ja mattis selle Aleksandrias. Perdikkas tapeti 321 eKr aastal konflikti ajal Ptolemaiosega oma sõdurite poolt. Uueks regendiks määrati Antipatros ja taas vahetusid satraapiad kindralite vahel.

Antigonos I Monopthalmos üritas koos pojaga Demetrios Poliorketesega rajada Väike-Aasia suurriiki, vallutas diadohhide sõdades 316. aastaks peaaegu kogu Aleksander Suure riigi Aasia-osa ja kuulutas 306 eKr enda koos pojaga kuningaks, kuid kaotas 301. aastal eKr Ipsóse lahingu Früügias Lysimachosele ja Seleukosele, sellest algas Aleksandri riigi lagunemine.

Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes ja Makedoonia jäi laostuva riigiosa tuumikuks. Aleksander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos järglane), (tähtsamad Antigonos, Kassandros, Ptolemaios, Seleukos, Lysimachos), võitlesid pärast Aleksandri surma (323 eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast.

Aleksander Suure Vana-Makedoonia impeerium jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Makedoonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid.

Kassandros ja Antigoniidid Makedoonias

Makedoonia väepealik, Antipatrose poeg Kassandros (u 355–298 eKr) haaras 317 eKr võimu Makedoonias (kinnitati 311 eKr lepinguga) ja Kreekas. Kassandros laskis hukata Aleksander Suure ema, lese (Roxana) ja poja (seadusliku troonipärija) ning kuulutas 305 eKr enda Makedoonia kuningaks.

Antigonos I Monopthalmos (kreeka keeles ükssilm), Aleksander Suure väepealik, Früügia, Lüükia ja Pamfüülia asehaldur üritas koos pojaga Demetrios Poliorketesega rajada Väike-Aasia suurriiki, vallutas diadohhide sõdades 316. aastaks eKr peaaegu kogu Aleksander Suure riigi Aasia-osa. Antigonos I poeg, Demetrios Poliorketes (kreeka keeles linnapiiraja) (umbes 337–283 eKr), vallutas 307 eKr Ateena, võitis 306 eKr Küprose juures Ptolemaiose laevastiku, piiras 305–304 eKr edutult Rhodost, lõpuks aga pöördusid kõik teised diadohhid tema ja ta isa vastu ning nad said lüüa 301. aastal eKr Ipsóse lahingus Lysimachoselt ja Seleukoselt.

Diadohhide riigid enne Ipsóse lahingut (301. aastal eKr)

Kassandrose Makedoonia ja Lysimachose Traakia ning Seleukos Süürias

Kassandrose surma järel haaras Demetrios Poliorketes võimu Makedoonias (294–288 eKr). Antigonos langes, aga Demetrios põgenes ning suutis ennast lõpuks Makedoonias maksma panna. Siis liitusid tema vastu aga Lysimachos ja Pyrrhos. Aastal 288 eKr saigi ta nende käest lüüa ja põgenes Väike-Aasiasse. Seal hakkas ta sõdima Seleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi, kus ta peagi suri.

Aastaks 276 eKr suutis Demetrios Poliorketese poeg Antigonos II Gonatas Antigoniidide dünastiast uuesti dünastia Makedoonias (ja suuremas osas Kreeka linnriikidest) võimule saada.

Pikemalt artiklis Antigoniidide dünastia

Seleukiidid Süürias

Seleukos sai 321 eKr Babüloonia satraapia (Süüria ja Mesopotaamia) asevalitsejaks, kindlustus seal lõplikult 312 eKr ja vallutas seejärel Aleksander Suure endise impeeriumi idaalad kuni Indiani. Seleukos (umbes 358–281 eKr) Seleukiidide dünastiast, Aleksander Suure väepealik, oli Seleukiidide riigi rajaja. Seleukos I Nikator (kreeka keeles võitja) kuulutas enda 305 eKr kuningaks, Ipsóse lahingu tulemusena (301 eKr) omandas Süüria ja pärast Lysimachose võitmist (281 eKr) enamiku Väike-Aasiast.

Pikemalt artiklis Seleukiidide dünastia, Seleukiidide riik

India alade kontroll läks Tšandragupta Maurjale, kes oli esimene Maurja keiser ja laiendas hiljem oma valdusi pärast lepet Seleukosega.

Lysimachos Traakias ja Makedoonias

Aleksander Suure väejuht Lysimachos (361–281 eKr) sai 323 Traakia valitsejaks. Lysimachos kuulutas enda 305 eKr Traakia kuningaks, ta omandas pärast Ipsóse lahingut 301 suure osa Väike-Aasiat ja haaras 287–286 võimu Makedoonia üle. Lysimachos langes võitluses Seleukosega Lüüdias, Kurupedioni lahingus.

Ptolemaiosed Egiptuses

Ptolemaios I Soter (surnud 283 eKr), Egiptuse kuningas Lagiidide ehk Ptolemaioste dünastiast, Aleksander Suure väejuht, Ptolemaios oli Aleksander Suure surma ajal Egiptuse asevalitseja ehk satraap ning erinevalt regendiks määratud väepealik Perdikkasest pooldas tema Aleksandri riigi jagamist väepealike ehk diadohhide vahel. Ptolemaios I oli aastast 323 eKr Egiptuse satraap, 305–283 eKr Egiptuse kuningas, pannes aluse Ptolemaioste dünastiale ja rajades hellenistliku Egiptuse riigi, mis kestsid kuni aastani 30 eKr, mil Egiptus Rooma vabariigiga liideti.

Ptolemaios lasi Aleksandri põrmu röövida ja Egiptusse matta ning algatas sellega Diadohhide sõjad. Ptolemaios kindlustas oma võimu Egiptuses, liites sellega ka Kürenaika ning alistas oma võimule ka Küprose, teisi väiksemaid Vahemere saari ning ka Väike-Aasia lõunaranniku. Ptolemaios I vallutas diadohhide sõdades ajutiselt Palestiina, Lõuna-Süüria ja Väike-Aasia rannikualad. Ettevaatliku ja kavala poliitikuna silma paistnud Ptolemaios ei ajanud Seleukos I ega Demetrios Poliorketese stiilis poliitikat, millega nood soovisid saada iga hinna eest tugevaimaks hellenistlikuks monarhiks, vaid ta rahuldus Egiptusega.

Pikemalt artiklis Ptolemaioste dünastia, Egiptus#Ajalugu#Hellenismi aeg

Attaliidid Pergamonis

Pergamoni alad Väike-Aasia lääneosas kuulus esialgu Seleukiididele. Pergamoni sõltumatule riigile pani aluse piirkonna asevalitseja, eunuhh Philetairos (u 343−263 eKr), kes pälvis Seleukiidide riigi valitseja Antiochos I usalduse, sest asus diadohhide sõjas Lysimachose ja Seleukose vahelises konfliktis Seleukose poolele.

Attalos I Soter ajal (241–197 eKr) lõi Seleukiidide nõrgenemine ja terav võitlus Süüria dünastia liikmete vahel võimaluse täielikuks sõltumatuseks ja 237. aastal eKr kuulutas Attaliidide dünastia rajaja Attalos end kuningaks.

Vaata ka

Teine Diadohhhide sõda (319–315 eKr)
Kolmas Diadohhhide sõda (314–311 eKr)
Babüloonia sõda (311–309 eKr)
Neljas Diadohhhide sõda (308–301 eKr)