Ceramium tenuicorne
 | See artikkel vajab toimetamist. |
| Ceramium tenuicorne | |
|---|---|
| Taksonoomia | |
| Domeen |
Eukarüoodid Eucaryota |
| Riik |
(Plantae) |
| Hõimkond |
Punavetiktaimed Rhodophyta |
| Klass |
Punavetikad Rhodymeniophycidae |
| Selts |
Ceramiales |
| Sugukond |
Ceramiaceae |
| Perekond |
Ceramioideae |
| Liik |
Ceramium tenuicorne |
| Binaarne nimetus | |
|
Ceramium tenuicorne | |
| Sünonüümid | |
|
Ceramium strictum | |
Ceramium tenuicorne on punavetikate hulka kuuluv makrovetikaliik, mis on laialdaselt levinud nii mere- kui ka riimveekeskkondades, eelkõige Läänemeres. See liik on tuntud oma kohanemisvõime poolest erinevate keskkonnatingimustega ning mängib olulist rolli ökosüsteemides, olles nii elupaigaks kui ka toiduallikaks paljudele organismidele [1][2].
Taim on peenikese ja haruneva kujuga, üldpikkus võib ulatuda 2–15 cm, koosneb mitmerakulistest harudest, mis on korrapäraselt jaotunud ja silmaga nähtavad.Harud on silindrilised ja tavaliselt konksukujuliselt kaardunud tippudega. Harunemine on korrapärane või ebaühtlane[1].Tavaliselt kasvab kas otse substraadil, epifüütidena teiste vetikate peal või vabalt hõljuvate mattidena[3][4]. Vetikat saab leida kuni 20m sügavusel ja piirkondades kus soolsus ületab 2 PSU[5].
Taksonoomia ja liigi avastus
[muuda | muuda lähteteksti]Ceramium tenuicorne kuulub punavetikate (Rhodophyta) hõimkonda ja Ceramiales'i seltsi. Liigi teaduslik ajalugu ulatub tagasi 19. sajandisse, kui see esmakordselt kirjeldati Gongroceras tenuicorne nime all Kützingi poolt. Selle hilisem ümberklassifitseerimine ja põhjalik kirjeldamine toimus Waerni raamatus "Rocky-Shore Algae in the Öregrund Archipelago" [1][6]. Waern tõi esile liigi ainulaadsed morfoloogilised tunnused, sealhulgas parandusmustrid ja hargnemise sümmeetria.
C. tenuicorne on kohanenud erinevates keskkondades elamisega, ulatudes madala soolsusega piirkondadest nagu Botnia laht (1 PSU) kuni merekeskkonnani (kuni 30 PSU). Liigi kohanemisvõime on osaliselt seotud tema morfoloogilise plastilisusega, mis võimaldab tal ellu jääda nii madala valguse tingimustes kui ka kiiresti muutuvates veekeskkondades [2][6].
Kuigi C. tenuicorne esialgne avastus toimus juba 20. sajandil, osutus esialgne määramine valeks ehk liik jagati mitmesks erinevaks liigiks selle piirkondlike erisuste pärast, lisaks aeti seda sassi ka Ceramium liikidega, sealhulgas jaotati see liik kaheks C. strictum ja C. rubrum[1][6]. Uuemad geneetilised uuringud ja ristamiskatsed on aga kinnitanud, et tegemist on eraldiseisva liigiga, millel on märkimisväärsed kohanemisvõimed Läänemere madala soolsusega keskkondades [7][8].
Piirkondlikud erisused
[muuda | muuda lähteteksti]C. tenuicorne populatsioonid näitavad kohanemist lokaalse soolsuse ja toitainete kättesaadavusega. Läänemeres on leitud kaks peamist klooni: üks, mis kohaneb paremini merekeskkonnaga (20-25 PSU), ja teine, mis talub madalaid soolsustasemeid (7 PSU) [7]. Nende kloonide kohanemisvõime on heaks näiteks kohalikust adaptatsioonist ökoloogilises gradiendis[6][7]. Uuringud on näidanud, et C. tenuicorne kasvu reageerimine soolsusele ja toitainete rikastamisele sõltub päritolupiirkonnast. Näiteks Botnia lahest pärit isendid, mis on kohanenud väga madala soolsusega (4 PSU), näitavad madalamat kasvukiirust ega kasva kiiremini isegi kõrgema soolsuse korral. Vastupidiselt näitavad Läänemere keskosa isendid, kus soolsus on kõrgem (7 PSU), suuremat kasvu. C. tenuicorne lai levik Läänemeres on tingitud pigem lokaalselt kohanenud genotüüpide olemasolust kui üldisest elustrateegiast[2].
Paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Liik paljuneb nii suguliselt kui ka vegetatiivselt. Tetraspoorid ja vegetatiivsed propagulid on kohanemisstrateegiad, mis võimaldavad sellel edukalt asustada erinevaid keskkondi [2][7]. Geneetilised ja morfoloogilised uuringud on näidanud, et paljunemisviisid varieeruvad sõltuvalt piirkondlikest tingimustest, mis viitab liigi suurele variatiivsusele [7][8].
Biokeemilised omadused
[muuda | muuda lähteteksti]C. tenuicorne'il on mitmeid rakendusi, alates toksilisuse testidest kuni ökoloogiliste mudelite loomiseni. ISO standard (ISO 10710) põhineb sellel liigi, mida kasutatakse kemikaalide ja heitvee toksilisuse hindamiseks [9]. Selle laialdane kohanemisvõime muudab liigi sobivaks mitmekesistes keskkonnatingimustes uuringute läbiviimiseks[10][9].
C. tenuicorne toodab mitmeid biokeemilisi ühendeid, mis suurendavad selle vastupidavust keskkonnastressoritele, näiteks raskmetallidele ja orgaanilistele saasteainetele[11]. Uuringud on näidanud, et liik on tundlik mürkvärvi ja tööstuslike reostusallikate suhtes, mis muudab selle heaks bioindikaatoriks keskkonnaseires [9]. Liik on tundlik vasereostuse suhtes, mis on mürkvärvide üks komponentidest[12].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Waern, Mats (1952). ROCKY-SHORE ALGAE IN THE 0REGRUND ARCHIPELAGO (PDF) (inglise). Uppsala: SVENSKA VAXTGEOGRAFISKA SALLSKAPET. Lk 205-218.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Bergström, Lena; Kautsky, Lena (2006). "Local Adaptation of Ceramium Tenuicorne (ceramiales, Rhodophyta) Within the Baltic Sea". Journal of Phycology (inglise). 42 (1): 36–42. DOI:10.1111/j.1529-8817.2006.00173.x. ISSN 1529-8817.
- ↑ Bergström, L.; Bruno, E.; Eklund, B.; Kautsky, L. (10. jaanuar 2003). "Reproductive Strategies of Ceramium tenuicorne Near Its Inner Limit in the Brackish Baltic Sea". Botanica Marina. 46 (2). DOI:10.1515/BOT.2003.013. ISSN 0006-8055.
- ↑ Nielsen, Ruth, toim (1995). Distributional index of the benthic macroalgae of the Baltic sea area. Acta botanica Fennica. Helsinki: Finnish Zoological and Botanical Publ. Board. ISBN 978-951-9469-49-2.
- ↑ Trei, Tiiu (1991). Taimed Läänemere põhjal. Tallinn: Valgus. ISBN 5440006419.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Eklund, Britta (5. august 2017). "Review of the use of Ceramium tenuicorne growth inhibition test for testing toxicity of substances, effluents, products sediment and soil". Estuarine, Coastal and Shelf Science. Understanding the Baltic Sea. 195: 88–97. DOI:10.1016/j.ecss.2016.10.009. ISSN 0272-7714.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 "Nouvelle parution". Cryptogamie Algologie. 22 (4): 251-261. 2001. DOI:10.1016/s0181-1568(01)80005-2. ISSN 0181-1568.
- ↑ 8,0 8,1 Bergström, L.; Bruno, E.; Eklund, B.; Kautsky, L. (10. jaanuar 2003). "Reproductive Strategies of Ceramium tenuicorne Near Its Inner Limit in the Brackish Baltic Sea". Botanica Marina. 46 (2). DOI:10.1515/BOT.2003.013. ISSN 0006-8055.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 Bergström, L.; Bruno, E.; Eklund, B.; Kautsky, L. (10. jaanuar 2003). "Reproductive Strategies of Ceramium tenuicorne Near Its Inner Limit in the Brackish Baltic Sea". Botanica Marina. 46 (2). DOI:10.1515/BOT.2003.013. ISSN 0006-8055.
- ↑ "Nouvelle parution". Cryptogamie Algologie. 22 (4): 251-261. 2001. DOI:10.1016/s0181-1568(01)80005-2. ISSN 0181-1568.
- ↑ Eklund, Britta (5. august 2017). "Review of the use of Ceramium tenuicorne growth inhibition test for testing toxicity of substances, effluents, products sediment and soil". Estuarine, Coastal and Shelf Science. Understanding the Baltic Sea. 195: 88–97. DOI:10.1016/j.ecss.2016.10.009. ISSN 0272-7714.
- ↑ Ytreberg, Erik; Karlsson, Jenny; Ndungu, Kuria; Hassellöv, Martin; Breitbarth, Eike; Eklund, Britta (1. mai 2011). "Influence of salinity and organic matter on the toxicity of Cu to a brackish water and marine clone of the red macroalga Ceramium tenuicorne". Ecotoxicology and Environmental Safety. 74 (4): 636–642. DOI:10.1016/j.ecoenv.2010.09.013. ISSN 0147-6513.