Carlo Gesualdo

Carlo Gesualdo
Carlo Gesualdo
Sündinud	8. märts 1566 Venosa, Napoli kuningriik
Surnud	28. juuli 1613 (47-aastaselt) Gesualdo, Napoli kuningriik
Stiilid	renessanssmuusika
Elukutse	helilooja, lautomängija, Venosa vürst

Carlo Gesualdo (täisnimi Don Carlo Gesualdo, Principe di Venosa, tuntud ka kui Don Carlo Gesualdo, Gesualdo di Venosa või Gesualdo da Venosa; 8. märts 1566 (mõnedel andmetel vahemikus 1560–1562) – 8. september 1613) oli Itaalia aadlik – Venosa vürst ja Conza krahv, lautomängija ja helilooja. Hilisrenessansi heliloojana on ta eelkõige tuntud oma ekspressiivsete madrigalide ja vaimuliku muusika järgi.

Elulugu

Noorus

Don Carlo Gesualdo sündis arvatavasti Venosas, mis asus siis Napoli Kuningriigis. Tema täpne sünniaasta pole teada, kuid üks hiljuti avastatud kiri Gesualdo emalt viitab sellele, et ta sündis 1566. 1991. aastal välja antud elulooraamat "Gesualdo. The Man and His Music" peab seda näiteks "peaaegu kindlaks", et Carlo sündis vahemikus 1560–1562. Mitmed teatmeteosed, sealhulgas TEA entsüklopeedia, peavad tema sünniajaks umbes aastat 1561. Carlo isa Fabrizio oli Venosa prints, arvatakse, et muusikahuvilisena tegeles ta ka komponeerimisega. Fabriziol oli õukonnas muusikuid, kes olid võrreldes suurte Põhja-Itaalia õukondade omadega küll tagasihoidlikud, kuid siiski korraliku tasemega. Noor Carlo Gesualdo puutus siis kokku muusikaga, kuid pole teada, et ta oleks lapsepõlves muusikat kirjutanud. Samas mängis ta lapsena lautot, klavessiini ja kitarri. Kui vend Luigi 20-aastaselt suri, sai Carlost ainus meessoost pärija.

Mitmed allikad on pidanud Gesualdo esimeseks õpetajaks Pomponio Nennat (1555?–1617), kuid väike vanusevahe seab selle fakti kahtluse alla. Gesualdo õpetajaks on peetud ka Giovanni Macqued Burgundiast, kes töötas 1588–1589 Fabrizio alluvuses. Don Carlo oli siis enam kui 20-aastane, kuid samas on peaaegu kogu tema looming kirjutatud pärast seda. Gesualdo kohtas 1580. aastate lõpus Napolis olles luuletaja Torquato Tassot. Nendevaheline sõprus kestis poeedi surmani 1595. aastal. Tasso kirjutas luuletusi ja madrigale Gesualdost ja tema naistest, mistõttu on tema looming oluliseks allikaks Gesualdo-uurijatele.

Abielu ja mõrv

Gesualdo esimene naine, Donna Maria d’Avalos

Kuna Gesualdo oli troonipärija, pidi ta varakult abielluma. Ta pandi paari oma täditütre Donna Maria d’Avalosega, kes oli 26-aastaseks saades juba kahel korral lesestunud. Donna Maria esimene mees oli abiellumise ajal vaid 15-aastane. Sellest kolm aastat kestnud abielust oli tüdrukul kaks last, kellest üks suri imikueas. Don Carlo Gesualdo ja Donna Maria d’Avalose pulmad toimusid 1586. aastal Napoli San Domenico Maggiore kirikus, tseremooniale järgnes mitmepäevane pidu kiriku kõrval Palazzo San Severas. Millalgi järgmise nelja aasta jooksul sündis neil poeg Don Emmanuelle.

Kuid peagi tekkis Donna Marial armuafäär Andria hertsog Don Fabrizio Carafaga. Esimene, kes sellest teada sai, oli Don Carlo onu, Napoli peapiiskop Alfonso ning varsti oli nende suhe juba avalik saladus. Algul suudeti afääri printsi eest varjata, kuid lõpuks oli just Alfonso see, kes keelatud suhtest Carlole rääkis. Hertsog Fabrizio Carafa palus Donna Marial küll suhe kättemaksu kartes ära lõpetada, kuid naine keeldus sellest.

„

Surmavam minu jaoks on hetk, mil Sa oled eemal, kui tuhat surma, mis võib mõrva tagajärjel tulla. Kui ma suren koos Sinuga, ei ole ma eales Sinust enam eemal; aga kui ma lahkun Sinust, suren ma kaugel sellest, mis mu südamele kallis.

“

Donna Maria d’Avalos kirjas oma armukesele

15. oktoobri õhtul 1590 läks Don Carlo jahile ning lubas tagasi tulla järgmisel päeval. Donna Maria kutsus hertsogi enda juurde lossi. Jahilkäik oli aga Don Carlo pettemanööver ning ta pöördus öösel lossi tagasi. Ta tabas armastajad otse magamistoas ning mõrvas nad mõõgatorgetega. Arvates, et paar pole ikka veel surnud, lasi ta neid ka veel tulirelvast. Prints lasi hertsogi riietada oma naise öösärki ning pani ta laiba kõigile vaatamiseks välja. Mõrvast on säilinud pealtnägijate tunnistused ja politsei raport. Gesualdo teener Pietro Malitiale sõnul läks prints kell kuus õhtul jahile. Kui Malitiale ütles talle, et see pole jahilkäimise kellaaeg, vastas Gesualdo: "Sa varsti näed, millist jahti ma pidama hakkan!" Donna Maria sugulaste sõnul olid hertsogi tapjateks Gesualdo teenrid, et prints saaks segamatult tegutseda oma naise mõrvamisega. Tapatöö tekitas vastakaid arvamusi: oli neid, kes mõistsid kuritöö hukka kui ka neid, kes mõrva motiivi arvestades kuritööd õigustasid.

1609 valminud maal Gesualdo poolt rajatud kabelis Santa Maria delle Grazie. All vasakus nurgas, Napoli peapiiskop ja pühak Carlo Borromeo kõrval seisab mustas kuues Gesualdo. Enamus kujutatutest osutavad Gesualdo kui patuse poole näpuga, samal ajal kui Kristus (üleval keskel) tõstab andeksandmise märgiks parema käe. Mees ja naine pildi allosas, keda inglid päästavad põrgutulest, on ilmselt Donna Maria ja Andria hertsog.

Tagasitõmbunud helilooja

Nelja aasta jooksul, mis jäi mõrva ja teise abiellumise vahele, elas Gesualdo tagasitõmbunult oma lossis Gesualdo linnas. Sel ajal rajas ta kaputsiinlaste kloostri koos Santa Maria delle Grazie kabeliga. Kloostri rajamise taga olid ilmselt tema süümepiinad pärast naise tapmist. Mõrv ise unustati peagi, sest kumbki osapool ei soovinud, et tuntud aadlisuguvõsade, nagu Gesualdode, Carafade ja d’Avaloste mained kannataksid. Samuti oleks mõrv võinud saada saatuslikuks Don Carlo onu, Alfonso Gesualdo püüdlustele saada Napoli peapiiskopiks.

Aastal 1594 läks Gesualdo kõrgeltarenenud kultuuriga Ferrara linna. Ferrara hertsogi õukonnas on töötanud mitmed renessansiajastu tuntud heliloojad nagu Jacob Obrecht, Josquin Desprez, Heinrich Isaac, Adrian Willaert, Antoine Brumel, Luzzasco Luzzaschi ja Orlandus Lassus. Seal abiellus ta Ferrara hertsog Alfonso vennatütar Donna Leonora d’Estega.

Gesualdo suhted oma uue abikaasaga polnud aga kõige paremad. Alati, kui helilooja Gesualdo linnast lahkus, tegi ta seda oma naiseta. Siiski sündis neil vahemikus 1594–1596 poeg Alfonsino. Kui Leonora Gesualdosse jäämise põhjus võis olla soov säästa oma poega kurnavatest reisidest, siis teada on ka see, et Carlo oli oma naise vastu tahumatu ning isegi peksis teda. Naise poolvend Alessandro, kes oli vaimulik, saatis naise teisele vennale kirja, kus palus Leonora sealt ära tuua. Vaimulikuna ei saanud Alessandro sellega riskida, et oleks ise teiste abiellu sekkunud. Leonora aga ei soovinud oma abikaasast lahutada, mõeldes eelkõige oma pojale.

1594 viibis Gesualdo mõned nädalad Veneetsias, kus ta kohtus trükkal Gardanoga, kellega Gesualdo sõlmis ilmselt ka lepingu. Arvatavasti kohtus ta ka helilooja Giovanni Gabrieliga, kes oli siis Venezia Püha Markuse kiriku esimene organist. Ferraras kohtus Gesualdo ka helilooja Luzzasco Luzzaschiga, kes oli tolle aja üks olulisemaid madrigalideloojaid. Hiljem kiitis Gesualdo Ferrara muusikuid, kritiseerides samal ajal valitsenud Veneetsia komponiste. Suurema osa aastast veetis ta aga oma lossis Gesualdo linnas, kus käis jahil ja kirjutas muusikat. Aasta lõpuks oli ta tagasi Ferraras, kuhu jäi kaheks järgmiseks aastaks. See oli Gesualdo loomingu produktiivseim periood, mil ilmusid tema kolmas ja neljas madrigalide kogumik. Lisaks neile kirjutas ta veel motette, mis jõudsid trükki küll alles 1603. Samuti madrigale viiendast ja kuuendast kogumikust, mis jõudsid trükki alles 1611.

1594. aastal ilmus Gesualdo kaks esimest madrigaliraamatut, millele järgnesid kolmas ja ka neljas kogumik 1595. ja 1596. aastal. 1595. aastal siirdus ta tagasi Venosasse. Järgnenud isoleerituse perioodist on pärit tema kõige teravamad madrigalid.

Hiline elu ja surm

1600. aasta oktoobris suri Gesualdo ainus laps teisest abielust, poeg Alfonsino. Gesualdo elas seda väga traagiliselt üle. Ühe tolleaegse kirja kohaselt lahutas Leonora oma abielu Carlo Gesualdoga paavst Paulus V nõusolekul. Lahutuseks loa küsimine oli Leonora vendade töö ning on võimalik, et naine ise lahutust ka soovis. Siiski on teada, et Leonora ja Gesualdo elasid koos kuni mehe surmani. Elu viimastel aastatel kirjutas Gesualdo taas palju muusikat: ilmuvad 5. ja 6. madrigalide kogumik ning 29 Responsoriat kannatustenädalaks.

Carlo Gesualdo suri 8. septembril 1613, kolm nädalat pärast oma esimese poja ja vara ainupärija Emmanuele surma. Ühe teooria kohaselt tappis Carlo tema naine, kuid see on vähetõenäoline, arvestades, et Leonora loobus võimalusest abielu lahutada. Teise teooria kohaselt tappis Carlo tema vastlahkunud poja naine Polisena. Pärast helilooja poja surma oli just minia üks suuremaid Carlo varanduse pärijaid. Samas on ka see kõigest teooria, mille kohta kinnitused puuduvad. Elu lõpupoole kannatas Gesualdo sügava depressiooni all. Ta lasi end iga päev piitsutada ning sealt pärineb veel üks kinnitamata teooria, justkui oli tema surma põhjuseks enesepiinamisest tulenev veremürgistus. Isolatsioonis elamine rajas tee paljude teistegi kuulujuttude tekkimisele. Räägiti tema viirastustest ja õudusunenägudest, samuti teati, et ta peksab oma abikaasat. Ühe jutu kohaselt suutis ta magama jääda vaid mõne poisi käte vahel. Gesualdo maeti Püha Ignatiuse kirikusse. Kui maavärinas hävinud kirik taastati, jäi helilooja haud kõnnitee alla.

Carlo tegi testamendi viis päeva enne oma surma. Selle kohaselt päris kõige suurema summa, 250 000 tukatit, tema naine. 100 000 tukatit pärisid tema minia Polisena ja õetütar Isabella Gesualdo. Testamendiga üritas Gesualdo mõjutada ka lähedaste inimeste edasist elu. Näiteks lasi ta oma lesele maksta 4000-tukatist aastapalka, juhul kui naine ei abiellu ega asu elama kuhugi mujale kui ühte kolmest Gesualdo lossist. Samuti soovis ta, et Gesualdo linna lossi hoitaks alati heas korras. Leonora kolis lossist Gesualdo linnas kaks aastat pärast abikaasa surma Modenasse ning suri seal 1637. aastal.

Looming

Majanduslik kindlustatus võimaldas Gesualdol luua muusikat, pööramata tähelepanu publiku või mõne metseeni maitsele. Temale omased kromaatilised meloodiad ja harmooniajärgnevused ilmusid muusikasse alles 19. sajandil. Kui tema kaasaegsed kasutasid kromatismi juhuslikult, siis Gesualdo kasutas seda pidevalt ja teadlikult. Muusika tekstis esinevad sageli äärmuslikke emotsioone väljendavad sõnad nagu "armastus", "surm", "ekstaas", "valu" ja "agoonia" ning antiteesid nagu "piinarikas rõõm", "pehme valu", "meeldiv piinamine" ja "pime päev".

Tema muusika jaguneb kolmeks: vaimulik vokaalmuusika, ilmalik vokaalmuusika ja instrumentaalmuusika. Kokku kirjutas ta umbes 150 madrigali. Oma äärmusliku dissonantsiderohke stiilini jõudis ta kolmes viimases madrigaliraamatus. Vastupidi tavale kirjutas ta madrigalid partituuri.

Gesualdo muusika on inspireerinud paljusid heliloojaid nagu Igor Stravinski, Girolamo Frescobaldi, Lalo Shifrin, Ton de Leeuw, Jan van Vlijmen, Peter Eötvös ja paljud teised.

Madrigalid

Lehekülg Gesualdo viiendast madrigaliraamatust. Erinevalt tolle aja tavast kirjutas Gesualdo noote ja lasi need välja anda partituuridena

Tuntuima osa Gesualdo loomingust moodustavad tema madrigalid, mis anti tema eluajal välja kuues kogumikus. Tema madrigalid on enamjaolt viiehäälsed, erandina vaid mõned kuuehäälsed.

Kaks esimest raamatut anti välja 1594 ehk samal aastal, mil helilooja teist korda abiellus. Kuid teise kogumiku eessõnast selgub, et sama raamat oli välja antud juba varem, kuid siis pseudonüümi Gioseppe Pilonij all. Esimese kahe kogumiku helikeel on veel konservatiivne, kuid helilooja algajalikkusele ei viita neis teostes miski. Kaks kogumikku annavad märku sellest, et Gesualdo pidi tundma renessansiaja suurte heliloojate muusikat ja nende stiili.

Kolmanda ja neljanda madrigalide kogumiku teosed kirjutas Gesualdo 1594. aastal Ferraras ja osaliselt ka Gesualdos. Nendes teostes, eriti aga neljandas kogumikus kujuneb välja vaid Gesualdole omane helikeel. mida iseloomustab lai kromatismide ja ootamatute harmooniajärgnevuste kasutamine. Väga tõenäoliselt mõjutas neid teoseid esimese abielu traagika. Gesualdo helikeele mõjutajateks on peetud ka Este õukonna heliloojaid Luzzasco Luzzaschit ja Alfonso Fontanellit, kellega Gesualdo just neil aastail kohtus. Üks Luzzaschi madrigalideraamat, kus on tagasihoidlikus ulatuses kasutatud ka julgemaid harmooniajärgnevusi, on pühendatud just Gesualdole.

Viiendat ja kuuendat kogumikku, mis ilmusid kuuajalise intervalliga, lahutab eelmisest tervelt 15 aastat. Tegelikult pärinevad sealsed teosed 1596. aastast, kuid teadmata põhjustel ilmusid need alles 1611. On arvatud, et Gesualdo viivitas välja andmisega, kuna kartis teisi madrigaliloojaid, kes võisid tema helikeelt jäljendada. Samas pole see loogiline, sest kaks viimast raamatut ei erine muusikaliselt just väga oluliselt juba ilmunud 3. ja 4. kogumikust. Ka viimastes kogumikes on viiteid kahe eelpoolmainitu mõjude kohta. Lisaks muusikalistele sarnasustele on viis Gesualdo kasutatud madrigaliteksti kasutusel ka Luzzaschi kuuendas madrigalikogumikus.

Teised teosed

Vaimulik muusika moodustab madrigalide kõrval Gesualdo loomingu vähetähtsama osa. Kuni 20. sajandi alguseni oli neid kirjas mainitud vaid korra. Kirjas hertsog Alfonsole mainib Fontanelli, et lisaks madrigalidele tegeleb vürst eel ühe aaria ja moteti komponeerimisega. Raamatus on vaimulikku muusikat esimesena maininud Philip Heseltine oma 1926. aastal ilmunud teoses "Carlo Gesualdo, Musician and Murderer". Kuid ka tema pidas seda madrigalide kõrval vähetähtsateks.

Gesualdo eluajal anti välja kolm kogumikku tema vaimuliku muusikaga: "Sacrae Cantiones I", "Sacrae Cantiones II" ja "Tenebrae Responsories" kannatustenädalaks. "Sacrae Cantiones II", mis koosneb kuue- ja seitsmehäälsetest motettidest, on säilinud vaid osaliselt. Puudu on partiid "bassus" ja "sekstus", kuid neid teoseid esitatakse sellele vaatamata. Samuti on olemasolevate partiide põhjal arusaadav, et helikeele poolest ei erine need motetid varem kirjutatud viimastest madrigalidest.

Gesualdo motetid viitavad sellele, et ta pidi tundma kaasaegsete suurte heliloojate muusikat ning sellest ka eeskuju võtma. Näiteks on ta ühe kaanoni aluseks võtnud meloodia "Da Pacem", mida olid samal viisil oma motettides kasutanud ka Martin Agricola, Anton Brumel, Pierre de la Rue, Philip Verdelot ja Josquin Desprez.

Teadaolevalt on Gesualdo kirjutanud vaid kaks instrumentaalteost: "Canzon francese" sooloklahvpillile ning Gagliarda kammeransamblile ja sopranile. Ka instrumentaalmuusikat iseloomustavad dissonantsid, kromaatilisus ja ootamatud harmooniajärgnevused, samas on nad vormilt konservatiivsed.

Teoste loetelu

Siin on ära toodud kõik Gesualdo teosed, mis on tema elu ajal välja antud.

Madrigalid

Sulgudes on toodud esitamiseks vajaminevate häälte arv, kogumiku väljaandmise koht ja aasta. Madrigalid on ära toodud tähestikulises järjekorras. Madrigali pealkirja järel sulgudes on teksti autor, kui see on teada.

Esimene kogumik: "Madrigali libro primo" (viiehäälne, Ferrara, 1594)

1. "Baci soavi e cari" (Giovanni Battista Guarini)
2. "Bella Angioletta, da le vaghe piume" (Torquato Tasso)
3. "Come esser può ch'io viva" (Alessandro Gatti)
4. "Felice primavera" (Tasso)
5. "Gelo ha madonna il seno" (Tasso)
6. "Madonna, io ben vorrei"
7. "Mentre madonna il lasso fianco posa" (Tasso)
8. "Mentre mia stella, miri"
9. "Non mirar, non mirare" (F. Alberti)
10. "O dolce mio martire"
11. "Quanto ha di dolce amore"
12. "Questi leggiadri odorosetti fiori"
13. "Se da sí nobil mano" (Tasso)
14. "Sí gioioso mi fanno i dolor miei"
15. "Son sí belle le rose" (Grillo)
16. "Tirsi morir volea" (Guarini)

Teine kogumik: "Madrigali libro secondo" (viiehäälne, Ferrara, 1594)

1. "All'apparir di quelle luci ardenti"
2. "Candida man qual neve"
3. "Cara amoroso neo" (Tasso)
4. "Dalle odorate spoglie"
5. "Hai rotto e sciolto e spento"
6. "In più leggiadro velo"
7. "Non è questa la mano" (Tasso)
8. "Non mai non cangerò"
9. "Non mi toglia il ben mio"
10. "O com'è gran martire" (Guarini)
11. "Se così dolce e il duolo" (Tasso)
12. "Sento che nel partire"
13. "Se per lieve ferita"
14. "Se taccio, il duol s'avanza" (Tasso)

Kolmas kogumik: "Madrigali libro terzo" (viie- või kuuehäälne, Ferrara, 1595)

1. "Ahi, disperata vita"
2. "Ahi, dispietata e cruda"
3. "Ancidetemi pur, grievi martiri"
4. "Crudelissima doglia"
5. "Deh, se già fu crudele"
6. "Del bel de'bei vostri occhi"
7. "Dolce spirto d'amore" (Guarini)
8. "Dolcissimo sospiro" (Annibale Pocaterra)
9. "Donna, se m'ancidente" (ainus kuuehäälne madrigal kogumikus)
10. "Languisce e moro, ahi, cruda"
11. "Meraviglia d'Amore"
12. "Non t'amo, o voce ingrata"
13. "Se piange, aime, la donna del mio core"
14. "Se vi miro pietosa"
15. "Voi volete ch'io mora" (Guarini)
16. "Sospirava il mio core"
17. "Veggio sí, dal mio sole"

Neljas kogumik: "Madrigali libro quarto" (viie- või kuuehäälne, Ferrara, 1596)

1. "Arde il mio cor, ed è si dolce il foco"
2. "A voi, entre il mio core"
3. "Che fai meco, mio cor"
4. "Cor mio, deh, non piangete" (Guarini)
5. "Ecco, morirò dunque"
6. "Il sol, qualor più splende" (ainus kuuehäälne madrigal kogumikus)
7. "Io tacerò, ma nel silenzio mio"
8. "Luci serene e chiare"
9. "Mentre gira costei"
10. "Moro, e mentre sospiro"
11. "Or, che in gioia credea"
12. "Questa crudele e pia"
13. "Se chiudete nel core"
14. "Sparge la morte al mio Signor nel viso"
15. "Talor sano desio"

Viies kogumik: "Madrigali libro quinto" (viiehäälne, Gesualdo, 1611)

1. "Asciugate i begli occhi"
2. "Correte, amanti, a prova"
3. "Deh, coprite il bel seno" (Ridolfo Arlotti)
4. "Dolcissima mia vita"
5. "Felicissimo sonno"
6. "Gioite voi col canto"
7. "Itene, o miei sospiri"
8. "Languisce al fin chi da la vita parte"
9. "Mercè grido piangendo"
10. "Occhi del mio cor vita" (Guarini)
11. "O dolorosa gioia"
12. "O tenebroso giorno"
13. "O voi, troppo felici"
14. "Poichè l'avida sete"
15. "Qual fora, donna, undolce 'Ohimè'"
16. "Se tu fuggi, io non resto"
17. "Se vi duol il mio duolo"
18. "S'io non miro non moro"
19. "T'amo mia vita, la mia cara vita" (Guarini)
20. "Tu m'uccidi, oh crudele"

Kuues kogumik: "Madrigali libro sesto"" (viiehäälne, Gesualdo, 1611)

1. "Alme d'Amor Rubelle"
2. "Al mio gioir il ciel si fa sereno"
3. "Ancide sol la morte"
4. "Ancor che per amarti"
5. "Ardita Zanzaretta"
6. "Ardo per te, mio bene"
7. "Beltà, poi che t'assenti"
8. "Candido e verde fiore"
9. "Chiaro risplender suole"
10. "Deh, come invan sospiro"
11. "Già piansi nel dolore"
12. "Io parto, e non più dissi"
13. "Io pur respiro in cosí gran dolore"
14. "Mille volte il dí moro"
15. "Moro, lasso, al mio duolo"
16. "O dolce mio tesoro"
17. "Quando ridente e bella"
18. "Quel 'no' crudel che la mia speme ancise"
19. "Resta di darmi noia"
20. "Se la mia morte brami"
21. "Volan quasi farfalle"
22. "Tu piangi, o Filli mia"
23. "Tu segui, o bella Clori"

Vaimulik muusika

Sacrae Cantiones I (viiehäälne, 1603)

1. "Ave, Regina coelorum"
2. "Venit lumen tuum Jerusalem"
3. "Ave, dulcissima Maria"
4. "Reminiscere miserationum tuarum"
5. "Dignare me, laudare te"
6. "Sancti Spiritus Domine"
7. "Domine ne despicias"
8. "Hei mihi Domine"
9. "Laboravi in gemitu meo"
10. "Peccantem me quotidie"
11. "O vos omnes"
12. "Exaudi Deus deprecationem meam"
13. "Precibus et meritis beatae Mariae"
14. "O Crux benedicta"
15. "Tribularer si nescirem"
16. "Deus refugium et virtus"
17. "Tribulationem et dolorem"
18. "Illumina faciem tuam"
19. "Maria mater gratiae"

Sacrae Cantiones II (kuue- või seitsmehäälne, 1603)

1. "Virgo benedicta"
2. "Da pacem Domine"
3. "Sana me Domine"
4. "Ave sanctissima Maria"
5. "O Oriens"
6. "Discedite a me omnes"
7. "Gaudeamus omnes"
8. "Veni Creator Spiritus"
9. "O sacrum convivium"
10. "Adoramus te Christe"
11. "Veni sponsa Christi"
12. "Assumpta est Maria"
13. "Verba mea"
14. "Ardens est cor meum"
15. "Ne derelinquas me"
16. "O Beata Mater"
17. "Ad te levavi"
18. "Franciscus humilis et pauper"
19. "O anima sanctissima"
20. "Illumina nos" (ainus seitsmehäälne motett selles kogumikus)

Tenebrae Responsories (kuuehäälne, 1611)

Suureks neljapäevaks:

1. "In monte Oliveti"
2. "Tristis est anima mea"
3. "Ecce vidimus eum"
4. "Amicus meus osculi"
5. "Judas mercator pessimus"
6. "Unus ex discipulis meis"
7. "Eram quasi agnus innocens"
8. "Una hora non potuistis"
9. "Seniores populi consilium"
10. "Benedictus"
11. "Christus factus est"

Suureks reedeks:

1. "Omnes amici mei dereliquerunt me et praevaluerunt insidiantes mihi"
2. "Velum templi scissum est"
3. "Vinea mea electa, ego te plantavi"
4. "Tamquam ad latronem existis cum gladiis et fustibus cemprehendere me"
5. "Tenebrae factae sunt, dum crucifixissent Jesum Judaei"
6. "Animam meam dilectam tradidi in manus iniquorum"
7. "Traditerunt me in manus impiorum"
8. "Jesum tradidit impius summis pricipibus sacerdotum, et senioribus populi"
9. "Caligaverunt oculi mei fletu meo"

Vaikseks laupäevaks:

1. "Sicut ovis ad occisionem"
2. "Jerusalem, surge"
3. "Plange quasi virgo"
4. "Recessit pastor noster"
5. "O vos omnes"
6. "Ecce quomodo moritur justus"
7. "Astiterunt reges terrae"
8. "Aestimatus sum"
9. "Sepulto Domino"

Viited

Kirjandus

• Butchart, D. S. (CD-plaadi ümbris; 1991). Quinto libro dei madrigali. Decca.
• Russomanno, S. (CD-plaadi ümbris; 2006). Quinto libro di madrigali (1611). Glossa.
• Watkins, G. (1991) Gesualdo. The Man and His Music. Oxford: Clarendon Press. ISBN 0-19-816197-2

Välislingid

• Noodid Carlo Gesualdo loominguga Internet Music Score Library Projectis