Camillo Cavour
Camillo Cavour | |
---|---|
Conte di Cavour | |
Camillo Cavour (Antonio Ciseri, 1861) | |
Itaalia peaminister | |
Ametiaeg 23. märts 1861 – 6. juuni 1861 | |
Eelnev |
Tema ise (Sardiinia Kuningriigi peaminister) |
Järgnev | Bettino Ricasoli |
Sardiinia Kuningriigi peaminister | |
Ametiaeg 21. jaanuar 1860 – 23. märts 1861 | |
Eelnev | Alfonso Ferrero La Marmora |
Järgnev |
Tema ise (Itaalia peaminister) |
Sardiinia Kuningriigi peaminister | |
Ametiaeg 4. november 1852 – 19. juuli 1859 | |
Eelnev | Massimo d'Azeglio |
Järgnev | Alfonso Ferrero La Marmora |
Isikuandmed | |
Sünninimi | Camillo Paolo Filippo Giulio Benso |
Sünniaeg |
10. august 1810 Torino, Prantsuse Keisririik (tänapäeva Itaalia) |
Surmaaeg |
6. juuni 1861 (50-aastasena) Torino, Itaalia Kuningriik |
Erakond | Ajalooline Parem |
Autogramm |
Camillo Paolo Filippo Giulio Benso, Cavouri, Isolabella ja Leri krahv (tavaliselt Cavouri krahv (itaalia keeles Conte di Cavour), lühidalt Cavour; 10. august 1810 – 6. juuni 1861) oli Itaalia poliitik, riigimees, ettevõtja, majandusteadlane ja aadlik, üks Itaalia ühinemisliikumise juhtidest.[1] Ta kuulus Ajaloolise Parema fraktsiooni ning oli üks selle eestvedajatest. Ta oli Itaalia teise iseseisvussõja ning Giuseppe Garibaldi Itaalia ühendamiskampaania ajal (kui välja arvata kuue kuu pikkune paus) Sardiinia Kuningriigi peaminister. Pärast Itaalia Kuningriigi väljakuulutamist sai temast esimene Itaalia peaminister. Ta suri aastal 1861 kui oli ametis olnud vaid kolm kuud ning seega ei näinud ta riigi lõplikku ühendamist, Rooma küsimuse lahendamist ja Rooma vallutamist.
Oma karjääri algusaastatel viis Cavour enda kodupiirkonnas Piemontes (mis toona kuulus veel Sardiinia Kuningriigi koosseisu) sisse mitmeid majandusreforme ning andis välja ajalehte Il Risorgimento. Ta valiti Sardiinia Kuningriigi parlamenti, kus ta sai mõjuvõimsaks, kuna moodustas vasak- ja paremtsentristide koalitsiooni. Ta ehitas välja raudteevõrgustiku ning aastal 1852 sai temast peaminister. Tal õnnestus valitsusjuhina viia Piemonte-Sardiinia läbi Krimmi sõja, Itaalia teise iseseisvussõja ja Garibaldi tuhande ekspeditsiooni. Piemonte-Sardiiniast sai tema valitsusajal Euroopa suurvõim ning tema valitsusaja lõpuks kuulus riigi alla peaaegu kogu ühendatud Itaalia ning see oli tema ametiajal pindalalt viiekordistunud.
Cavouri on peetud Itaalia ajaloo edukaimaks poliitikuks, kuid on välja toodud ka, et ta ei olnud eriti demokraatiameelne. Temas oli diktaatorlikke omadusi, tihti ignoreeris ta ministrite ja parlamendi arvamust ning sekkus parlamendivalimistesse. Ta praktiseeris ka trasformismo-poliitikat, mis mõjutas ka temajärgset Itaaliat.[2][3]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Camillo Benso, Conte di Cavour (Italian statesman). biography.yourdictionary.com
- ↑ Denis Mack Smith, "Cavour and Parliament" Cambridge Historical Journal 13#1 (1957): 37–57
- ↑ Denis Mack Smith, Cavour (1985).
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Beales, Derek & Eugenio Biagini. The Risorgimento and the Unification of Italy. Second Edition. London: Longman, 2002. ISBN 0-582-36958-4
- Braun, Martin. "'Great Expectations': Cavour and Garibaldi: 1859–1959.” History Today (Oct. 1959) 9#10 pp 687–692; historiography
- Dal Lago, Enrico. "Lincoln, Cavour, and National Unification: American Republicanism and Italian Liberal Nationalism in Comparative Perspective." Journal of the Civil War Era 3#1 (2013): 85–113.
- Di Scala, Spencer. Italy: From Revolution to Republic, 1700 to the Present. (Boulder, Westview Press, 2004. ISBN 0-8133-4176-0
- Hearder, Harry. Cavour (1994) excerpt, a scholarly biography
- Holt, Edgar. The Making of Italy: 1815–1870. New York: Murray Printing Company, 1971.
- Kertzer, David. Prisoner of the Vatican. Boston: Houghton Mifflin Company, 2004. ISBN 0-618-22442-4
- Mack Smith, Denis. Cavour. New York: Alfred A. Knopf, 1985. ISBN 0416421806, a scholarly biography, quite critical of Cavour online review; online review
- Mack Smith, Denis. Italy: A Modern History. Ann Arbor: The University of Michigan Press, 1959.
- Martinengo-Cesaresco, Evelyn, Countess. Cavour, Fratelli Treves, Milano, 1901; Macmillan, London, 1904.
- Murtaugh, Frank M. Cavour and the Economic Modernization of the Kingdom of Sardinia (1991).
- Norwich, John Julius. The Middle Sea: A History of the Mediterranean. New York: Doubleday, 2006. ISBN 978-0-385-51023-3
- Thayer, William Roscoe (1911). The Life and Times of Cavour vol 1. old interpretations but useful on details; vol 1 goes to 1859]; volume 2 online covers 1859–62
Eelnev Massimo d'Azeglio |
Sardiinia Kuningriigi peaminister 1852–1859 |
Järgnev Alfonso Ferrero La Marmora |
Eelnev Alfonso Ferrero La Marmora |
Sardiinia Kuningriigi peaminister 1860–1861 |
Järgnev ' |
Eelnev ' |
Itaalia peaminister 1861 |
Järgnev Bettino Ricasoli |
Eelnev ' |
Itaalia välisminister 1861 |
Järgnev Bettino Ricasoli |
Eelnev ' |
Itaalia mereväeminister 1861 |
Järgnev Luigi Federico Menabrea |