Budenbroka mõis
.jpg)
Budenbroka mõis (saksa keeles Schujenpahlen, läti keeles Budenbrokas muiža, ka Skuju Pālenu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Dikļi kihelkonnas. Tänapäeval asub Lätis Valmiera piirkonnas Dikļi vallas Budenbroka asulas.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Budenbroka oli vana Koskulli suguvõsa valdus. Algselt oli see Carlsbergi mõisa kõrvalmõis. Mõisana on seda mainitud 1494. aastal (Hof Schujen), mil tollane omanik Otto Lode (suri pärast 1497) müüs selle Jürgen Gutzleffile (suri pärast 1507). Viimase suguvõsa kätte jäi mõis ligi sajandiks. Aastal 1523 nimetat mõisa Schujen und Anderzeem, aastal 1582 aga Schujen und Pahlen. Seejärel omandasid selle abielu kaudu Buddenbrockid, kellele see kuulus 1813. aastani.[1]
1813−1837 oli mõis arst Gotthard von Bergi (1798−1864) omanduses. 1837−1846 oli see panditud Seckidele ja seejärel 1856. aastani Helmersenidele. Rittmeister Gregor Georg Paul von Helmersen (1809−1889) ostis selle päriseks ja pantis mõisa 1860. aastal staabirittmeister Georg Nikolai von Jacobsile, kes loovutas mõisa edasi Maydellidele. 1871. aastal omandasid valduse krahvid Mellinid, kes olid ka naabermõisa Ozoli omanikud.[2] Neile kuulus Budenbroka kuni võõrandamiseni 1920. aastal. Viimane omanik oli 1908. aastast krahv Kurt August von Mellin (1883−1946).
Mõisa nimest
[muuda | muuda lähteteksti]Mõisa lätikeelne nimi tuleneb Buddenbrocki suguvõsa nimest, kellele mõis kuulus üle kahe sajandi.
Mõisaansambel
[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa peahoone ehitati 19. sajandil. Selle ahi on kunstimälestisena riikliku kaitse all.[3]
Mõisa suurus
[muuda | muuda lähteteksti]Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal seitse adramaad, sellele allus 157 mees- ning 176 naishinge.[4] Aastal 1641 oli mõisa suurus 2 ja 1/2 adramaad. Aastal 1688 oli mõisa suurus viis adramaad, aastal 1734 oli adramaid 3 ja 1/8, aastal 1757 aga seitse. Aastal 1823 oli mõisa suurus 5 ja 13/20 adramaad.[5] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 5 ja 18/20, aastal 1881 aga 3 ja 64/80, lisaks 7 ja 33/80 adramaad mõisadele kuuluvate talude valduses.[6]
Karjamõisad
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1816 kuulus mõisale üks karjamõis: Kelder.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 113-114
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 150.
- ↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija. Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts[alaline kõdulink]
- ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 246.
- ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 110
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 146.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 565.
- Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 60.
- Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 149-150.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Kirik: Dikļi kirik
Abikirik: Augstroze kirik
Mõisad: Dikļi kirikumõis | Budenbroka mõis | Dikļi mõis | Mazbrenguļi mõis | Ozoli mõis