Boriss Piip
| Boriss Piip | |
|---|---|
| Sündinud |
6. november 1906 Peterburi, Venemaa Keisririik |
| Surnud |
10. märts 1966 (59-aastaselt) Petropavlovsk-Kamtšatski, Nõukogude Liit |
| Alma mater | Peterburi Riiklik Mäeülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | vulkanoloogia |
Boriss Ivanovitš Piip (vene keeles Борис Иванович Пийп; 6. november (vkj 24. oktoober) 1906 Peterburi – 10. märts 1966 Petropavlovsk-Kamtšatski) oli eesti päritolu Venemaa vulkanoloog, Kamtšatka vulkanoloogiainstituudi rajaja.
Boriss Piip oli vulkaanipursete ja kuumaveeallikate dünaamika, füüsika ja keemia eriteadlane. Tal on uurimusi Kamtšatka kuumaveeallikate ja Kljutševskaja sopka kujunemise ja pursete kohta.
Perekond ja haridustee
[muuda | muuda lähteteksti]Boriss Piibu isa Johann Piip (Иохан Кай Пийп) oli pärit eesti taluniku perest. Tema ema Anna Mürk suri 1908. aastal. Pärast abikaasa surma abiellus isa Maria Tideniga (Мария Энновна Тиден). Varase lapsepõlve veetis Boriss Piip vanaisa talus Eestis, kuueaastaselt asus Piip elama Peterburi. Seal omandas ta vene keele ja hariduse. Isa töötas Petrogradis tislerina, pärast revolutsiooni ja demobiliseerumist sõjaväest treialina mitmes Petrogradi tehases. Isa suri 1928. aastal, kasuema 1942. aastal Leningradi blokaadis.[1]
Ta õppis 1924–1926 Leningradi mehaanikatehnikumis. Kui avanes võimalus astuda Leningradi mäeinstituuti, kasutas Piip seda võimalust. Instituudi lõpetas ta 1931. aastal mäeinsener-petrograafina. Talle anti võimalus astuda aspirantuuri ja selle lõpetas Piip 1934. aastal.[1]
Teadustegevus
[muuda | muuda lähteteksti]1931–1945
[muuda | muuda lähteteksti]
Aastail 1931–1938 töötas Boriss Piip Leningradi mäeinstituudi petrograafia kateedris algul assistendina, hiljem dotsendina.
Piip osales Kamtšatka tegevvulkaanide uurimise ekspeditsioonil esimest korda 1931. aastal Aleksandr Zavaritski juhtimisel.
1933. aastal uuris Piip Uzoni vulkaani kaldeerat, 1934. aastal Malkinskije, Natšikinskije, Bannõje ja Paratunskije kuumaveeallikaid. Kandidaadiväitekirja kirjutas ta Kamtšatka kuumaveeallikatest.
1938. aastal pärast Avatša vulkaanipurset saatis Zavaritski Piibu purske tagajärgi uurima[1].
Alates 1940. aastast töötas Piip NSV Liidu Teaduste Akadeemia vulkanoloogialaboratooriumis. Aastail 1940–1946 oli Piip Kamtšatka vulkanoloogiajaama ülem.[1]
1940. aastate esimesel poolel uuris Piip Županovski, Zavaritski, Kintšokloki, Šivelutši vulkaane, samuti Kljutševski vulkaanirühma (sellesse kuulub 14 vulkaani).
1944. aasta detsembrist 1945. aasta jaanuarini toimus vulkaanipurse Kljutševskaja sopkal, samal aastal toimusid veel pursked Šivelutšil ja Avatšil. Kõiki neid kolme purset õnnestus Piibul vaadelda ja uurida vahetult.[1]
Piip oli aastast 1945 ÜK(b)P (hilisem NLKP) liige.
Pärast sõda
[muuda | muuda lähteteksti]
Piip naasis Moskvasse 1946. aastal viie aasta jooksul kogutud materjale läbi töötlema. Kljutševskaja sopkal toimunud 1944–1945 vulkaanipurske vaatlused ja Kljutševki vulkaanirühma geoloogilised uurimismaterjalid said doktoriväitekirja alusmaterjaliks. Piip kaitses doktoritöö edukalt 1950. aastal.[1]
1946. aastal osales Piip akadeemilises aerovulkanoloogilises ekspeditsioonis. Koos akadeemikute Zavaritski ja Smirnoviga vaatlesid nad lennukilt Kamtšatka vulkaane, uurisid lähemalt Kljutševski vulkaanirühma ning külastasid Kamtšatka vulkanoloogiajaama.
Aastail 1950–1954 töötas Piip teist korda vulkanoloogiajaama ülemana Kamtšatkal. Jätkusid vulkaanide uuringud ja vulkaanipursete dokumenteerimised.
Piip osales Kamtšatka 4. novembril 1952. aastal toimunud maavärina uurimisel.
1958. aastal valiti Boriss Piip vulkanoloogia ja geoloogia valdkonnas NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondent-liikmeks.
1959. aastal määrati Piip Kamtšatka kompleksekspeditsiooni ülemaks ja NSVL TA Siberi osakonna geoloogia- ja geofüüsikaobservatooriumi direktoriks. Mõlemad asutused rajati Petropavlovsk-Kamtšatkskisse. 1962. aastal, nende kahe asutuse baasil, organiseeriti NSVL TA Vulkanoloogiainstituut. Direktoriks määrati Boriss Piip. Sellesse ametisse jäi Piip oma surmani.[1]
Aastal 1960 aitas Piip korraldada esimest Eesti noorteadlaste kompleksekspeditsiooni Kamtšatkale.
1963–1966. aastal oli Piip Rahvusvahelise Vulkanoloogia Assotsiatsiooni asepresident.
Piip kuulus Kamtšatka oblasti võimueliiti, olles valitud oma viimastel eluaastatel NLKP Kamtšatka oblastikomitee büroo liikmeks.
Boriss Piip suri ootamatult 1966. aasta märtsis pärast oma Uus-Meremaa komandeeringut käsitlevat ettekannet, jõudmata tribüünilt lahkuda[2].
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- Дневники вулканолога Бориса Пийпа. Москва: ЛОГАТА, 2006
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- Punatähe orden
- NSV Liidu TA presiidiumi preemia Kljutševski vulkaanirühma käsitleva monograafia eest (1956)
- NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks valimine (1958)
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Boriss Piibu nime järgi on nimetatud veealune tegevvulkaan – Piibu vulkaan.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Автобиография Бориса Ивановича Пийпа (vene)
- ↑ 20 лет института вулканологии (vene)