Birger Eriksen
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2020) |
| Birger Kristian Eriksen | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
17. november 1875 Flakstad, Norra |
| Surmaaeg |
16. august 1958 (82-aastaselt) Oslo |
| Teenistus |
 Norra maavägi |
| Auaste | ooberst |
| Juhtinud |
Agdenesi kindlus (1915–1931) Bergeni kindlus (1931–1933) Oscarsborgi kindlus (1933–1940) |
| Sõjad/lahingud | |
| Autasud |
 Norra sõjarist Croix de Guerre Auleegioni orden |
Birger Kristian Eriksen (17. november 1875 – 16. juuli 1958) oli Norra sõjaväelane ja ohvitser, kelle tegevusel oli Oscarsborgi kindluse komandörina määrav tähtsus Saksa invasiooni ajal Oslo lähedal Oslo fjordis toimunud Drøbaki lahingus. Ta andis komandörina käsu avada tuli Saksa raskeristleja Blücheri pihta ja suutis sellega Oslo langemise edasi lükata. Ristleja sai lahingus rängalt viga ja uppus.
Noorus ja isiklik elu
[muuda | muuda lähteteksti]Eriksen sündis 17. novembril 1875 Flakstadis. Tema isa oli kaupmees ja laeva kapten Caspar Edvard Eriksen ning ta ema oli Jensine Petrine Arentzen. Birger lahkus kodunt 12-aastaselt, kui hakkas õppima Oslos. Hoolimata sellest, et ta elas ja õppis Oslos, käis ta igal suvel emal külas, kuni viimane 1936. aastal suri, olles olnud lesk 50 aastat.
21. novembril 1903 abiellus Birger Eriksen Christiane Sæhliega, kellega ta sai poja ja kaks tütart.
Karjäär sõjaväes
[muuda | muuda lähteteksti]Eriksen lõpetas keskkooli 1893 ja ta õppis seejärel kolm kuud tehnikakolledžis Berliinis. 1896. aastal, pärast Norra Sõjaväeakadeemia lõpetamist, alustas ta karjääri sõjaväes. 1901. aastaks oli ta saanud Norra rannakaitse suurtükiväe kapteniks. 1915. aastal sai temast major ja Agdenesi kindluse komandör.
1931. aastal ülendati ta koloneliks ja kaks aastat hiljem sai temast Oscarsborgi kindluse komandör. Selles ametis oli ta kuni 1940. aastani. Drøbaki lahingu puhkemise ajal oli tal jäänud kuus kuud pensionile minekuni. Enne Oscarsborgi komandöriks saamist oli ta juhtinud kindlusi Tønsbergis, Agdenesis ja Bergenis.
Eriksen viibis Oscarsborgis, kui see 12. mail 1945 taas Norra vägede kontrolli alla läks. Eriksen pidas kõne lipust kui isamaa sümbolist, kui Norra lipp, mis oli Oscarsborgi kindlusel 1940. aasta aprillini lehvinud, taas lipuvardasse tõusis.
Maailmasõjajärgsed uurimised
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi Erikseni tööd autasustati pärast sõda, sai ta riiklikelt uurijatelt kriitikat, et oli liiga kiiresti sakslastele alistunud. Eriksen kaitses end väitega, et ta oli olnud suure surve all, kui sakslased riiki ründasid, ja et ta oli sissetungijate vastu kohe lahingulaenguid kasutanud, kuigi Norra lahingureeglid nägid ette kõigepealt hoiatuslaskude laskmise.
Kaks uurimist näitasid, et Eriksen oli sissetungi ajal oma kohuseid täielikult täitnud.
Pärand
[muuda | muuda lähteteksti]
Birger Eriksen suri 16. juuli 1958; teda peeti sõjakangelaseks. Tema põrm kremeeriti ja urn tuhaga maeti Drøbaki kirikusse. 4. oktoobril 1977 ta ekshumeeriti ja tema säilmed maeti ümber Vår Frelsers gravlundi kalmistule Æreslundeni matmispaika, kuhu matmine on norralastele suur au.
Lõplikult tunnustati koloneli pingutusi ja lükati ümber tema vastu suunatud sõjajärgne kriitika 1995. aastal, kui Norras tähistati 50. aasta möödumist Teise maailmasõja lõpust. 6. mail 1995 avas kuningas Harald V Oscarsborgi kindluses Borggårdeni väljakul kolonelile pühendatud ausamba. Birger Erikseni peetakse tänapäeval üheks tähtsamaks Norra liidriks Teise maailmasõja ajal.
Tsitaate
[muuda | muuda lähteteksti]| „ | Mulle kas antakse orden või saadetakse mind tribunali alla. Tuld! | “ | Birger Eriksen, kui andis käsu avada vaenlase pihta tuli. | ||
[viide?]
| „ | Pole raske relvadest tuld avada, aga äärmiselt raske on anda käsk seda teha. | “ | Erikseni tunnistus oma otsuse kohta avada tuli. | ||
[viide?]