Biitnik

Biitnik (inglise keeles beatnik) on 1950. aastatel Ameerikas tekkinud subkultuurse biitnike põlvkonna (Beat Generation) maailmavaadet pooldav ja selle eluviisi järgi elav isik.

Jack Kerouac võttis 1948. aastal kasutusele sõnapaari "biitnike põlvkond" (Beat Generation), et iseloomustada alles oma vormi otsivat, kuid tajutavat subkultuurset antikonformistlikku New Yorgi noorsooliikumist. Nimetus tekkis vestluse käigus kirjanik John Clellon Holmesiga. Kerouac väidab, et isikuks, kes algselt nende omavahelises vestluses kasutas sõna beat ('löök', 'rütm'), oli tänavasahkerdaja ja luuletaja Herbert Huncke. Tolleaegses afroameerika kogukonna kõnekeeles oli sõna kasutusel pigem väsimuse (tired), vaesuse, allasurutuse ja rõhumise (beaten down, beat to his socks) kirjeldamisel.^[1]^[2]^[3] Kerouac omastas väljendi ja kohandas tähendust, et lisada muusikaline seos muusika ja ajapulsiga – "rütmis" (on the beat) ning varjundid "hingekosutav" ja "õndsalik" (upbeat ja beatific).

Esimesena kasutas mõistet beatnik 2. aprillil 1958 San Francisco Chronicle'is kolumnist Herb Caen pilkavas toonis oma veerus, mis ilmus kuus kuud pärast Nõukogude Liidu tehiskaaslase Sputnik lendu kosmosesse (beat + järelliide "nik").

Mõiste võeti kohe omaks – juba järgmisel päeval kasutas Examiner seda nimetust. Ajakirjanduse kaudu loodi stereotüüp logelevatest kitsehabeme, bareti ja päikeseprillidega boheemlastest, kes esitavad kohvikutes mõttetut luulet ja mängivad bongosid, seltsiks pikkade juustega mustadesse liibuvatesse kostüümidesse (trikoo?) riietatud vabameelsed naised.^[viide?]

Varajane näide stereotüüpsest biitnikust ilmnes Vesuvio Cafes (legendaarne baar North Beachil California osariigis), kus aknal istuv täishabemes, kõrge kaelusega pulloveris ja sandaalides kunstnik Wally Hedrick lõi improviseeritud joonistusi ja maale.

1958. aastaks said San Franciscot väisavad turistid minna juba bussituuridele, et näha North Beachil biitnikke ja nende subkultuuri, asjaolu, mis prohvetlikult kuulutas ette sarnased ekskursioonid Haight-Ashbury hipide linnaossa kümme aastat hiljem.^[4]

John Giorno peab 1983. aastal valminud dokumentaalfilmis "Burroughs" William Burroughsi poega William S. Burroughs nooremat (1947–1981) "viimaseks biitnikuks". Filmitegija Gustave Reininger peab oma 2009. aastal valminud portreefilmis "Corso – The Last Beat" viimaseks biitnikuks omakorda ameerika luuletajat Gregory Corsot (1930–2001).

Jack Kerouaci, William Burroughsi ja Allen Ginsbergi peetakse ühtedeks suurimateks oma põlvkonna biitkirjanikeks. Biitkultuuri kuulub luule, kunst, selline muusika nagu bebop ja muu džäss ning rändav eluviis. Biitnikel on ulatuslik mõju Lääne kultuurile laiemalt (seksuaalne vabadus, naisõiguslus, gay-liikumine, rassismivastane liikumine, kanepi ja muude uimastite demüstifitseerimine ja/või dekriminaliseerimine jne), samuti on nad kas kaudselt või otseselt hipide ja teiste subkultuuride (nt küberpunk) tekkimise ja ideoloogia lätteks.

Vaata ka

Viited

↑ "Beat to his socks, which was once the black's most total and despairing image of poverty, was transformed into a thing called the Beat Generation..." James Baldwin, "If Black English Isn't a Language, Then Tell Me, What is it?," The New York Times, July 29, 1979
↑ "The word 'beat' was primarily in use after World War II by jazz musicians and hustlers as a slang term meaning down and out, or poor and exhausted. The jazz musician Mezz Mezzrow combined it with other words, like 'dead beat' ..." Ann Charters, The Portable Beat reader, 1992, ISBN 0-670-83885-3, ISBN 978-0-670-83885-1
↑ "Hebert Huncke picked up the word [beat] from his show business friends on of Near North Side of Chicago, and in the fall of 1945 he introduced the word to William Burroughs, Allen Ginsberg, and Jack Kerouac." Steve Watson, The Birth of the Beat Generation" (1995), p.3 ISBN 0-375-70153-2
↑ William T. Lawlor ed., Beat Culture: Lifestyles, Icons and Impact, pg. 309.

[1] "Beat to his socks, which was once the black's most total and despairing image of poverty, was transformed into a thing called the Beat Generation..." James Baldwin, "If Black English Isn't a Language, Then Tell Me, What is it?," The New York Times, July 29, 1979

[2] "The word 'beat' was primarily in use after World War II by jazz musicians and hustlers as a slang term meaning down and out, or poor and exhausted. The jazz musician Mezz Mezzrow combined it with other words, like 'dead beat' ..." Ann Charters, The Portable Beat reader, 1992, ISBN 0-670-83885-3, ISBN 978-0-670-83885-1

[3] "Hebert Huncke picked up the word [beat] from his show business friends on of Near North Side of Chicago, and in the fall of 1945 he introduced the word to William Burroughs, Allen Ginsberg, and Jack Kerouac." Steve Watson, The Birth of the Beat Generation" (1995), p.3 ISBN 0-375-70153-2

[4] William T. Lawlor ed., Beat Culture: Lifestyles, Icons and Impact, pg. 309.

[1]

[2]

[3]

[4]