Beagle 2

Beagle 2

Beagle 2 koopia Science Museumis
Organisatsioon	ESA National Space Centre
Alltöövõtjad	EADS Astrium
Stardi aeg	2. juuni 2003
Kanderakett	Sojuz-FG
Stardikompleks	Bajkongõri kosmodroom
Missiooni kestus	6 kuud (planeeritud)
COSPAR ID	2003-022C
Mass	33,2 kg
Võimsus	60 W
Maandus planeedile Marss
Maandumise kuupäev	25. detsember 2003

NASA Mars Reconnaissance Orbiteri kokkusulatatud fotod viitavad sellele, et Beagle 2 ei avanud kõiki oma päikesepaneele

Beagle 2 oli Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) maandur, mis moodustas osa agentuuri Mars Expressi missioonist. Maandur oli ESA esimene katse maandada Marsile uurimisjaam ning see nimetati HMS Beagle'i järgi.

Maandur eraldus emalaevast 19. detsembril 2003 ja pidi Marsil maanduma 25. detsembril. Beagle 2 jäi pärast emalaevast eraldumist kadunuks ja ESA kuulutas maanduri missiooni ebaõnnestunuks veebruaris 2004, kui sellega ei olnud pärast korduvaid katseid õnnestunud ühendust saada.

Kuna maanduri saatus polnud teada, arvati seetõttu, et see ei elanud Marsi atmosfääri sisenemist üle ja purunes. Beagle 2 müsteerium lahendati jaanuaris 2015, kui NASA Mars Reconnaissance Orbiter leidis maanduri Marsi pinnalt üles. Piltide uurimisel selgus, et maanduril õnnestus küll planeedi pinnale laskuda, kuid kaks neljast päikesepatareist ei avanenud ja blokeerisid sellega sideantenni.

Taust

Beagle 2 missiooni vedas rühm Briti akadeemikuid, keda juhtis professor Colin Pillinger. Maanduri projekteerisid ja ehitasid peamiselt Briti firmad ning ülikoolid ja selle eesmärgiks oli leida jälgi elust või kunagisest elust Marsil.

Missiooni ettevalmistamiseks lõi Pillinger mitmete firmade ja ülikoolide konsortsiumi ning peamised liikmed ja nende tööülesanded olid järgmised:

• Open University – konsortsiumi juhtimine ja teaduskatsed
• Leicesteri Ülikool – projekti juhtimine, missiooni juhtimine, lennujuhtide meeskond, maanduri seadmete juhtimine ja teaduskatsed
• EADS Astrium – peamine tööstuspartner
• Martin-Baker – maandumissüsteem
• Logica – reisi- ja maandumissüsteemi tarkvara
• SCISYS – teadusoperatsioonide tarkvara
• Walesi Ülikool – robotkäsi
• McLaren Applied Technologies – päikesepaneelide komposiitmaterjalid

Suuremad tööd maanduriga algasid 2000. aastal ja siis võttis Astrium programmi juhtimise üle ning Leicesteri Ülikool asus ette valmistama stardijärgseid protseduure ja Beagle'i missiooni juhtimiskeskust.

Projekti reklaamimiseks aitasid seda rahastada ka muusikud ja kunstnikud. Näiteks komponeeris seadme kutsungi Blur ja kaamera ja spektromeetrite kalibreerimiseks mõeldud pildi joonistas Damien Hirst.

Maanduri juhtimiskeskus asus Leicesteri National Space Centeris, kus see oli nähtav hoone külastajatele. Juhtimiskeskuses oli võimalik Beagle'iga suhelda, seda juhtida ning seal asus kõik vajalik tehno- ja teadusinfo analüüsimiseks. Samuti sai keskuses Beagle'i mudelil katsetada tegelikule seadmele saadetavaid korraldusi ja tarkvarauuendusi.

Beagle 2 missiooni eelarve oli saladus, kuid tagantjärele on seda hinnatud umbes 30–50 miljonile naelale. Tänapäevases väärtuses teeb see umbes 43–71 miljonit eurot. Ajakirja New Scientist teatel oli projekti eelarve 40 miljonit naela, kuid teise ajakirja andmetel 50 miljonit naela.

Maandur ja alamsüsteemid

Robotkäsi ja analüsaatorid

Beagle 2 robotkäsi, mille ametlik nimi oli Payload Adjustable Workbench (PAW), oli projekteeritud maandumisejärgselt välja sirutuma. Robotkäe pikkus oli 109 cm, mis võimaldas uurida kuni 70 cm kaugusel asuvaid kive. Käe küljes on mikroskoop, spektromeeter, röntgenspektromeeter ja puur, millega proove võtta. Plaani järgi pidi PAW võtma kividest proove ning panema need analüüsimiseks maanduri kere küljes asuvasse spektromeetrisse, et otsida proovidest metaani ja süsinikku. Süsinik, mida Beagle'iga otsida taheti, peaks teadlaste arvates viitama sellele, et kunagi võis Marsil olla elu. Marsi atmosfääris leiduv metaan viitab aga tõenäoliselt Marsi mikroobsel tasemel elule või endiselt aktiivsetele geoloogilistele protsessidele.

Mõõtmed

Beagle 2 oli madala kausi kujuline, selle diameeter oli 1 m ja sügavus 25 cm. Maanduril oli hingedega kaas ja avanedes paljastas see sideantenni, päikesepaneelid ja teadusseadmed. Kere küljes olid ka akud, arvutid, radiaatorid ja sensorid. Beagle'i kaane küljes oli neli päikesepaneeli, mis avanedes pidid asuma tootma elektrit ja võimaldama maanduril käivitada sideantenni. Beagle 2 kaalus 32 kg.

Missiooni kirjeldus

Mars Expressi foto Beagle 2 maandurist, pärast selle eraldumist emalaevast

Mars Express startis koos Beagle 2ga Baikonuri kosmodroomilt 2. juunil 2003 ning maandur eraldus oma emalaevast 19. detsembril 2003. Beagle 2 jätkas oma rännakut planeedi pinnale üksinda ja sisenes 25. detsembri hommikul, liikudes kiirusel 20 000 km/h, Marsi atmosfääri. Missiooni maandumispaigaks oli määratud Isidis Planitia.

Pärast Marsi atmosfääris kiiruse aeglustamist, avanesid langevarjud ning 200 meetri kõrgusel täitusid õhkpadjad, mis pidid maandurit Marsi pinnale kukkumisel kaitsma. Beagle 2 maandus Marsil kell 2:45 (UTC). Plaani kohaselt pidi maandur Marsi hommiku saabudes saatma Mars Expressile kinnituse edukast maandumisest ning Marsi öö üleelamisest. Seejärel oleks maandur asunud oma maandumispaigast panoraamfotot tegema ja robotkäsi oleks alustanud proovide võtmist.

Missiooni ebaõnnestumine

Beagle 2 eraldus emalaeva küljest küll edukalt, kuid kinnitus edukast maandumisest jäi saabumata. Maandur oleks pidanud maandumispäeval võtma pärast edukat maandumist ühendust NASA kosmosesondiga 2001 Mars Odyssey, kuid sond signaali vastu ei võtnud ning sondist ei leidnud ühtegi elumärki ka Maal asuv Jodrell Banki raadioteleskoop. Siiski teatas missiooni meeskond, et nad on veel optimistlikud, et maandur võtab kosmosesondidega ühendust.

Jaanuaris ja veebruaris 2004 proovis Mars Express võtta Beagle'iga ühendust, kuid ei saanud vastust. Esimene selline katse toimus 6. jaanuaril 2004 ning erilist lootust pandi 12. jaanuarile, sest maandur oli programmeeritud ootama sel kuupäeval Mars Expressi ülelendu. Veel loodeti maandurist midagi kuulda 2. veebruaril, mil loodeti, et maandur on asunud kasutama viimast avariiplaani ja saadab kutsungit automaatselt. Signaali ei tabatud ka siis ning Beagle 2 ei võtnudki Marsi ümber tiirlevate kosmosesondidega kunagi ühendust. 6. veebruaril 2004 kuulutas Beagle 2 meeskond missiooni ebaõnnestunuks ning 11. veebruaril teatas ESA, et missiooni ebaõnnestumise uurimiseks algatatakse juurdlus.

20. detsembril avaldas Colin Pillinger Mars Global Surveyori fotod Isidis Planitiast ja väitis, et piltidel on tumeda täpina Beagle 2 maandumispaik ja sellest veidi eemal maandur ise, mille ümber on õhkpadjad ja avanenud päikesepaneelid. Siiski selgus veebruaris 2007, et see ei ole Beagle'i maandumispaik, sest Mars Reconnaissance Orbiteri HiRISE kaamera pildistas sama kohta ja piltidelt Pillingeri kirjeldatut ei leitud.

Marsile saadetud missioonide ebaõnnestumine on üsna tavaline ja 2016. aasta seisuga, oli Marsi missioonidest 53% olnud edukad. Ebaõnnestumiste suurt arvu on vahel nimetatud ka "Marsi needuseks".

Beagle 2 leidmine

MRO foto Beagle 2 maandumispaigast

Beagle 2 jäi aastateks kadunuks, aga leiti 16. jaanuaril 2015, mil selle kaotusest oli möödunud rohkem kui 11 aastat ja professor Colin Pillingeri surmast kaheksa kuud. NASA kinnitas meediale, et maandur jõudis Marsi pinnale ja asub Isidis Planitia pinnal, umbes 5 kilomeetri kaugusel maandumistsooni keskmest.

26. aprillil 2016 õnnestus erinevaid pilte kokku sulatades nende resolutsiooni tunduvalt parandada. Saadud pilte uurides selgus, et maandur lebab koos eemal olevate langevarju ja kuumuskilbiga, Marsi pinnal ja selle päikesepaneelid on osaliselt avanenud. See viitab sellele, et kõik päikesepaneelid ei avanenud ja takistasid sideantenni avanemist, mis omakorda blokeeris igasuguse võimaluse võtta ühendust Marsi tehiskaaslastega. Maandur võis järgida ette programmeeritud juhiseid ja asuda Marssi uurima ka ilma sideantennita, kuid kas Beagle 2 seda ka tegi, pole teada.

Vaata ka

• ExoMars