Bayeux' pits
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2025) |
Bayeux' pits (prantsuse hääldus: [bajø] (
kuula)) on niplispits, mis pärineb Bayeux linnast. Bayeux' pitsi valmistasid kodused käsitöölised ja väikestes ateljeedes töötajad. Kümneid tuhandeid pitse Chantilly peenest mustast siidpitsist särava kreemika Caen’i blondini eksporditi tervesse maailma ja neid kandsid Euroopa suured valitsejad. Neid pitse müüdi pikkade paeltena, õmblemiseks volangidena, erinevate õlarättidena, päevavarjude ja lehvikute kaunistustena, moeaksessuaaride ja -elementidena.[1]
Bayeux's Baron Gérard’i muuseumis on laialdane prantsuse rahvuslik-kultuuriline pitside kogu.[2]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Bayeux pitsitraditsioon ulatub 17. sajandisse. Piiskopi otsusel hakati Bayeux’s käsitsi valmistatud pitsi tegema ja see saavutas haripunkti 19. sajandil, tehes Normandia linna kuulsaks ja muutes selle üheks olulisemaks pitsitootmise keskuseks Euroopas.[3]
François de Nesmond, Bayeux piiskop, kutsus linna kaks õde katolike naiste usuorganisatsioonist Providence de Rouen. Ta määras õed Marie Leparfait ja Hélène Cauvin’i vaeslaste osakonna juhtideks ja õpetas neile niplamist.[4] Pitsi valmistamine saavutas edu tänu usklikele, kes koolitasid õpilasi. 24. jaanuaril 1684 François de Nesmond avaldas vaeste toetusühingu reeglistiku, milles määras tiitliga daamid pitsitööga tegelevate tüdrukute järelevaatajateks ja töö kindlustajateks neile, kel seda polnud.[4] Aadlikutest daamid vastutasid ateljee töös hoidmise eest ja valvasid käsitöölisi. 18. sajandist pitsitootmine ei piirdunud enam heategevuslikes asutustes praktiseeritud tegevusega, muutudes tööstuslikuks, aga usklike manufaktuurid jäid pitsitegijate koolituskeskusteks. 1758. aastal sai pitsitootmisest linnale oluline tegevus 1200—1500 ümbruskaudse pitsimanufaktuuri töölisega.[4] Prantsuse revolutsioon peatas selle arengu. Usuorganisatsiooni õed, kes pidasid kooli Poterie’s ja Petit-Bureau’s aeti ära 1793—1800. Pitsikaubandus alustas taas tegevust 19. sajandi alguses. 1824. aastal oli üle 25 pitsiettevõtte, millest olulisemad Tardif’i moemaja ja Carpentier-Delamare’i moemaja.[5] 19. sajandi keskel saavutas pitsitootmine Bayeux’s haripunkti 15 000 töölisega, kellele maksti vahemikus 50 santiimi kuni 1,25 franki päevas. Aastas toodeti vahemikus 8 kuni 12 miljonit pitsitükki.[6] 19. sajandil premeeriti tihti Bayeux pitsi Pariisi näitustel. Tardif’i moemaja sai hõbemedali; Carpentier-Delamare’i moemaja pronksmedali 1819. aastal Louvre’is, 1823. aastal hõbemedali ja 1827. aastal kuldmedali.[4]
Teise impeeriumi lõpus võttis pitsimanufaktuuri üle masintoodang.[7] Teiste regioonide konkurents ja moe areng süvendasid allakäiku. 20. sajandil säilitas pitsitraditsiooni 1973. aastani Lefébure’i moemaja pitsikooli tegevus, mida jätkas 1982. aastast Bayeux pitsi õppekeskus.[8] Tänapäeval säilitatakse pitsitraditsiooni, aga põhiliselt praktiseeritakse seda käsitöö ja turismi eesmärgil.
Bayeux's, Aadama ja Eeva moemajas asub Bayeux pitsi koolitus- ja õppekeskus, mille eesmärk on Bayeux niplajate erakordsete oskuste edasi andmine. Õppekeskuses hakati niplise meistri Mylène Salvadori eestvedamisel tegelema teaduse ja loominguga, töötades prantsuse oluliste disaineritega. Suhted kunstnikega nagu Annette Messager, Ghada Amer ja Maria Hahnenkamp on viinud kaasaegsete kunstitööde loomisele.[9]
Tardif’i moemaja
[muuda | muuda lähteteksti]1740. aastal Caen’ist pärit Hr. Clément seadis end Bayeux’s sisse, et asutada pitsivabrik.[4][10] Charles Tardif alustas tema töölisena, siis sai äripartneriks ja 1755. aastal pärijaks. Äri võtsid isalt üle poeg Jean-Charles-Bernardin (1755–1812) ja kaks tütart Marie-Rose-Thomasse Marie-Anne-Charlotte. Ettevõte sai nimeks Tardif vanem poeg ja õed. Linnapea Genas-Duhomme tellis kingituse imperatrissile Austria Marie-Louise’ile, kui ta Bayeux’st Napoléon Bonaparte’iga 5. juunil 1811 läbi sõitis.[4] Kingituseks oli niplispitsist loor ja lapserõivas nende pojale Napoléon François Joseph Charles Bonaparte’ile.[10] Jean-Charles-Bernardin’ist, kelle juhtimisel ettevõte arenes, sai oluline isik Bayeux’s. Ta investeeris portselani, panustas tekstiiliateljee ja käsitööliste kunstikooli loomisesse ning toetas rahaliselt kohalikku omavalitsust.[4] Ta suri 2. augustil 1812. aastal ja linnavalitsus otsustas nimetada tema järgi tänava, mis eksisteerib 21. sajandil siiani. Tema vend Alexandre Tardif võttis äri üle ja samal ajal arendas poliitilist karjääri.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Dentelle de Bayeux".
- ↑ "BAYEUX LACE, A BOBBIN LACE". MAHB.
- ↑ Cette « industrie occupait à Bayeux, entre 1690 et 1692, une trentaine de dentellières. Appelée par la suite à avoir une grande vogue, elle constitua avec la domesticité un des grands débouchés du travail féminin ». Mohamed El Kordi, De Gruyter, 2017, p. 182
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 "Société des sciences arts et belles lettres de Bayeux". Gallica. 1910.
- ↑ Verney, Antoine (2004). La ville est belle... Bayeux (prantsuse). OREP. Lk 56–57.
- ↑ NN (1867). L' Exposition Populaire illustrée (prantsuse). Paris: Paris: NN. DOI:10.11588/diglit.1335#0344.
- ↑ Chrétien, Xavier. "Histoire de la dentelle de Chantilly".
- ↑ "Connaissez-vous la dentelle et le point de Bayeux ?". Le Renaissance. 15. august 2020.
- ↑ "MYLÈNE SALVADOR. Fuseau contemporain".
- ↑ 10,0 10,1 "Dentelles et Guipures" (PDF).