Balvi mõis

Balvi mõis (läti keeles Balvu muiža, poola keeles Bolowsk, vene keeles Боловск, saksa keeles Bolwa) oli mõis Vitebski kubermangus Ludza maakonnas Balvi vallas. Praegu asub Lätis Balvi piirkonnas Balvis. Balvi oli üks suuremaid mõisaid praeguse Läti alal.

Ajalugu

Balvi mõis 1765−1920

Mõisat on esimest korda mainitud 1765. aastal, mil see oli karjamõis. Toona kuulus see Latgale suurmaavaldajatele Hülsenitele. Pärast Esimest Poola jagamist (1772), mil piirkonna alad liidendati Venemaa keisririigiga, langes valdus Vene krooni kätte, kuid peagi doneeris keisrinna Katariina II selle oma erasekretärile Ivan Perfiljevitš Jelaginile (1725−1794). Pärast viimase surma päris mõisa tema väimees Buturlin. Aastal 1806 ostis mõisa Szymon Horożański (Gorožinski). 1866. aastal on mõisnikuna nimetatud Aleksander Horożańskit, kes oli ilmselt Szymoni poeg. 1876. aastal omandas Balvi Liivimaa aadlik August Wilhelm Otto Leopold von Transehe-Roseneck (1806−1879), kellelt selle päris poeg Otto Erich Wilhelm Eduard Georg von Transehe-Roseneck (1847−1914). Aastatel 1896−1905 kuulus mõis Peterburi kaupmehe tütrele Emilie Trabottile (sündinud vabapreili von Mahs) (1850−1935). 1905. aastal müüdi mõis Talurahva Põllupangale. Aastast 1911 kuni võõrandamiseni aastal 1920 oli Balvi viimaseks omanikuks Venemaa kõrgaadli hulka kuulunud vürstinna Anna Vladimirovna Štšerbatova (sündinud vürstinna Barjatinskaja) (1879−1942).

Mõis pärast võõrandamist

1930. aastal hakkas mõisa peahoones tegutsema Balvi gümnaasium. Teise maailmasõja ajal asus hoones Saksa sõjaväehaigla. Pärast sõda oli seal algkool, mis tegutses 2010. aastani. Tänapäeval asub hoones Balvi piirkonna täienduskool (Balvu novada Tālākizglītības) ja Inimressursside keskus.

Mõisa suurus

Balvi mõis oli enne võõrandamist üks suuremaid mõisaid Läti aladel. Mõisa pindala oli 14 602 hektarit, sellega liigitus see ülisuurte mõisate hulka.

Mõisaansambel

Häärber

Balvi järve kaldal asuv häärber valmis esialgsel kujul XVIII sajandi 2. poolel. Transehe-Roseneckide ajal XIX sajandi 2. poolel sai see uusklassitsistliku väljanägemise. 1920. aastal põles häärber maha. Järgnevalt see küll renoveeriti, kuid hoone minetas oma algupärase ilme: kadunud on fassaadi ilmestanud kuuest sambast koosnenud portikus, samuti ei ole hoone tagaküljel enam keerdtreppi. Lisaks sellele on hoone ehitatud kogu pikkuses kahekorruseliseks, varem oli kaks korrust vaid hoone keskosas. 1941. aastal tabas ehitist veel üks põleng.

Kõrvalhooned

Mõisakompleks ehitati välja XIX sajandi algul, hooned olid ampiirstiilis. Säilinud ehitistest uhkeim on ait, kus asub tänapäeval piirkonna valitsus. Pärast Läti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt asus seal NKVD peakorter ja vangla. Nõukogude perioodil oli see kasutusel rahvamajana. Tänapäeval asuvad seal kaks muuseumi. Teised säilinud hooned on moonakamaja, meierei, tänapäeval spordikooli majutav tootmishoone ja laut-tall. Veidi eemal asuvad samuti mõisakompleksi juurde kuulunud kaks kirikut – katoliku ja luteri kirik.

Park ja juurviljaaed

Mõisast järve suunas asub park, mida ehivad mitmed tiigid. Sinna rajatud aednikumaja ei ole säilinud. Endises mõisa juurviljaaias asub praegu kividest kompositsioon. Kuna need meenutavad karusid, siis nimetatakse seda tänapäeval Karuaiaks (Lāču dārzs). Samuti on seal mitmeid puidust karuskulptuure.

Kirjandus

Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 379.

Välislingid

Sissekanne Läti mõisate saidil; fotod (läti keeles)