Bakad
Bakad (Baka, Bebayaka, Bebayaga, Bibaya, Babinga) on Aafrika pügmeede hulka kuuluv pügmeerahvas Kameruni, Kongo DV, Põhja-Gaboni ning Kesk-Aafrika Vabariigi vihmametsades.
Mõnikord arvatakse ekslikult, et nad kuuluvad batvade hulka, kuid need kaks rahvast ei ole omavahel lähedases suguluses. Bakadeks nimetatakse mõnikord ekslikult ka teisi Kameruni pügmeerahvaid.
Bakade keskmine kasv on 1,5 m. Et pügmeede hulka arvatakse rahvad ja hõimud, kelle keskmine kasv on alla 1,5 m, siis rangelt võttes ei ole bakad mitte pügmeed, vaid pügmoidid. Nende kohta on siiski levinud nimetus "pügmeed". Bakad ise peavad seda sõna halvustavaks.
Täiskasvanud baka mees kaalub 40...45 kg. See võimaldab hõlpsasti puuokstel turnida.
Demograafia
[muuda | muuda lähteteksti]Bakade täpset arvu on raske määrata, sest neid ei registreerita ja nad liiguvad vabalt üle riigipiiride (nad ei teagi, mis riigis nad parajasti on). Hinnangud ulatuvad 5 tuhandest 28 tuhandeni.
Keel
[muuda | muuda lähteteksti]Erinevalt enamikust teistest Kesk-Aafrika pügmeede rühmadest on bakadel oma keel – baka keel (Libaka), mis kuulub Nigeri-Kongo keelkonna Adamaoua-Oubangui harru. See keel kõlab lindude häälitsuste taoliselt.
Paljud bakad kõnelevad võõrkeelena ka koozime keelt, vähesed prantsuse keelt.
Elukorraldus
[muuda | muuda lähteteksti]Bakad on vihmametsa kütid-korilased. On leitud, et nende elulaad on kiviaegne. Alates 20. sajandi lõpustl on nad õppinud kasutama mõningaid metallist tööriistu (katel, nuga).
Bakade rühmad rajavad ajutisi onnide laagreid. Onnid ehitatakse painutatud puuokstest ning kaetakse suurte puulehtedega. (Tänapäeval rajatakse üha enam ka selliseid maju nagu bantudel (punasest savist ja puust ritvadel.) Onni sees on väike koldetuli, mille suits peletab putukaid. Iga onni sees on palkidest lamamisase ja maranta laiadest lehtedest voodi. Tule kohal on palkidest "laud", millel suitsutatakse liha ja hoitakse toiduaineid.
Onni püstitamiseks puhastatakse selle ase matšeetega.
Kui laager on maha jäetud, siis kuu aja pärast on mets selle endasse neelanud.
Naised hoolitsevad laste eest ning korjavad metsikult kasvavaid puuvilju, pähkleid, rohttaimi ja juuri ning mett (vihmaperioodil), seeni ja tõuke. Nad lähevad varahommikul punutud korvidega korjama. Üks või kaks naist jäävad laagrisse lõket valvama. Nende tegevustega tegelevad ainult naised.
Naised püüavad ka kala. Selleks tehakse jõelõigule kahelt poolt palkidest ja savist tamm ette. Poole tunni kuni tunniga ammutatakse jõest vesi välja. Selle töö ajal lauldakse täiest kõrist. Kui jõepõhi paljastub ning kalad ja teised väikesed veeloomad (krabid, limused) korjatakse välja. Nelja tunni jooksul õnnestub naiste rühmal niiviisi koguda vähem kui pool korvitäit söödavat.
Mett saadakse kahel moel. Madalal asuvasse mesilaste pesasse puistatakse hõõguva söe tükikesi, mis mesilased eemale peletavad. Kui pesa on kõrgel, siis rajatakse liaanidest kahe-kolme meetri kõrgused tellingud. Kaks-kolm bakat ronivad nende peale, kinnitavad ja julgestavad end liaanidega ning raiuvad oma algeliste kirvestega puud, üksteist välja vahetades. Paari tunniga on niiviisi võimalik kuni meetrise läbimõõduga puu maha raiuda. Pesa võib ka tühjaks osutuda. Elujõulisi puid ei raiuta, kartes Metsa kättemaksu.
Mehed kütivad (põhiliselt ahve, linde ja kabriklasi) ja langetavad puid. Kütitakse vibu ja mürginooltega. Bakad kasutavad relvadena ka odasid.
Varem kogunesid bakade rühmad ühisele jahile (magua-muso), et küttida suuri loomi (näiteks aafrika elevante ja gorillasid (ebubu)), kuid neid loomi on liiga väheks jäänud.
Bakad raiuvad põhiliselt selliseid puid, mis on kuivanud või ei õitse. Ühe puu langetamine võtab tunde.
Lõunaks ja õhtuks kogutakse saak kokku ja süüakse ühisest katlast. Saak jaotatakse perekondade vahel võrdselt. Naiste poolt korjatust teevad toitu naised, meeste jahisaagist mehed. Naised ja mehed söövad ühel ajal, kuid eraldi. Süües kogunetakse ringi, mille keskel on toit, mis on asetatud marantalehtedele. Enne sööki tänatakse jumalaid. Süüakse vaikides.
Üks toitudest on küpsetatud tõugud. Pikad rasvased valged tõugud, mis on kaetud pruunide harjastega, kallatakse korvi ning puistatakse elusana hõõguva söega üle. Korvi segatakse ja harjased põlevad ära. Tõugud võetakse korvist välja ning neile puistatase taimi peale. See toit maitseb nagu kuivatatud krevetid.
Bakad orienteeruvad kuulmise järgi väga hästi kottpimedas vihmametsas. Ise liiguvad nad kuulmatult ja nähtamatult.
Rühm jääb ühte paika seniks, kuni sealsed küttimisvõimalused on ammendatud.
Kuigi rühmal on pealik, teeb rühm otsused ühiselt, konsensuse alusel.
Tüdrukud lähevad mehele ja sünnitavad väga vara. Tüdruk kasvatab oma maja ees lapsest peale lille. Abielludes läheb ta üle abikaasa sugukonda ja istutab lille oma uue maja ette.
Usund
[muuda | muuda lähteteksti]Bakade usund on animistlik.
Nad kummardavad metsavaim Jengit (Djengit), kes on neile esivanemaks ja kaitsjaks. Iga päev kutsutakse appi Metsa, et ta kaitseks hädade eest.
Ka loomad ja puud on jumalustatud.
Pärast edukat jahti toimub tänutants luma, mida saadab trummilöömine ja mitmehäälne laul. Pillideks on indumu (kõrge tamtamm) ja kõristid.
Õhtupimedas enne magamaminemist tantsivad vanemad mehed rituaalriietuses lõkke ääres mõnikord jumalate auks rituaaltantsu bumu. Naised laulavad. On olemas veel üks salajane tants, mis väljendab nende
Üks tähtsamaid rituaale on Jengi tseremoonia. See on pikk ja salajane poiste initsiatsiooniriitus, mida on saanud põhjalikult uurida antropoloog Mauro Campagnoli, kes selles ise osales.
Baka mütoloogias tapab maailmalõpus Suurim jahimees Suurima elevandi.
Bakade rahvameditsiin on nii kõrgel tasemel, et nende ravitsejate poole pöörduvad ka naaberrahvad.
Suhted teiste rahvastega
[muuda | muuda lähteteksti]Bakad elavad oma bantudest naabritega enam-vähem sümbiootiliselt koos. Sageli püstitavad nad oma laagrid tee äärde, et paremini kaubelda. Bakad pakuvad kaubaks jahisaaki ning saavad vastu näiteks soola, mida neil napib.
Teised rahvad kasutavad bakasid ära, sest nad pole veel rahaga harjunud. Mõnikord võetakse bakasid päivilistena tööle, kuid neile makstav töötasu on tühine. Samuti korraldavad naaberrahvad turistidele külaskäike bakade juurde või palkavad turistide jaoks bakadest vihmametsateejuhte, kuid bakad saavad selle eest väga väikest tasu.
Bakad eristavad "suuri musti" ja "suuri valgeid".
Sagenemas on bakade abielud teiste rahvaste esindajatega. Sellisel juhul võtavad bakad tavaliselt üle abikaasa elulaadi. Mõned uurijad on arvanud, et see viib välja bakade täieliku assimileerumiseni.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Bakad kuuluvad Kameruni ja naabermaade kõige põlisemate asukate hulka.
Nende poolrändav eluviis on püsinud muutumatuna tuhandeid aastaid, olgugi et koloniaalajastul püüdsid sakslased ja prantslased sundida neid asuma teeäärsetesse küladesse paikselt elama. Põhjuseks oli bakade osavus aafrika elevantide küttimisel, mida kolonisaatorid tahtsid ära kasutada elevandiluu hõlpsamaks hankimiseks.
Kameruni valitsus on küll loobunud püüetest bakasid paikseks sundida, küll aga püüab neile peale sundida koolikohustust. See aga eriti ei õnnestu.
Praegu on suurimaks ohuks bakade traditsioonilisele eluviisile metsaraie. Metsade hävides hävivad ka loomad ja taimed, kellest bakad elatuvad. Bakad näitavad metsakompaniidele kätte kohad, kus on kõige väärtuslikum puit.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Teisi pügmeesid
[muuda | muuda lähteteksti]Bakade uurijaid
[muuda | muuda lähteteksti]Muud
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Mauro Campagnoli veebisait bakade kultuuri kohta (inglise ja itaalia keeles)