Badwateri ultramaraton
Badwateri ultramaraton (Badwater 135) on 217-kilomeetrine (135 miili) ultrajooks, mida peetakse Ameerika Ühendriikides California osariigis Inyo maakonnas iga aasta juulis alates 1987. aastast. Jooks toimub mitmetes ekstreemtingimustes: see saab alguse Surmaorus Badwater Basinis, mis on Põhja-Ameerika madalaim punkt kõrgusega 86 meetrit alla merepinna, lõppeb Mount Whitney (USA mandriosa (ilma Alaska ja Hawaiita) kõrgeim mägi (4421 m)) jalamil kõrgusel 2550 meetrit ja toimub juulis, kui õhutemperatuur Surmaorus on tihti üle 50°C, lisaks on Surmaorus mõõdetud maailma kõrgeim õhutemperatuur looduses (56.7°C).
Algsete plaanide kohaselt pidigi jooks toimuma Mount Whitney tippu, kuid osalejate suure arvu tõttu, kuna mäkke ronimiseks on vaja Ameerika Ühendriikide metsateenistuse luba, mida tipphooajal 1. maist 31. oktoobrini antakse vaid piiratud kogustes, lõppeb jooks mäe jalamil Whitney Portalil, kus saab alguse mäkke minev matkarada Mount Whitney Trail.
Linnulennul on Badwater Basinist Mount Whitney tippu 142 kilomeetrit, kuid maismaad mööda kujuneb tegelikuks teepikkuseks 235 kilomeetrit, kuna see läbib kahte mäestikku, White Mountains ja Sierra Nevada ja viib mööda mitmetest järvedest. Kuna jooksurada läbib kaht mäestikku, on kumulatiivne kõrguse tõus üle 5.8 kilomeetri.
Esimest korda pidas rohkem kui 160-kilomeetrise matka Surmaorus 1966. aastal prantslane Jean Pierre Marquant. Badwater Basinist Mount Whitneysse (läbi Surmaoru karmide soolaväljade) matkasid esmakordselt 1969. aastal Stan Rodefer ja Jim Burnworth San Diegost. Joosta üritas esimest korda Al Arnold 1974. aastal, kuid ta võeti rajalt maha ainult peale 30 km läbimist raske dehüdratsiooni tõttu. Peale jõulist saunatreeningut ja kõrbeakklimatsiooni üritas ta uuesti joosta järgmisel aastal, kuid pidi põlvevigastuse tõttu katkestama peale 80 kilomeetrit. 1976. aastal ei saanud ta isegi jooksma asuda treeninguvigastuste tõttu, kuid 1977. aastal õnnestus tal terve tee esmakordselt läbida, kui ta alustas jooksmist Badwater Basinist ja jõudis Mount Whitney tippu 84 tunniga.[1]
Teist korda jooksis Badwaterist Mount Whitneyle Jay Birmingham 1981. aastal 73 tunni ja 20 minutiga.[2]
1987. aastal toimus esimene ametlik jooks. Kokku oli 9 osalejat, kellest esimeseks tuli Gill Cornell 45 tunni ja 15 minutiga. Kuus osalejat jõudsid Mount Whitney tippu alla 70 tunniga.[3]
1988. aasta jooksu nimetati Badwater 146ks, viidates teepikkusele Mount Whitney tippu (146 miili = 235 km). 1989. aasta jooks oli viimane, mille finiš oli Mount Whitney tipus, kuna viimase 11 miili jaoks Whitney Portalist Mount Whitney tippu oli osalejate arvu suurenemise tõttu pääsmete saamine raskem, mispeale distantsi lühendati.[4] Algsetel jooksudel polnud kindlat marsruuti, jooksjad üritasid pidevalt lõigates teed lühendada. Näiteks 1989. aastal diskvalifitseeriti Adrian Crane, kui ta lõikas murdmaasuuskadel üle Surmaoru soolaväljade.[5]
Praegune rekordiomanik on jaapanlane Yoshihiko Ishikawa (2019, 21 tundi 33 minutit); naiste rekordiomanik on ameeriklanna Ashley Paulson (2023, 21:44:35), kes on ka üldarvestuses teine. Peale nende on alla 22 tunniga jooksu läbinud veel vaid ameeriklane Pete Kostelnick (2016, 21:56:32). Alla 24 tunniga on jooks läbitud 20 korda.[6]
Igal aastal pääseb jooksma umbes 100 osalejat. Aastail 1989-1995 ja uuesti alates 2015. aastast antakse start öösiti. Alates 2000. aastast alustatakse kolmes laines, 2025. aastal kell 20:00, 21:00 ja 22:00. Kontrollajaks oli algul 60 tundi, kuid alates 2011. aastast on selleks 48 tundi.[7] Rajal on ka neli kohustuslikku kontrollpunkti:[8]
- 50.8 miili/81.75 km kaugusel (tähtaeg 10:00 olenemata stardiajast, seega 12-14 tundi jooksuaega);
- 72.8 miili/117.16 km kaugusel Panamint Springsi hotell, tähtaeg 20:00 olenemata stardilainest (22-24 tundi);
- 90.7 miili (146 km) kaugusel Darwini ristmik, tähtajaks 05:00 olenemata stardilainest (29-31 tundi);
- 122.8 miili (197.6 km) kaugusel Dow Villa motell Lone Pine'i asulas, tähtaeg sõltuvalt stardilainest 42 tundi.
Kui jooksja ei jõua tähtajaks kontrollpunkti, siis ta diskvalifitseeritakse. Peale Darwini ristmikku diskvalifitseeritakse ka kõik jooksjad, kellest on arvata, et nad ei jõua Whitney Portalisse 48 tunniga.
- ↑ "Al Arnold's Insights | Badwater" (Ameerika inglise). Vaadatud 16. märtsil 2025.
- ↑ "Jay Birmingham: Living Legend of Badwater | Badwater" (Ameerika inglise). Vaadatud 16. märtsil 2025.
- ↑ "1987: The Year Badwater Became a Race | Badwater" (Ameerika inglise). Vaadatud 16. märtsil 2025.
- ↑ "Badwater 146 - 210512". www.badwater146.info. Vaadatud 16. märtsil 2025.
- ↑ "Looking Back at Badwater, 30 Years Later". Runner's World (Ameerika inglise). 14. juuli 2019. Vaadatud 16. märtsil 2025.
- ↑ "AdventureCORPS Presents :: AdventureCORPS Results Database". dbase.adventurecorps.com. Vaadatud 15. märtsil 2025.
- ↑ "Badwater Ultramarathon 48-Hour Overall Time Limit". web.archive.org. 5. veebruar 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. veebruar 2012. Vaadatud 15. märtsil 2025.
- ↑ "BADWATER 135 | Badwater" (Ameerika inglise). Vaadatud 16. märtsil 2025.