Austraalia sebra-amadiin
| Austraalia sebra-amadiin | |
|---|---|
 Isas- ja emaslind Sturti rahvuspargis Austraalias | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Amadiinlased Estrildidae |
| Perekond |
Taeniopygia |
| Liik |
Austraalia sebra-amadiin |
| Binaarne nimetus | |
|
Taeniopygia castanotis John Gould, 1837 | |
Austraalia sebra-amadiin (Taeniopygia castanotis, varem ka Taeniopygia guttata castanotis) on amadiinlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Neid kasutatakse tihti teaduskatsetes, et uurida lindude lauluõpet ning sellega seotud neurobioloogilisi ja geneetilisi aspekte.[2] Arvestades vastava teaduskirjanduse mahukust, hinnatakse liiki tehistingimustes peetud laululindudest enimuuritumaks. Siiski on vähe teada nende laulmisest looduses.[3] Samuti on nad populaarsed lemmiklinnud. Euroopas on neid peetud vähemalt 1850. aastatest, ilmselt mõnevõrra varemgi.[4]
Tegu on levinuimaga Austraalia amadiiniliikidest.
Liik esineb ka aborigeenide rahvajuttudes ja -kommetes.[5]
Taksonoomiline süstemaatika ja fülogenees
[muuda | muuda lähteteksti]Liiki kirjeldas New South Walesist kogutud isendi põhjal 1837. aastal esimesena inglise ornitoloog John Gould, kes andis sellele nimeks Amadina castanotis.[6][7]
Poolteist sajandit peeti austraalia sebra-amadiini ja sebra-amadiini (T. castanotis) üheks liigiks, kuni nad 2016. aastal kaheks liigiks eraldati.[8][9]
Austraalia sebra-amadiini eelkäijad pärinesid sarnaselt teiste amadiinlastega Aafrikast. Sealt rändasid nad Lõuna- ja Kagu-Aasia ning Uus-Guinea kaudu Austraaliasse. James Allen Keasti järgi jõudsid amadiinlaste eelkäijad Austraalia põhjaossa pliotseeni ajastul. Millalgi pleistotseeni jäätumisega kaasnenud meretaseme 100–150-meetrise languse aegu rändas osa sebra-amadiine Austraalia Kimberley regioonist edasi Timori saarele ning kujunes seal eraldi liigiks.[10]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Liik on üsna väike.[2] Looduses kaaluvad täiskasvanud isendid 10–17,5 grammi,[11] sealhulgas emaslinnud keskmiselt 12,5 grammi ja isaslinnud 12,2 grammi.[2] Tiivaulatuselt, noka suuruselt ning pea ja noka kogupikkuselt on isaslinnud emaslindudest suuremad.[12]
Austraalia sebra-amadiinid on keskmiselt 13–18% suuremad Väikestel Sunda saartel elavatest sebra-amadiinidest. Isaslindude puhul 1 ja emaslindude puhul 1,5 g raskemad ning keskmiselt kuni 5 mm pikemate tiibade ja 1 mm pikemate nokkadega. Austraalias elutsevate meeslindude nokad on samuti punasemad, tumedama või intensiivsema värviga.[13]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Tegu on Austraalia levinuima amadiiniliigiga.[14] Liiki leidub pea tervel mandril, välja arvatud Cape Yorki poolsaarel ja rannikualadel (erandiks kuiva kliimaga läänerannik).[15][16][17] Liik elutseb hajutatud puude ja põõsastega rohumaadel, avaramates kuuma kliimaga kohanenud metsades ja rohumaadel, tavaliselt mageveekogude läheduses. Enamasti jääb nende elupaik kuiva, vahel pool-kuiva ilmastikuvööndisse.[17] Neid leidub ka haritud maadel, näiteks riisipõldudel.[16]
Tehistingimustes elavad nad õige hoolitsemise korral keskmiselt neli aastat, kuid võivad elada kuni kaheksa aastat või kauemgi.[2]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Austraalia sebra-amadiinid on peaaegu täiesti seemnetoidulised.
Kuigi sebra-amadiinid eelistavad värsket magevett, saavad nad juua ka kuni 0,15–0,3 M NaCl sisaldusega vett. Laboritingimustes on neid harjutatud taluma ka mõnevõrra suuremat soolasisaldust, kusjuures kodustatud sebra-amadiinide soolataluvust on hinnatud metsikute isendite omast väiksemaks.[18]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Kurnas võib olla kaks kuni kaheksa muna, enamasti viis.[19] Munad on valged või kahvatud hallikassinised, neid hauduvad mõlemad vanemad 14–16 päeva. Pojad hakkavad sulestuma 17–18 päeva pärast koorumist ning suudavad umbes 35 päeva paiku iseenesest toitma hakata.[16]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2016). Taeniopygia castanotis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Olson, Christopher R.; Wirthlin, Morgan; Lovell, Peter V.; Mello, Claudio V. "Proper Care, Husbandry, and Breeding Guidelines for the Zebra Finch, Taeniopygia guttata". Cold Spring Harbor Protocols (inglise). 2014 (12): 1243–1248. DOI:10.1101/pdb.prot084780.
- ↑ Loning, Hugo; Griffith, Simon C.; Naguib, Marc (20. mai 2024). "The ecology of zebra finch song and its implications for vocal communication in multi-level societies". Philosophical Transactions of the Royal Society B (inglise). 379 (1905). DOI:10.1098/rstb.2023.0191.
- ↑ Zann 1996, lk v & xv.
- ↑ Zann 1996, lk xiv-xv.
- ↑ "Taeniopygia guttata castanotis (austraalia sebra-amadiin)". Avibase (inglise). Vaadatud 13. oktoober 2024.
- ↑ Zann 1996, lk xiii–xiv.
- ↑ "IOC World Bird List 12.1". IOC World Bird List Datasets (Ameerika inglise). DOI:10.14344/ioc.ml.12.1. S2CID 246050277. Vaadatud 29. jaanuaril 2022.
- ↑ Olsson, Urban; Alström, Per (1. mai 2020). "A comprehensive phylogeny and taxonomic evaluation of the waxbills (Aves: Estrildidae)". Molecular Phylogenetics and Evolution (inglise). 146: 106757. Bibcode:2020MolPE.14606757O. DOI:10.1016/j.ympev.2020.106757. ISSN 1055-7903. PMID 32028027. S2CID 211048731.
- ↑ Zann lk 4, 8–10 & 13–14.
- ↑ Zann 1996, lk 32.
- ↑ Zann 1996, lk 33 & 42.
- ↑ Zann 1996, lk 30 & 42.
- ↑ Zann 1996, lk 1.
- ↑ "Zebra Finch" (inglise). Birdlife Australia. Vaadatud 11. oktoober 2024.
- ↑ 16,0 16,1 16,2 "Australian Zebra Finch - Facts, Diet, Habitat & Pictures on Animalia.bio". Animalia (inglise). Vaadatud 12. oktoober 2024.
- ↑ 17,0 17,1 Robert B. Payne (4. märts 2020). "Zebra Finch - Taeniopygia guttata". Birds of the World (inglise). Vaadatud 12. oktoober 2024.
- ↑ Zann 1995, lk 67 & 71.
- ↑ Zann 1996, lk 335.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Richard A. Zann (1996). The Zebra Finch: A Synthesis of Field and Laboratory Studies. Oxford University Press. ISBN 9780198540793.