Atsele ordulinnus

See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Koivaliina mõis.

---

Müürilõik Atsele ordulinnuse varemetest

Atsele ordulinnus (eesti keeles ka Koivalinna, võru murdes Koivaliina, läti Gaujiena, saksa Adzel, Adsel an der Aa), mis kuulus Liivi ordu Aluliina (Aluksne, Marienburg) komtuuri alluvusse, asub Lätis Hopa piirkonnas (Ape piirkond, Apes novads) Koivalinna vallas (Gaujienas pagasts) Koiva jõe parempoolsel ehk idakaldal ja väikese oja sügava sälkoru lõunaserval ning Koivalinna alevi edelaküljel.Linnusest 41 km (6 Saksa miili) läänes asub Trikata ordulinnus ja 41 km idas Aluliina ordulinnus. Linnuse lähistel põhja pool kulges Tartu piiskopkonna piir.

Nimekujud

Vaade I eeslinnuse loodetornist piki läänepoolset kaitsemüüri lõunasse

• 1224 – Agzele
• 1311 – Adzelle
• 1338 – Adsellen
• 1384 – Atzel, Atzell
• 1417 – Atzell
• 1465 – Adtzell
• 1467 – Atsell

Esimest korda mainitakse Atsele (vene Otšela) nime 1111 aastal Novgorodi kroonikas, kui sealne vürst Mstislav korraldas tšuudide (soomeugrilaste) vastu Atselesse sõjaretke. Novgorodlased käisid seal veel mitu korda hiljemgi – talvel 1179/1180. Praeguseks teadaolevail andmeil ja tollast kultuuripilti arvestades oli tegemist praeguse Kirde-Läti ja Lõuna-Võrumaa ning ka Venemaa piiriäärseid valdu ühendava suure maakonnaga, mille keskus asus Alulinnas. Atsele teadaolevaid piire arvestades jaotasid sakslased maakonna 1224. aastal harjumuspärasel viisil – 1/3, maakonna keskosa läks ordule, 2/3 jäi Riia piiskopile, millest põhjapoolsema osa andis ta Tartu Piiskopile.

Ajalugu

Linnuse algusaegadest orduriigi hävinguni

Atsele linnuse alal olev mõisaaegne ehitis, mis jäi I ja II eeslinnuse vahelisse vallikraavi või selle servale

1223. aasta sügisel ründasid ristirüütlid Atseles olevat kohalike hõimude vana puitlinnust. Linnust vallutada ei suudetud ja oodati ründamiseks täiendust.

1224 – pärast abijõudude saabumist varakevadel, pärast piiramist ja tormijookse linnus vallutati, purustati ja süüdati. Jälgi vanast muinaslinnusest avastati ka 1911 aasta arheoloogilistel väljakaevamistel.

1224 – pärast Eesti alade vallutamist ja Vene abisõjajõudude purustamist allutasid sakslased omale ka varem Pihkva maksualused olnud Atsele maakonna hõimud. Tollel ajal koosnes valdav osa maakonna elanikest ilmselt veel läänemeresoome hõimudest (arvatavasti eestlastest), kuigi oli alanud lätlaste kolonisatsioon lõuna poolt. Mõõgavendade ordu sai omale Atsele keskosa – 1/3 (terra, quae Agzele dicitur), kuhu ehitati hiljem 2 linnust: Atsele ja Alulinna.

Vaade loodest loodetorni lõunaseinale ja I eeslinnuse läänemüürile

Rootsi plaan Atsele linnusest, 1634. Näha on II eeslinnuse kindlustatud vallikraaviserv, kus on ka bastionaalseid elemente. Rootsi Sõjaarhiiv

1236 on mõnede läti allikate kasutatav linnuse ehituse alustamise daatum.

1238 – baltisaksa ajaloolaste arvates linnuse rajamise aasta (Arndt). Dokumentaalset kinnitust sellele pole. Usutavam on kivilinnuse tekkeaeg paigutada XIII lõppu, kuigi samas on kaheldav, et nii suur piirkond jäeti nii pikaks ajaks ilma tugipunkti ja kaitseta. Algselt oli Atsele ka komtuuri residents, mida tõestab XIV sajandi algusse dateeritav pitsat kirjega S(igillum) Comendatoris in Adzele. Atsele komtuurkond eksisteeris kokku 104 aastat, kuni Aluliina linnuse I järgu valmimiseni 1342. Selle aja jooksul valitses Atseles 8–10 komtuuri; viimane oli Arnold von Vietinghoff, kellest sai Aluliina esimene komtuur. 1238 aastat linnuse rajamisena maameister Hermann Balki valitsusajal korratakse ka 1862. aastal välja antud baltisaksa kirikuajaloo uurimuses. Osutatakse, et linnusekabeliks rajatud kirik (Marienkirche) pidi rajatama kohe koos linnusega ja et sellele kuulus keskajal 5 pastoraati-talundit. Kirik ise asus Atsele asulas.

1285 Atsele nime on mainitud vene kroonikas seoses seal lähistel aset leidnud lahinguga.

1340 tekkis kunagise Atsele muinasmaakonna piiride täpsustamisel ja mõjupiirkondade jaotamisel sakslaste ja Pihkva venelaste vahel suur tüli, ordurüütli Heinrich von Pleskow ("Pihkva Henrik") süü tõttu väljus olukord rahumeelsetest piiridest ja alustati üksteise vastu sõjategevusega. Venelased ründasid järgnevalt Atsele ordulinnust, mis ajendaski ordut alustama Alulinna piirikindluse rajamisega ja samuti ehitama välja Vastseliina piiskopilinnust.

1341, kui edasi vene piiri poole rajati tugevam ja suurem Alulinna linnus, siis kolis sinna üle ka komtuurkonna keskus. Atsele jäi abilinnuseks.

1341–1342 peatus Aluliina linnuse ehitamise ajal Atseles mitmeid kordi Liivimaa ordu meister Burchard von Dreileben (1341–1347).

28. novembril 1384 läänistas ordumeister Wilhelm von Friemersheim (1364–1385) oma vasallile V. Pallamile maad, kõrtsikoha ja kalapüügiõiguse Koiva (Gauja) jõe ääres Atsele linnuse külje all. Kuna koht oli vabastatud kõigist maksudest, tähendas see seda, et vasall oli isanda ees oma sõjaväekohustuse täielikult täitnud. Atsele trahter – võõrastemaja oli üks vanimaid teadaolevaid maakõrtse Lätis. Piiridokumendis on mainitud ka sealseid jõgesid või ojasid - Palsa, Aima, Kerde.

1465 ja 1517 aastal ordumeistri poolt välja antud läänikirjas on mainitud linnuses üht korstnaga ruumi (hoonet), väravat ja eeslinnust.

Juulist 1556 – 1557 hoiti linnuses kinni ordu ja peapiiskopi vahelises sõjas Kokneses vangistatud Riia peapiiskoppi Wilhelm von Brandenburgi.

Vene-Liivi sõja lahingud ja sõjakäigud

1558. aasta septembri keskpaiku tungisid venelased Vene-Liivi sõjas Alulinna piirkonda. Kui sõjasulased Atseles said teada, et venelased ka neid rünnata kavatsevat, jätsid nad linnuse maha, sest pidasid seda kaitsmiseks liiga nõrgaks. Venelased leidsid tühja linnuse eest, põletasid väravad maha ja süütasid seejärel kogu linnuse põlema.

6. juuli 1560 kirjas märkis ordumeister Gotthard Kettler, et Atsele on paljaks röövitud ja maha põletatud.

Linnus Poola ja Rootsi ajal

I eeslinnuse loodetorni idakülg

Piltsuurendus Brotze plaanist

1582, pärast venelaste väljatõrjumist Liivimaalt, 1562–1582 aastate Poola-Vene sõjas, hõivasid linnuse poolakad.

1582–1600 valdavad linnust Osobļinskite perekond, kes taastavad linnuse.

1600. aastal oli Atsele staarost Adam Schrapfer, kes läks, 1600–1611 aastate Rootsi-Poola sõjas, rootslaste poole üle ja aitas tabada oma endist ülemust, vahi alt põgenenud Tartu ökonoomi Georg Schenkingit. Siit nähtub, et Atsele kuulus tollal Tartu piirkonna halduse alla. Teistel andmetel olla Georg Schenking ise nõudnud oma kirjas Atselesse kogunenud aadlile, et need linnuse hertsog Karli vägedele üle annaks.

1601. aasta jaanuari algul kapituleerusid Vastseliina, Kirumpää ja Atsele linnus Rootsi vägedele.

1602 võtsid linnuse jälle ära poolakad., Liivimaa hertsogkonna Võnnu vojevoodkonna Atzele staarostkonna staarostiks nimetati 1603. aastast Otto Denhoff (ca 1554–1609), 1620–1622 Piotr Koźmiński, 1622–1623 Stefan Pac, 1623–1625 Otto Denhoff (surn. 1626/1632)

1625. aastal hõivas linnuse 1621–1625 aastate Poola-Rootsi sõjas Rootsi Liivimaa kindralkuberneri Jacob Pontusson De la Gardie käsul Räisaku ja Lutsi linnuste vastaste aktsioonidega seoses Rootsi rügement kapten Hans von Wrangeli ja ülemleitnant Alexander von Esseni juhtimisel.

1627. aastal toimunud inventariseerimise järgi oli linnus veel tugev ja kasutuskõlbulik, ainult konvendihoone ülakorrus oli sisse langenud. Alumine võlvitud korrus oli elamiskõlbulikus seisukorras, linnuses oli kaks tõstesilda ja seitse kahurit, eeslinnus oli varustatud püssirohu ja lahingumoonaga. Märgitakse veel, et asulas olnud kirik oli täiesti purustatud ja seetõttu peeti jumalateenistusi linnuse taga asuvas kabelis.

1629 kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Atsele linnuselääni, mille hulka kuulusid peale linnusemõisa Schloß Adseli koos Hummelzeemi mõisaga veel Neuhof (Frauenthal), Taivola, Koickel, Didriküll ja Adsel – Schwarzhof – riigimarssal Axel Banérile, kes pärandas selle oma tütrele. Reduktsiooniga läksid need valdused jälle riigile tagasi.

Ka 1633 olevat linnus veel sõjasündmustest osa võtnud.

1634. aastast Rootsi Sõjaarhiivist pärineval plaanil on pealinnuses konvendihoone kohal ebamääraselt kujutatud paar võlvitud ruumi. Samas on ka II eeslinnus teataval määral kindlustatud.

1656–1661 okupeerisid Atsele 1656–1658 aastate Vene-Rootsi sõjas, Vene väed.

1697 mõõdistas ja koostas pealinnusest plaani Rootsi sõjaväeinsener Paul von Essen. Plaani järgi on linnus heas seisukorras.

1702 jõudsid sinna Põhjasõjas Vene väed kindral Boriss Šeremetevi juhtimisel. Nüüd purustati linnus juba nii tugevalt, et seda ei olnud enam võimalik taastada. Venelaste leer olnud teisel pool Koivat Cara (Cavara) mäel. Rootslased olevat saatnud käskjala venelaste juurde teatega, et linnus alistub, kuid see olevat kohale jõudnud alles siis, kui linnus oli juba suurtükkidest puruks lastud.

Linnusevaremed XVIII sajandil

Linnus tsaariajal ja hiljem

Linnuse ja ümbruskonna plaan J. C. Brotze kogust, 1790

29. septembril 1745 rentis vene keisrinna Jelizaveta linnuselääni koos Luttershofi mõisaga holsteinlasele, õuemarssal parun Bernhard Reinhold von Delwigile.

XVIII sajandi keskpaigaks oli linnus muutunud kasutuskõlbmatuks ja hüljati.

1776 teatas pastor Bergmann oma ajalooraamatus, et kunagine 1238 rüütlite rajatud loss on purustatud seisus.

Juulis 1784 müüsid B. R. von Delwigi vennad Atsele lossi koos Hummelzeemi mõisaga Heinrich Berens von Rautenfeldile. Viimase poeg major Reinhold von Rautenfeld müüs Adsele ja Hummelzeemi 18. veebruaril 1818 rittmeister Adolf von Wulffile.

1786 A. F. Büschingu Troppaus välja antud teatmeteoses "Große Erdbeschreibung: Das europäische Rußland" kirjutatakse, et Atsele linnus on rüüstatud seisus.

1788 ehitati mõisakompleksi vanima hoonena ait. Mõisakompleksi keskosa asub 18. sajandi lõpus lammutatud keskaegse kindluse II eeslinnuse territooriumil.

1830. aastal välja antud albumis on markiis Paulucci joonistatud piltidel linnusevaremed veel üsna suurel määral säilinud.

1848–1850 ehitas tollane kinnistuomanik, mõisnik Johann von Wulf endisele II eeslinnuse alale uhke mõisahäärberi – aadlilossi. Arvatavasti lammutati ehitusmaterjaliks ka vanu linnusevaremeid. Atsele jäi Wulfide suguvõsa kätte 100 aastaks. Selle ajaga ehitati üle 15 hoone ja kujundati park. Läti maareformi käigus võõrandati mõis selle viimaselt omanikult Waldemar von Wulfilt.

Atsele/Koivaliina mõisahäärber, mis asub II eeslinnuse lõunaküljel või selle vallikraavis. Klassitsistlikus stiilis mõisakopleksi peahoone on üks suursugusemaid Lätis. Pilt Läti vikist. Autor J. Sedols

1911. aastal viidi valduse omaniku finantseerimisel ja Karl von Löwis of Menari juhtimisel linnusemäel läbi väljakaevamisi. Arheoloogid tegutsesid seal kuni I maailmasõja alguseni. Kaevamiste eesmärgiks oli kindlaks teha palgijäänuseid otsides muinaslinnuse olemasolu. Seda küll ei leitud, aga avastati maa-alused käigud, millest üks kulges lääne suunas Koiva jõe alla ja teine lõunasse Raate pallu (Rātes sils). Ilmselt olid need mõeldud pikaajalise piiramise puhuks ja linnuse vallutamisel viimaseks põgenemisteeks. Avati ka pealinnuse müürivundamente ja eeslinnuse loodenurgas asuva torni vundamendid. Koostati ka linnuse plaan.

Ehitis

Karl Löwis of Menari rekonstruktsioonjoonis linnusest, 1911

Vaade I eeslinnuse läänemüürile ja poolümarale loodetornile

Linnus asetses kolmnurksel järsul ja kõrgel kaldaneemikul, mis läänest oli piiratud Koiva jõe dolomiidist kaldaserva ja põhja ning loode poolt väikese Dzirnavupīte oja kaldanõlvaga. Lõunast ja kagust oli pealinnus ümbritsetud kraaviga. Asukoht oli linnusel strateegiliselt tähtis juba Mõõgavendade ordu ajal: seal ristusid Koiva jõe lai veetee, Riia–Pihkva sõjatee ja Trikata–Tartu maantee. Seetõttu võis seal juba tollal olla muldvallide ja rõhtpalktaradega ümbritsetud tüüpiline varajane linnus. Nagu veel säilinud varemed, Löwis of Menari väljakaevamisandmed ja XVII sajandi plaanid näitavad, on konvendihoone koos oma eeslinnuste süsteemiga tekkinud kõige varem vastu XIII sajandi lõppu.

I eeslinnuse ringmüüri lõik

Pealinnus

Ehitustüübilt on tegemist varajase konvendihoonega, mis ümbritseti I eeslinnusega ja moodustas koos sellega pealinnuse ning hiljem rajati kagu poole veel II eeslinnus. See oli väikseim ordulinnus Liivimaal, peahoone küljepikkustega 29 * 27 meetrit, mis sarnanes põhiplaanilt Vindavi (Ventspilsi) ordulinnusega. Seal valitseb samasugune kokkusurutus; ümber kitsa lossihoovi rühmituvad võrdlemisi laiad hoonete tiivad. Konvendihoonel oli 2 põhilist hoonetiiba – kirde- ja edelatiib, mille vahele olid ehitatud ühendavad hooneplokid ja mille keskel asetses väike õu pindalaga 11 * 9 meetrit. Konvendihoone I korruse müüripaksus ulatus 1,8 meetrini. Värav konvendihoonesse asetses kirdetiivas ja oli 2,8 m lai. Konvendihoonel nurgatorn puudub, kui see ehk vahest ei asetsenud just hoone edelanurgas, kus on olemas nelinurkne, tornile sobilik müürivundament. Peakorruse ruumidest võib leida väga väheseid jälgi; üks väike ruum oli asetsenud peavärava kohal ja oli kaetud servjoonvõlviga. Sellest ida poole on asunud kabel, millele osutavad ühe depositooriumi jäljed. Ühe vana joonistuse järgi on kabeli idapoolne aken olnud Riia Toomkiriku ristikäigus oleva arkaadia laadis kolmeosaline. Ka see viitab ehitusajale XIII sajandil, kui kogu maa tähtsaim ehitis – Riia Toomkirik, üldiselt kui eeskuju vormiandjana sakraal ja profaanarhitektuuris kasutusel oli.

Konvendihoones elasid komtuur oma abilistega ja ordurüütlid rangelt kloostrielu reeglite järgi. Esimesel korrusel asusid köök, magamisruum ja puhketoad. Teisel korrusel asusid kabeli kõrval söögisaal ja konvendisaal. Konvendihoone all olid keldrid hoiupaikade, veski, leivaküpsetus- ja hilisemal perioodil õllepruulimisruumidega.

Pealinnusest kagusse, viimase ja I eeslinnuse keeruka ja liigendatud peavärava vahele on oletatud zwingerilaadse ehitise olemasolu. Peavärava lähedastes hoonetes paiknes arvatavasti linnuse kaitsemeeskond.

I eeslinnus

I eeslinnuse kujus on tugevaid märke loodusega seotusest – järsud kaldanõlvakud määrasid müüri kulgemise. Arvukad flankeerivad hooned tõendavad, et eelkindlustuste süsteem on suuremas osas alles XIV sajandil välja ehitatud. Aga ka XV sajandil on linnuse juures täiendustöid ette võetud, nagu tõestab üks suur tulirelvadele arvestatud poolümar 12,4-meetrise läbimõõduga torn I eeslinnuse loodenurgas. Tornil oli tähtvõlv, mille võlvroide profiilid on väljakaevamisleidude põhjal olnud topeltpaksud; see ehitusvorm oli vanade traditsioonide kohaselt levinud Vana-Liivimaal eriti hiliskeskajal. Samal ajal, kui rajati nurgatorn, kõrgendati ka müüre, sealjuures leidis kasutust hilisemal ajal eriti armastatud telliskivi. Niisiis on I eeslinnuses eristatavad 2 ehitusetappi: algne madalam paekivist 1,5 m paksune kaitsemüür väikeste laskepilude ja kaitserinnatisega ja hilisem XV sajandist pärit tellistest kõrgendus koos uute laiade müüri sisse murtud laskeavadega loodenurgas asuva poolümara suurtükitorniga. 1911. aastal oli torni sisesein veel 16 meetrit kõrge. Kui torni kõrgematel korrustel pidid olema vahimeeste ruumid, siis esimesel korrusel arvatakse olevat asunud vangla.

II eeslinnus

Läbi I eeslinnuse väravate läks tee üle tõstesilla II eeslinnusesse. II eeslinnuse ringmüüri oli laotud dolomiidist, hiljem oli seda tellistega kõrgendatud, küündides 12 m kõrguseni. Ringmüüri oli tugevdatud 2 vahitorniga ja seda ümbritses samuti vallikraav, ehkki pealinnust eraldavast kraavist kitsam. Ka sealt viis eeslinnuse kirdenurgast tõstesild üle kraavi ida suunas asulasse. Teise arvamuse järgi oli pikk ja avar linnuseõu kindlustatud ainult muldvalliga. Kiviehitised sai teine linnuse eesõu (II eeslinnus), mis ümbritses linnust kagu poolt ning oli ette nähtud hobusetallide ja loomalautade jaoks, alles keskaja viimase sajandi rahututel aegadel.

Praegune seisukord

Tänapäeval on säilinud konvendihoonest mõningad müürilõigud. I ja II korruse kõrguselt on alles ka I eeslinnuse loodetorn ja tornist lõunasse kulgev 20 m pikkune ja u 12 m kõrgune müürilõik. Ülejäänud linnusemüürid on vundamendi kõrguselt maapinnas säilinud. Ka I ja II eeslinnuse vaheline kunagine vallikraav on aimatav.