Astronoomiline interferomeeter
Astronoomiline interferomeeter on teleskoopidest, peeglisegmentidest või raadioteleskoopidest koosnev kogum, mis koos töötavad ühe teleskoobina.[1] Interferomeetriga saab interferomeetria abil teha kõrglahutusega pilte näiteks tähtedest, udukogudest ja galaktikatest. Pildi saamine toimub interferomeetrias arvutuslikult, lähtudest mitme teleskoobiga kogutud signaalide liitmisel tekkiva interferentspildi omadustest.
Teleskoopide asukohtade kõikvõimalikke omavahelisi lõike nimetatakse baasjoonteks. Interferomeetriat kasutades saab teoreetiliselt teha pilte nurklahutusvõimega, mis vastab kõige pikema baasjoonega pikkusega võrdse peegliläbimõõduga teleskoobi nurklahutusvõimele.
Interferomeetri peamisteks puudusteks on:
- see ei kogu nii palju valgust kui üks pikimale baasjoonele vastava läbimõõduga teleskoobi peegel;
- vaatlusobjekti kohta saadakse infot ainult baasjoonte sihis;
- mõõtmistulemused on määratud kalibreerimisobjektide kvaliteediga.