Assassiinid

Assassiinid (Assassiinide ordu, Araabias 'hašiši vennaskond' – "haššāšīn" (حشّاشين, "hašišisööja") ja hash-ishiyun – 'hašišisuitsetaja' või sõnast "hassa", mis tähendab 'tappa'/'tapmine') on sellise salaorganisatsiooni liikmed, kus treeniti salamõrvareid. Teadaolevalt oli see esimene kord, kus lihtliikmete värbamiseks ja koolitamiseks kasutati psühholoogilist ajupesu, mille süvendamiseks ja tugevdamiseks kasutati narkootikume (põhiliselt hašiš, kuid arvatavasti ka teisi looduslike mõnuaineid).

Ajalugu

Assassiinide sekti/ordu ajaloost ja tema asutamisest puuduvad usaldusväärsed andmed. Kõige objektiivsemate kirjutiste alusel asutati assasiinide ordu enne aastat 1000 aladel, mida kutsuti Pärsiaks. Organisatsiooni loojaks loetakse šeik Al-Hassani või Hasan-i Sabbahi. Teada on, et ajal kui ristisõjad Jeruusalemma algasid, oli see ühendus juba täies elujõus ning teatud ja kardetud eriti valitsevate klasside hulgas juba mitu sajandit. 1092. aastal tapsid nad Seldžukkide impeeriumi vesiiri Niẓām al-Mulki. Paljud islami vaimulikud ei pea seda ordut "õigeks Muhamedi järgijaks" tema oletatavate sidemete alusel kristliku ilmaruumiga ja mahhinatsioonide ning koostöö pärast esimeste kristlike Jeruusalemma kuningatega. Ürikutesse on kirjutatud ka assasiinide suhetest Templiorduga, mis oli vastuoluline alates koostööst kuni avalike konfliktideni. Islami usuvoolude Šiiitide ja sunniitide vahelises vastuolus toetasid assasiinid 12. sajandil šiiitide ismailiite. Islami maades on see ordu siiani tuntud ja kardetud kuigi puuduvad usaldusväärsed andmed selle kestmise kohta tänapäevani. Spekuleeritakse ka, et ordu on tänapäeval sidemetes enamiku suurte riikide salateenistuste ja maffiagruppidega ning teenib raha, müües oma üle tuhandeaastase tegevuse metoodikat.

Meetodid

Assassiinid said uusi liikmeid üldjuhul orjakaubanduse vahendusel. Noored poisid anti kasvatada mõne üliku õukonda, kus ta läbis sõjalise ja võitluskunstide algtreeningu. Nende noorukite hulgast valiti välja kõige lootustandvamad ning pärast seda, kui neid oli koheldud eriti halvasti, uimastati nad ja viidi assasiinide lossi. Seal hoiti neid pidevalt narkouimas, kuid anti parimat toitu ning nad said vabalt valida tollaste ilustandardite järgi parimaid orjatare omale seksuaalpartneriteks. Pärast sellist "paradiisi" viidi nad ühel päeval teadvusetult oma vana peremehe juurde tagasi. Siis pakuti neile, et assasiinid ostavad ta välja, kuna teavad paradiisi saladust. Vastutasuks pakuti pääsemist paradiisi hea teenistuse korral. Paljastades isikule fakte tema viibimisest "paradiisis" olid sellised värbamised suhteliselt edukad.

Assasiinide põhirelvaks ülesande täitmisel oli pistoda, kuid kasutati ka muid terariistu ja vahendeid, mis on säilinud tänapäevani – näiteks mini-ambu, viskenuga. Välditi kõrvaliste isikute tapmist, kuid samas tehti tapmisest vaatemäng, mida üldjuhul "etendati" mõnes avalikus kohas, näiteks turul, tänaval, isegi mošees.

Teada on, et kasutati ka nn psühholoogilise sõja võtteid, näiteks leidis ohver hommikul oma voodist assasiinide sümboolikaga noa, mis tähendas: me võiksime sind tappa, kui sa ei tee seda, mida me soovime (või soovib meie klient).

Raamatud

Bernard Lewis, "The Assassins: A Radical Sect in Islam" New York: Basic Books, 2002. ISBN 0-465-00498-9
Amin Maalouf, "The Crusades Through Arab Eyes" ISBN 0-465-00498-9
Freya Stark, "The Valleys of the Assassins and other Persian Travels" New York: Modern Library, 2001. ISBN 0-375-75753-8
"Broken Sword: Shadow Of The Templars" ISBN 0-465-00498-9

Vaata ka

Assassin's Creed (videomängude seeria)