Arutelu:Sheila Fitzpatrick

Väljavõte kustutatud artiklist "Vene revolutsioon (Fitzpatrick)", vt ka Arutelu:Vene revolutsioon (Fitzpatrick). Ehk saab kasutada. --Oop (arutelu) 16. oktoober 2018, kell 21:57 (EEST)

Vene revolutsioon siinses tähenduses on Sheila Fitzpatricku käibele võetud mõiste, mis tähistab Venemaa absolutistlikus impeeriumis aastatel 1917–1938 toimunud revolutsioonilisi protsesse, mille tulemusel asendus aristokraatiale toetunud pärilik absoluutne monarhia partokraatiale toetunud mittepäriliku absoluutse diktatuuriga ja riigikirik "parteiriigiga".

Revolutsioon taastas, peale Riigiduuma loomist (kokku oli neid neli) veel osaliselt säilinud absolutismi, läbi sundkollektiviseerimise uues riiklikus vormis tsaariajal kaotatud pärisorjanduse ja võttis kasutusele vangilaagrite sunnitöö (GULag). Stalini aegset Plaanikomitee poolt planeeritud majandust on selle vägivalduse tõttu nimetatud ka orjanduslikuks majanduseks.

“Just Jossif Stalin muutis kommunistlikud poliitilised süsteemid mittepäritavateks monarhiateks (pärilikeks said need Põhja-Koreas ja Rumeenias). ... Tehes endast ilmaliku tsaari, ilmaliku õigeusu kaitsja, mille looja ilmalikuks pühakuks muundatuna ootas palverändureid Kremli kõrval, näitas Stalin ennast silmapaistva avalikkussuhete meistrina. Talupoegade ja karjakasvatajate kogumi puhul, kes Lääne mõttes elas vaimselt 11. sajandi tasemel, oli see kahtlemata kõige tõhusam viis saada uuele rezhiimile legitiimsus, nagu oli ka ideaalne vahend ideede jagamiseks esimese põlvkonna kirjaoskajatele see lihtne, vähenõudlik ja dogmaatiline katekismus, millele ta taandas marksismi-leninismi.” Eric Hobsbawm Äärmuste ajastu. lk 427-428

Sheila Fitzpatriku, kellelt Vene revolutsiooni mõiste pärineb, The Russian Revolution (Oxford, 1982) toob Vene revolutsioonina välja aastad 1917.-39.. Ta eristab selles kahte tsüklit: 1917. aasta (kahest revolutsioonist koosnenud) revolutsioonist tulenenut ja 1929. aastal alanud Salinlikust revolutsioonist tulenenut. Seejuures püstitab ta raamatu sissejuhtuses puhtretooriliselt, seega sellele vastamata, küsimuse kas (ülalt lähtunud) Vene revolutsioon(id) ei kestnud NSV Liidu lõpuni.

(Revolutsiooni elutsükli käsitlus sisaldub Crane Brinstoni teoses "Anatomy of revolution". Brinston veenab, võttes aluseks Prantsuse revolutsiooni, et revolutsioonidel on oma elutsükkel. Olemasoleva sotsiaalse kriisi ärakasutamisele järgneb radikaalsuse tõus oma intensiivsuse harjale. See viib illusioonide kaotamise ja revolutsiooni jõu kahanemisega seotud termidoorsesse faasi, mis toob lõpuks järk-järgult korra ja stabiilsuse taastamise juurde.)

Revolutsioonieelne suhtumine (sotsialistliku ja kodanliku) revolutsiooni eeldustesse.

Peale mõnede romantikute (E. Hobsbawmi väljend), peeti 20. sajandi sajandi alguses enesestmõistetavaks et tulevane Vene revolutsioon ei saa olla ega olegi sotsialistlik. 1917. aastal oli selge nii Leninile kui kõigile teistele vene ja mitte-vene marksistidele, et sotsialistliku revolutsiooni tingimusi tööstuslikult mahajäänud Venemaal lihtsalt pole. Karl Marx, kes polnud uskunud sotsialistliku revolutsiooni võimalikust Venemaal, oli oma elu lõpul lootnud, et Vene revolutsioon võiks toimida teatud sütikuna, mis vallandab proletaarse revolutsiooni tööstuslikult arenenud lääneriikides, kus tema meelest olid selleks juba eeldused vähemalt olemas. Kuid Venemaal polnud veel ka kaalukat, eneseteadlikku ja sihikindlalt organiseerunud kodanlust. Seega polnud ta valmis ka liberaalseks kodanlikuks revolutsiooniks. Võis vaid oodata ja karta, et maailmasõjast tekkinud sotsiaalne kriis toob endaga üksnes anarhia, ülestõusud, mässud ja separatismist tuleneva impeeriumi lagunemise.

Parteiriigi loonud uut tüüpi partei

Lenini loodud (1902.-03.) uut tüüpi partei oli algselt (vastas)eliidist koosnev sõjalise distsipliini ja aatelise pühendumisega maailmarevolutiooni oma eesmärgiks pidav teroristlikku praktikat ja eksproprieerimist kasutav konspiratiivne organisatsioon. Sel oli oma terroristlik võitlusorganisatsioon («Боевая техническая группа», «Техническая группа при ЦК», «Военно-техническая группа»). See oli ka ainsaks vene sotsiaal-demokraatlikuks organisatsiooniks kes tegeles organiseeritud ja süstemaatilise eksproprieerimisega (n.n. «эксам»). Selleks oli salajane parteisisene grupp nimega Bolševistlik tsenter («Большевистский центр»).

Terroristliku parteilisuse teke oli Venemaal alanud 1869. aastal Sergei Netšajevi poolt loodud terroristliku ja konspiratiivse Rahvatasu (Народная расправа) organisatsiooni ja ta kirjutatud „Revolutsionääri katehheesisega” („Катехизис революционера“). Netšajevi arvates oli rahuliku propaganda aeg möödas; lähenemas oli hirmus revolutsioon, mida tuli rangelt konspiratiivsel viisil ettevalmistada; distsipliin pidi olema täielik. (Ainsaks “terroriaktiks” milleni Netšajev jõudis oli tema autoriteedis kahelnud ja ta tahtele mitteallunud Rahvatasu liikme üliõpilase Ivan Ivanovi mõrvamine.)

«Революционер, человек обреченный; у него нет ни своих интересов, ни дел, ни чувств, ни привязанностей, ни собственности, ни имени. Он отказался от мирской науки, предоставляя ее будущим поколениям. Он знает… только науку разрушения, для этого изучает… механику, химию, пожалуй медицину…. Он презирает общественное мнение, презирает и ненавидит… нынешнюю общественную нравственность». („Катехизис революционера“)

Tsivilisatsioonide uurija A. Toynbee on nimetanud kommunismi „postkristlikust sektist” ja N. Fergusson pseudoreligiooniks.. Sarnaselt algkristlastele uskusid selleaegsed kommunistid Marxi poolt pakutud ülemaailmsesse akopalüktilisse nägemusse ja olid seetõttu paratamatult sihikindel, halastamatu ja distsiplineeritud inimkonna vabastamise armee. Hiljem ajapikku järk-järgult hajunud ja siis haihtunud usk oma ülemaailmsesse missiooni oli ka see, mis NLKP sisemiselt lagundas.

Oma sõjalist distsiplineeritust meenutava organiseerituse, aatelise sihiteadlikuse, osava massiliikumist ärakasutava olupoliitika ja oskuste tõttu rakendada terrorit ja eksproprieerimist oli Lenini uut tüüpi tsentraliseeritud partei ainsaks olemasolevaks jõuks, kes oli 1917. aastal võimeline tagama sihipärast sõjast ja sotsiaalset kriisist tekkinud anarhiast väljumist. Saades Oktoobrirevolutsiooni läbi võimule kuulutas partei sotsialismi oma eesmärgiks ja nõudis tootmise jätkamist. Sotsialismi saavutamiseks midagi õieti ette ei võetudki, muidugi peale “töölisklassi kontrolli” ametliku sildi väljariputamise. Lenin oli 26. oktoobri deklaratsiooni esialgse kavandi viimased sõnad „Elagu sotsialism!” maha kriipsutanud.

Lenin oskas ajada suurepäraselt olu- ehk hetkepoliitikat: lubades maad talupoegadele (mida nad aadlilt poleks saanud ja millest nad pärast ikka ilma jäid), tõotades rahu sõduritele (see osutus vaid hingetõmbeajaks järgnevate sõdade vahel) ja leiba rahvale (võitluse ajal kollektiviseerimise eest ja natsionalismi vastu jäeti nad isegi sellest ilma). Peale 1917. aasta märtsi oli ühel pool võimetu Ajutine Valitsus ja teisel pool eraldi olevad spontaanselt esilekerkinud juhita nõukogud. Neid, vastaskaaluna valitsusele, oskas esimesena ära kasutada ja kaasa haarata Lenin, püstidades loosungi: „Kogu võim nõukogudele!”. Mittekuuletuvad ja vastasleeri nõukogud saadeti hiljem (ka jõuga) laiali.

Partei oli samas suuteline ka Vene impeeriumit koos hoidma, sest tal oli toetus patriootiliselt häälestatud vastaspoole ohvitserkonna seas, kelleta poleks saanud luua kodusõjas võidu toonud Punaarmeed. Selle teostas Ukrainast pärit ja USA-st saabunud L. Trotski. Tema üks valemitest kodusõja võitmiseks oli lihtne: “Kes peale tungib, see võib saada maha lastud. Kes taganeb, saab kindlasti maha lastud.” Patriootilise ohvitserkonna valik oli Vene impeeriumi terviklikkuse või lagunemise vahel. Lagunemise mis oli juba tabamas ja tabanud teisi selleaegseid monarhiaid.

Algsest (vastas)eliidi konspiratiivsest paari tuhande liikmelisest parteist, kus veel vaieldi ja asju omavahel arutati, muutus see revolutsiooni käigus massiparteiks. Läbi oskusliku hetkepoliitika kasvas partei alates 1917. aasta märtsist veerandi miljonini sama aasta varasuvel. Selles polnud enam võimalik ülevalt tulevate otsuste üle vaielda – neid tuli usaldada ja täita. Stalinliku revolutsiooni lõpuks sai sellest ilmalik kõikejuhtiv ja kontrolliv riigikirik. Allutades endale kogu valitsemise ja dubleerides kõiki juhtimissüsteeme (Norman Davies Euroopa ajalugu ) tegi ta riigist parteiriigi.

Enneolematu ohvrite hinnaga, seniks kuni vene rahvas oli selleks võimeline ja seda tahtis, viidi lõpule tsaariajal alanud tehnilis-industriaalne revolutsiooni. NSV Liit muudeti, vahepealsest pausist tulenenud hilinemisega, vägivaldselt valdavalt kirjaoskamatust agraarmaast modernseks industriaalriigiks.

Kommunismist sai NSV Liidus ilmalik religioon koos sellele omaste dogmade, katehheesise (1939. Stalini NLKP lühiajalugu), apokalüptika, kultuste, usukoolide, koraalide, ikoonide, reliikviate, inkvisitsiooni, nõiajahi, propaganda (Sacra Congregatio de Propaganda Fide), protsessioonide, organisatsioonide, paavsti, kardinalide, sakramentide ja ... –ga. Nooruses õigeusklikust seminarist väljavisatud Stalinil õnnestus Suure Isamaasõja ajal kokku sobitada isegi riiklik ateism ja vene rahva õigeusklik patriotism.

(1929. aastal, kui Stalinlik „tsesaropaptistlik” revolutsioon algas, kinkis Mussolini paavstile Vatikani. Peale 1870. aastal, siis kui Venemaal sai alguse terroristlik parteilisus, toimunud Kirikuriigi kaotamist, sai katolik kirik taas läbi Vatikani linnriigi riigiks. NSV Liidu lõpuajal alanud Poola sündmused juhatas sisse poolakast paavsti valimine. Viimane NLKP peasekretäridest M.Gorbatšov, kes ainsana neist käis paavstiga kohtumas, ütles: “ Raudse Eesriide kokkuvarisemine poleks Johannes Paul II-ta osutunud võimalikuks. “ Lev Wałęsa: "Enne ta paavstiks saamist oli maailm jagunenud leerideks. Keegi ei teadnud kuidas vabaneda kommunismist.” "Ta ütles lihtsalt: ”Ärge kartke, muutke oma kujutlust riigist… sellest riigist.””)

Nagu usu korral kipub olema, osutus valdav osa Venemaal läänest ülevõetud või siis laenatud nimetustest ja fraseoloogiast, olevat kas tegelikkusega nihkes, eufemismid või siis äärmiselt kahtlased. Juba alguseski polnud eristatav kus algas ideaalide ja reaalide segiajamine, kus lõppesid illusioonid ja enesepettus ning algas pettus ja plaanipärane lausvale. Peale selle on ju terrori, terroristide ja terroristliku võitluse korral pettus kõige esmasemaks võitlusvahendiks. (Suan-zi: Sõja teeks on pettus.) “Kõik see oli lääne reaalse demokraatiakogemusega inimesele nii võõras, et poliitikateadlased lasid end ära eksitada ja kõik välisvaatlejate seletused pidid algama hoiatusega, et lääne mõisted ja terminoloogia NSVL suhtes lihtsalt ei kehti.” (Norman Davies Euroopa ajalugu.) Totalitaarsuse aegset Saksa ja NSVL keelepruuki on lahanud filoloog Victor Klemperer.

Revolutsiooni koht Venemaa ajaloos

Stalinliku revolutsiooni algusega lõppes Venemaal dekabristlike ideede tekkega alanud pea 120 aastat kestnud ja oma teises pooles terroristlikuks muutunud „revolutsioonipalavik.” Parteilise terrorismi ideoloogia algus (1869.) langes enam-vähem ühte üldise sõjaväekohustuse kehtestamisega ja narodnikute „rahva sekka minemise” algusega 1874. aastal. (1917. eelse revolutsioonilise terrorismi tippajal tapeti ja haavati alates 1905. oktoobrist aasta jooksul ainuüksi 3611 riigiteenistujat. 1906. aasta oktoobris fikseeriti 326 eksproprieerimist. )

„Ehki Venemaa minevikus oli olnud teisigi „julmi” tsaare, oli Lenini ja tema kaaslaste rajatud impeerium pärast jakobiinide lühiajalist võimu revolutsioonilisel Prantsusmaal esimene, mis oli rajatud otseselt terrorile.” Niall Fergusson Maailmasõda. lk 183

Robert I. Frosti järgi oli Vene revolutsioon lõiv pärisorjandusliku Venemaa militaarrevolutsiooni eripärale. (Peale Romanovite võimuletulekut (1613.) oli 1630. aastal alustatud vene armee moderniseerimist. See pikaldlane protsess oli viinud viimaks Peeter I ajal 1700. aastatel toimunud militaarrevolutsioonini. Militaarrevolutsiooni tuumaks on, rakendades selleks uudselt aadelkonda ja selle ideaale, professionaalse ja regulaarse massiarmee loomine.)

„Peetri-aegne Venemaa kujutas endast seega varajast tõestust tõsiasjale, mis oli 20. sajandil liigagi selgeks saanud, nimelt et moodne sõjatehnoloogia võimaldab väiksel militaarsel ühiskondlikul eliidil haarata enda kätte ja säilitada tohutut võimu, toetudes tagurlikule ja mahajäänud maamajandusele. Venemaal tuli selle eest maksta alles 1917. aastal.” Robert I. Frost Põhjasõjad (Sõda, riik ja ühiskond Kirde-Euroopas 1558.-1721.) e.k. 2005. lk 415

Vene emigrantlikust intelligentsist pärinevad eurasianistid (s. h. Georgi Vernadski) arvasid et see pretsedendina võetav ajaloo episood, mis algas Venemaal Esimese maailmasõja lõpufaasis, nimetagem seda siis revolutsiooniks, oli osa kogu Venemaale omasest asiatiseerumise (“stepistumise”) protsessist. Uus Vene Impeerium võttis muuhulgas ka „asiaatliku” vormi. „Asiaatlikuks” nimetas Lenin ka parteis endale 1908. aastal Tsaari-Venemaa ajaloo suurejooneliseima relvastatud Tifilisi röövi korraldamisega nime teinud Stalinit.

Enne revolutsiooni oli 1912. aastal faktiliselt saanud Venemaa protektoraadiks Mongoolia. 1914. sai sest Urjanhaiski krai (Mongoolia: Tagna Urianhai; Vene: Урянхайский край). Revolutsiooni eelõhtul oli millegipärast tunduvalt kasvanud Moskva elanikkonnas tatarlaste osakaal. Etnilisi arenguid uurinud ja üldistanud ajaloo- ja geograafiadoktor Lev Gumiljovi järgi oli Moskoovia tekkega alguse saanud uus etnilise protsess. (Samas oli alanud mongoli-tatari ike.) Venemaa oli tema arvates läbinud juba selle esimesed faasid (passionaarsuse inkubatsiooni faasi ja selle tõusu avaliku faasi) ning oli 16. sajandist 18. sajandini selle akmaatilises kui äärmise aktiivsuse faasis, mil kujuneb ja levib (läbi oma laienemise) superetnos. 19. sajandil algas selle langus ja 20. sajandi lõppedes oli Venemaa lähenemas selle lõpule.

“Languse perioodil kasvab nende subpassionaaride (nö aktiivsest tungist aetud etniliste tegijate) tähendus, kes formeerivad kodusõda teostavaid kaadreid.” Гумилёв Л. Н. Этногенез и биосфера Земли. 1989. lk 401

Varajasema välise laienemise kõrval saab languse ajal olulisemaks etnoses toimunud muutuste (sh segunemiste, uute ideede, tehniliste muutuste, … ) väljendumine sisemistes võitlustes uute ideaalide ja võimu pärast ning selle võitluse tulemuse riiklikult vormistamine. Langusele järgnevat (kuldse sügisena) inertsuse faas.