Arutelu:Mateeria

Juba koolis õpitakse et mateeria = aine + väli. Kas fülosoofid kooli ei käi? Lugege, mis edumeelsed füüsikud nendest raagivad. --Javalenok 18. aprill 2006, kell 17.03 (UTC)

Konkreetsemalt. Missugused edumeelsed füüsikud? Kas saaks mõne lingi? Taivo 18. aprill 2006, kell 17.12 (UTC)

Mateeria on aine, mida on võimalik teaduslikult uurida

See lause on loomulikult vaieldav, samuti ei saa ma täpselt aru aine ja mateeria erinevustest. Need küsimused vajavad arutlemist. Siim 10:27, 23 Sep 2004 (UTC)

Selles lauses peaks olema asi, mitte aine.

Nojah, arvan, et mis tahes ainet on võimalik teaduslikult uurida, kui võtta ainet loodusteadusliku mõistena.

Teen ettepaneku käsitleda mateeriat loodusteaduslikus mõttes artiklis Aine (füüsika) või kui soovid, siis Mateeria (füüsika), ning rääkida siin mateeria mõistest filosoofias. See viimane on küll aja jooksul muutunud ning ei ole päris ühtset arusaama sellest, mis ta on. Teine võimalus oleks käsitleda mateeria või aine mõistet füüsikas sellessamas artiklis filosoofilise mõiste kontekstis, sest need mõisted on omavahel kohati üsnagi lähedalt seotud.

Eestis on pikka aega ka füüsikute seas olnud käibel dialektilisest materialismist pärit mateeriamõiste, mille kohaselt mateeria on objektiivne reaalsus, mis on inimesele antud meelelises kaemuses. Sellise määratluse järgi saaks näiteks teadvuse mateeria alt välja arvata, kuid välja saaks pidada mateeriaks, nagu ainetki.

Kitsamas tähenduses mõistetakse mateeria all ainet (vastandina väljale).

Filosoofiatraditsioonis on mateeria all Aristotelese eeskujul mõistetud nii-öelda materjali vastandina vormile, st kujule või organiseeritusele, mis sellele materjalile on antud. Näiteks tellised on maja mateeria, savi on telliste mateeria. Inimese puhul on mõistetud mateeriana keha, vormina hinge. Algmateeria all on mõistetud niisugust mateeriat, millel mingit vormi ei ole. Dialektiline materialism omistas liikumise (mis ei olegi midagi muud kui vormi omandamine) mateeriale endale: sel juhul ei vaja mateeria kuju ja organiseerituse saamiseks talle võõrast, väljastpoolt pealepandavat vormi. See aga teisendas ettekujutust mateeriast, sest seda oli mõistetud millegi passiivsena. Kuid dialektilise materialismi levik on olnud piiratud ja seda ei saa pidada filosoofilise mõtlemise normiks.

Uusaja filosoofias hakati mateeriale omistama mitmesuguseid füüsikalisi omadusi, magu näiteks ulatuvust ja läbitungimatust. Sellist spekulatiivset mateeriamõistet hakati samastama füüsikalise mateeria- ehk ainemõistega. Kui hakati tegema avastusi aine ehituse kohta, siis hakkas mateeria või aine mõiste aina segasemaks muutuma. Selle mõistega tegelevad peamiselt füüsikafilosoofid. Andres 11:26, 23 Sep 2004 (UTC)

Ma arvan, et sa peaksid need ümberkorraldused oma äranägemise järgi tegema, sest minu teadmised filosoofiast on nullilähedased. Siim 12:10, 23 Sep 2004 (UTC)

Tegin lühiülevaate oma teadmiste põhjal. Seda esitust saab hiljem täiendada ja täpsustada. Andres 08:08, 24 Sep 2004 (UTC)

Mateerial on kaks vormi: aine ja väli.

Selline käsitus on küll olemas, aga see lause ei sobinud konteksti, mistõttu ma jätsin ta esialgu välja. Andres 26. märts 2007, kell 15:30 (UTC)

Artiklist Immaterialism.

Esimesed mõtted ja ettekujutused mateeriast olid juba antiikajal. Juba esimesed aniikfilosoofid mõtlesid, et et kõigi asjade aluseks on üks kindel algatus (((Arche]]), mis on muutmatu. Thales nimetas algaineks veeks, Anaximenes - õhuks, stoikud - pneumaks, Leukippos ja Demokritos rääkisid aatomitest ja tühjusest. Kuid esimesed ütlused mateeriast nagu terminist leidub alles Platonil. Plaatoni õpetust on arendanud Aristoteles oma isiklikus õpetuses mateeriast ja vormist. Kreeka keeles mateeriat tavaliselt nimetatakse sõnaga ‘gile’ (“mets”), mis sõna otseses mõttes tähendab ehitusmaterjali. Tänu Aristotelesele õpetus mateeriast levis kreeka ja pärast ka Rooma filosoofias, kus juba ta sai oma tänapäevase nimetuse, mis tuli ladinakeelsest sõnast ema (ld. ‘mater’). Keskajal õpetus mateeriast oli ka levinud, tingimusel et see, nagu kõik meie maailmas, on Jumala poolt loodud.

Andres (arutelu) 29. detsember 2017, kell 12:10 (EET) Andres (arutelu) 29. detsember 2017, kell 12:10 (EET)[vasta]

Minu meelest need ei ole kuigi head parandused. Miks peaks Aristotelest rääkides kasutama anakronisme? Filosoofias nimetatakse mateeriat mõnikord ka aineks, ja see erineb füüsikalisest aine mõistest. Ja kui füüsikud nimetavad mateeriaks ainet ja välja, siis see ei välista mingeid muid mateeria vorme. Andres (arutelu) 20. august 2019, kell 23:15 (EEST)[vasta]

Mateeria mõiste piiride määratlemisel jäävad ka teised vikid ebamääraseks. Siin artikli de:Materie sissejuhatava osa tõlge:

Mateeria (ladina keeles materia, aine) on loodusteadustes kõige selle kogunimi, millest füüsikalised kehad võivad koosneda, seega keemilised ained ja nende koostisosad. Füüsika keskne sihiasetus/ülesanne on käsitleda mateeria ülesehitust, struktuuri ja dünaamikat selle paljudes vormides.

Klassikalises füüsikas jäävad vaakuum ja jõuväli mateeria mõistest väljapoole, sest neil puudub mass ja nad kirjeldavad vaid tühja ruumi olekut. Klassikalises füüsikas mõeldakse mateeria all aga just seda, mis võtab ruumi ja millel on mass.

Moodsas füüsikas on mateeria mõiste eriti relatiivsusteooria ja kvantfüüsika toel oluliselt avardunud ja piiranguid vaakumi ning välja mõiste suhtes pole üheselt kindlaks määratud. Füüsikaõpikutes on neid piiranguid aga valdavalt ilma täpsemalt defineerimata eeldatud.

Tänapäevases tähenduses hõlmab mateeria mõiste elementaarosakesi spinniga ${\tfrac {1}{2}}$ , seega kvarke ja leptoneid, samuti kõiki neist saadud objekte, nagu aatomid, molekulid, tahked, vedelad ja gaasilised ained jne kuni tähtede ja galaktikateni.

Niisiis: aine on küll mateeria, aga kas mateeria on ikka ainult aine? – LAviki (arutelu) 14. detsember 2021, kell 09:53 (EET)[vasta]