Arutelu:Julius Kuperjanov

Mis te arvate sellest, kui teeks kategooriad "Eesti sõjaväelased" või on mõni parem sõnastus?

Äkki võik 20 sajandi suurkujudele ka kategooria olla. Siim 11:07, 20 Oct 2004 (UTC)

artikkel ju on http://et.wikipedia.org/wiki/20._sajandi_sada_suurkuju Ahsoous 12:38, 20 Oct 2004 (UTC)

"Eesti sõjaväelased" sobib. - Urmas 12:34, 20 Oct 2004 (UTC)

Miks liigendatud teksti muutsid ? --Dj Capricorn 26. september 2006, kell 09:58 (UTC)

---

Inglise artikkel on täielik jama.

Julius Kuperjanov (October 11 1894 Ljohhova near Novoržev, Pskov Government, Russia - February 2 1919 Tartu, Estonia) was an anarchist Estonian partisan who refused to align with the Bolsheviks after the October Revolution. He is credited with organizing an enormous experiment in anarchist values and practice, one which was cut short by the consolidation of Bolshevik power.

Ülal on toodud inglise vikipeedia artikli esimene versioon.

Julius Kuperjanovi kuju Tartus

Kas vastab tõele Inglise Vikipeedia väide, et Julius Kuperjanovi ausammas Tartus elas üle Nõukogude okupatsiooni. Ei tahaks seda küll hästi uskuda, kuid Inglise Vikis on lause: His tombstone in Tartu was one of the few Estonian monuments which survived the Soviet occupation. --Animagi 15. juuli 2007, kell 19:57 (UTC)

[1]--Hendrix 15. juuli 2007, kell 20:20 (UTC)

Ja jah. Sain aru, et see pole päris ausammas vaid mälestuskivi surnuaial. Kuid siiski jääb arusaamatuks kuidas oli sel võimalik Nõukogude okupatsioon üle elada?--Animagi 15. juuli 2007, kell 20:36 (UTC)

KGB-s, tuleb välja, et olid ka inimesed - jäi kahe silma vahele :rolleyes:--Hendrix 15. juuli 2007, kell 20:39 (UTC)

Aga see hauakivi töötas hea lõksuna: sai püüda neid, kes sinna küünlaid viisid.

---

(Saksa auastmete tabeli järgi ülemleitnant) - Kuidas puutub asjasse saksa tabel?--WooteleF 30. jaanuar 2009, kell 23:03 (UTC)

Aga niipalju, et Saksa okupatsiooni ajal nimetati teda ülemleitnandiks (nagu Laidoneri ooberstiks), kuigi Vene ega Eesti sõjaväes sellist auastet tegelikult ei olnud. --Improvisaator 31. jaanuar 2009, kell 11:53 (UTC)

---

See pahatahtlikust... saastast on hinnanguline. --Ido10 10. november 2010, kell 12:01 (EET)

Palun see jama tagasi pöörata. --Lux 2. märts 2011, kell 12:40 (EET)

Võiks lisada ka selle allika: Alf Kubbo - Julius Kuperjanov sõduri ja inimesena Vaba Eestlane (Toronto : 1952-2001) nr.19 | 8. märts 1974 | lk 8 http://dea.nlib.ee/image.php?pid=s1195766&con=0&bdragx=39&bdragy=19&edragx=127&edragy=232

Kindlasti. Andres (arutelu) 2. august 2012, kell 20:26 (EEST)

Kirjavead mallis

Mallis tuleks kuupäevade ja aastaarvude vahelt koma ära võtta. (Ma ei ole mallide näppimises osav.) Aitäh! Kuriuss (arutelu) 16. oktoober 2014, kell 23:17 (EEST)

need komad olid käsitsi kirjutatud, mitte malliga kaasas. Neid saab siinsamas muuta. Parandasin--Bioneer1 (arutelu) 17. oktoober 2014, kell 17:56 (EEST)

Neutraalsus

Nii mõõdutundetut kiidulaulu ühe isiku kohta pole ma Vikipeedias varem kohanud. "Kangelaslikkuseni küündiva surmapõlgusega viis ta oma alluvad lahingutes võidult võidule." jne --Minnekon (arutelu) 29. juuni 2016, kell 11:43 (EEST)

Panen siia ühe teksti:

Leitnant Kuperjanovi nimi on paljudes ajaloolistes ülevaadetes kuni tänase päevani kahjuks seotud mitmete ebameeldivate seikadega. Kes poleks kuulnud legende kuulsast Kuperjanovist, kes olevat Paju lahingus omade poolt maha lastud, kes auahnuse ning tormakuse tõttu hukutas hulga alluvaid, kes isepäisena ei kuulanud ega allunud ülemustele, kes tegutses ülbe karistaja või bandiidina, isegi mõisate röövijana? Kuidas te suhtute fakti, et Kuperjanov asutas küll Puurmanis partisanide salga, kuid teostas seal viibides nõukogude võimu? Aga just nõndamoodi teavitab 2007. a. Eesti koolidele kingitud Vabadussõja kaart, kus Puurmani valla ala, mida arhiivimaterjali kohaselt haldas leitnant Kuperjanov, on kaardile kantud vastase poolt vallutatud territooriumina. Taolisena on kaarti eksponeeritud alates Vabadussõjast.

Ajaloosündmusi võltsitakse alati mingitel konkreetsetel põhjustel, eriti seal, kus need puudutavad valusalt kõrgemat sinivereliste seltskonda. 1918. a. lõpu väike seltskond araverelisi kõrgemaid ohvitsere – Tartu linna punastele loovutajad lihtsalt ei saanud leppida faktiga, kus noor 24-aastane südikas noormees ei allunud korraldustele taganeda Põltsamaale, vaid otsustas isepäiselt koos vabatahtlike abiga seista vaenlasele vastu eesliini kaevikus – Puurmani valla piiril ning kavatses hiljem omal algatusel suunduda isegi Tartu linna vabastama.

Kellegi ohvitseri kadedus või viha tingiski sussedused kaardil, et võltsida fakte ning jätta Puurmani asupaik punaste meelevalda. Nii lihtsalt see käibki ja Kuperjanov nagu niuhti ajaloost pühitud. Õnneks on valel lühikesed jalad – kõnelevad mälestused, kõneleb arhiiv. Aga kuhu jäävad ajaloolaste kohustused, ajalooesteetika nõuded? Müütidelt ja ebareaalsuselt tuleks ju uurimise käigus eemaldada traditsiooniliste tõlgendusete kihid, niisamuti, nagu kõrvaldab restauraator pildilt hiljem pealemaalitu. Paraku jääb öeldu unistuseks ning puuduva lüli peavad täitma amatöörid – isehakanud ja sõltumatud ajaloouurijad.

Arhiivi on kogutud küllalt tõhus materjal, mille sirvimine võtab tohutult aega. Eriti vaevarikas on see kellegi isiku puhastamiseks teda määrivast taagast. Leitnant Kuperjanovi mustamine algas juba paar päeva pärast Paju lahingut, samal päeval kui kangelane Tartus suri (02. 02. 1919.). Nimelt kutsus “Põhja Poegade” ülem, Valga operatsiooni juht, oberst Hans Kalm vabastatud Valgas enda juurde ajakirjaniku, kellele sisse sööta lugu verise Paju lahingu põhjustest. Valusalt valatud verega saavutatud võit nõudis põhjendavaid selgitusi ning tegelikule süüdlasele kaitsva “tulemüüri” ehitamist. Näitamaks valeütlusi ning pettust tõesetena palus oberst silmakirjalikult jätta ajakirjanikul informatsioon enese teada. Paraku oli ajakirjanikuks Kuperjanovi koolivend ja luuletaja H. Visnapuu, kes eelistas ausust valedele. Nii teamegi täna, kes algatas väärlegendide loomise.

Oma valede kinnituseks kirjutas oberst Kalm soome keeles J. Kuperjanovit süüdistava raamatu “Põhja Poegade retk”, mille Kalm kinkis 1921.a Tartu Ülikoolile. Sealt liikusid valed E. Laamanni 1923. a. kogumikku “Soomusrongide diwiis wabadussõjas I. Punaväe sissetungimine ja wäljatõrjumine”, seejärel K. Partsi “Kas võit või surm” jne. Nõnda müüakse labast valet isegi täna raamatupoodides. Et väärlegendid on oma sisult üsna rumalad ega ühti kronoloogiliselt tõeliste sündmuste käiguga ning arhiivis piisav materjal, siis on tegeliku lahingutegevuse kajastamine asja kättevõtmise asi. Hiljuti avaldati Soomes ka leitnant Kuperjanovi viimane kiri ülemjuhataja Kalmile, mis keerab kogu senise peavoolu suunal kulgeva väärlegendide vankri kummuli.