Arseni Roginski
Arseni Roginski (vene Арсений Борисович Рогинский; 30. märts 1946 Velsk, Arhangelski oblast – 18. detsember 2017 Tel Aviv, Iisrael) oli Venemaa ajaloolane ja inimõiguslane.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Arseni Roginski sündis Arhangelski oblastis Velskis Sevdvinlagi vangilaagris Leningradist sinna saadetud inseneri perekonnas (isa oli Leningradi tehase Elektrosila peainsener, kes vahistati 1938. aastal; 1945 sai vabakäiguvangi staatuse ja sai oma perekonna tuua vangilaagri nn puhvertsooni). Isa vabanes sügisel 1946, arreteeriti uuesti 1951. aastal ja suri vangistuses. 1956 kolis Roginski perekonnaga Leningradi. Lõpetas 1962. aastal 16-aastaselt Leningradis keskkooli. Õppis 1962–1968 Tartu Riiklikus Ülikoolis Juri Lotmani juures, kus alustas oma dissidentlikku tegevust ja lõpetas aastal 1968 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna. 1968–1981 elas Leningradis ja töötas M. E. Saltõkov-Štšedrini nimelises raamatukogus bibliograafina, seejärel õhtukoolis vene keele ja kirjanduse õpetajana.
1975–1981 oli põrandaaluste samizdati trükiste toimetaja, tema eestvedamisel anti välja põrandaalust ajalookogumikku "Pamjat". 4. veebruaril 1977 tegid võimud tema korteris läbiotsimise ja talle tehti hoiatus. Pärast järjekordset kodu läbiotsimist 6. märtsil 1979 vallandati ta KGB nõudmisel õpetajaametist. Et vältida süüdistust parasiitlike eluviiside kohta oli ta 1979–1981 ametlikult kirjanik Natalja Dolinina ja professor Jakob Lurje kirjanduslik sekretär. Aprillis 1981 õhutasid võimud teda Nõukogude Liidust emigreeruma, millest ta keeldus. Arreteeriti KGB poolt 12. augustil 1981 Narva-Jõesuus ja talle esitati süüdistus Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahv 196 järgi (võltsitud dokumentide produtseerimine ja levitamine). Roginski kaitseks astusid välja mitmed tuntud literaadid (V. Kaverin, J. Jevtušenko, M. Roštšin jt). Kohtuprotsessil andsid tema kasuks tunnistusi mitmed tuntud kirjandusteadlased ja ajaloolased. 4. detsembril 1981 mõistis Leningradi Oktoobri rajooni rahvakohus talle neli aastat vabadusekaotust. Oma viimases sõnavõtus kohtule esitas ta kõne "Ajaloolase olukord Nõukogude Liidus", mis hiljem avaldati ajakirjas Russkaja Mõsl. Istus oma karistusaja lõpuni ära (vangistuses Komi ANSV-s, Murmanski ja Kirovi oblastis), vabanes augustis 1985, rehabiliteeriti täielikult 1992.
Asus pärast vabanemist teaduslikule tööle. Enne vangistust kirjutatud ajalooalased tööd ilmusid 1986. aastal Prantsusmaal kogumikus "Minuvšeje". Tema koostamisel ja toimetamisel ilmus Venemaal mitu ajalookogumikku.
1988–1989 ajaloovalgustusliku ühiskondliku ühenduse Memorial üks rajajaid, juhtis selle teaduslikku tegevust. Aastast 1996 kuni surmani 2017 Memoriali esimees. 1990–1993 Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu inimõiguste komitee ekspert. 1991–1993 Ülemnõukogu NLKP ja KGB arhiivide üleandmise komisjoni ning poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimise komisjoni ekspert. 1990. aastate alguses oli Venemaa Avatud Ühiskonna instituudi juhatuse liige. Ajakirjade Zvezda ja Otkrõtaja politika toimetuskolleegiumi liige.[1] Suri 18. detsembril 2017 Iisraelis ravil olles vähki. Maeti 23. detsembril 2017 Moskva Vvedinskoje kalmistule.
Tema 72. sünniaastapäeval 30. märtsil 2018 tuli välja režissöör Ljudmilla Gordoni dokumentaalfilm Roginskist "Право на память" (Õigus mälule), mis oli filmitud 2016. aastal.[2]
Ta on olnud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise Komisjoni liige.
20. oktoobril 2002 anti talle Maarjamaa Risti II klassi teenetemärk, tunnustades tema tööd Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise Komisjoni liikmena.[3]
Kirjutisi
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2019. Vaadatud 27. veebruaril 2019.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://www.novayagazeta.ru/articles/2018/03/30/76002-pravo-na-pamyat-arseniy-roginskiy-o-sebe-i-o-strane
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee). (vaadatud 01.05.2015)