Arnold Sau

Arnold Sau (23. oktoober 1928 Emmaste – 31. märts 1983 Tartu) oli eesti rohumaateadlane ja põllumajandusteadlane, põllumajanduskandidaat (1960). Arnold Saua panus Eesti põllumajandusteadusesse ja -haridusse oli märkimisväärne, eriti rohumaaviljeluse eriala arendamisel ja selle praktilisel rakendamisel.

Elulugu

Arnold Sau sündis Hiiumaal Emmaste vallas, kuid kasvas üles Saaremaal. Tema isa Villem töötas noorpõlves kodutalus, Saaremaalt pärit ema Larissa tuli Emmastesse taluteenijaks. Nad abiellusid 1927. aastal ning asusid elama isa venna juurde Sopi talusse. Seal sündis 23. oktoobril 1928 esimene poeg Arnold. Pärast Hiiumaalt lahkumist 1931. aastal töötasid vanemad Kuressaares, hiljem aga Saaremaal Üru saeveskis. 1941. aastal ostsid nad Üru külas Reinu talu ja pühendusid maatööle.

Arnold Saua koolitee algas 1936. aastal Pidula koolis, kus ta sai 6-klassilise alghariduse. Huvist põllumajanduse vastu astus ta 15-aastase noormehena Kõljala Põllutöökooli, mille sai lõpetada juba Nõukogude okupatsiooni ajal 1946. aastal. Pärast Kõljala Põllumajanduskooli lõpetamist jätkas ta haridusteed Jäneda Põllumajandustehnikumis, mille lõpetas 1949. aastal kiitusega. Rohumaaviljeluse vastu tärkas huvi juba Jäneda tehnikumis, kus Sau alustas oma esimesi katselisi töid.

Õpingutele järgnes tööperiood aastail 1949–1951 ENSV TA põllumajanduse instituudi Karja-Pärsmaa katsepunktis agronoomina, kus Sau omandas esimesed kogemused teadustööks. Seal tegeles ta sirplutserni kasvatamise ja rohumaade seemnesegude uurimisega. Noore agronoomina pühendus Sau rohumaaviljelusele, kuna samal ajal alustati vastavat uurimistööd Eesti looduslikel niitudel ja karjamaadel ning rajati esimesed katsed mitmeaastaste heintaimedega. Katsetööde raskuspunkt kohapeal langes peaasjalikult Arnold Sauale, kes tõestas end tööka noore agronoomina.

Sau jätkas õpinguid alates 1951. aastast Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomiateaduskonnas, kus ta 1956. aastal kiitusega omandas õpetatud agronoomi diplomi. Õpingute ajal oli ta EPA esimese ELKNÜ komitee liige, Tartu Linnakomitee lektor ning EPA ülelinnalise lektooriumi juhataja. Lisaks juhatas ta taimekasvatusringi ning tegeles teaduslike uurimustega kultuurkarjamaade teemal, millest valmis ka tema diplomitöö. Õppetöö kõrval töötas ta veel taimekasvatuse kateedris laborandina.

Huvist teadustöö vastu astus Sau kohe pärast akadeemia lõpetamist aspirantuuri Leningradi Põllumajanduse Instituudi juures. Tema teaduslikuks juhendajaks sai Nõukogude Liidu üks väljapaistvamaid rohumaateadlasi Ivan Larin. Aspirantuuri ajal valmis kandidaadiväitekiri teemal "Pikaajaliste kultuurkarjamaade rajamine põldheinapõldudele Eesti NSV kesk- ja lõunarajoonides", mille ta kaitses edukalt Leningradi Põllumajanduse Instituudis 1960. aastal. Väitekiri käsitles kultuurkarjamaade rajamist ja nende tootlikkuse suurendamist. Tema töö pälvis tunnustust teaduslike uuenduste eest, mis leidsid rakendust Eesti põllumajanduses. Korraldades aspirandile ettenähtud uurimistööd EPA katsemajandites Raadil ja Eerikal, jätkas Sau samal ajal töötamist EPA taimekasvatuse kateedri juures.

Juba 1960. aastal valiti Sau EPA agronoomiateaduskonna dekaaniks, olles vaid 32-aastane. Arnold Sau oli EPA agronoomiateaduskonna dekaan aastatel 1960–1963 ja 1981–1983 ning prodekaan teadustöö alal 1979–1981. Aastal 1963 omistati talle dotsendi tiitel. Ta edendas olulisel määral rohumaaviljeluse õpetust ja uurimistööd. Saua eestvedamisel loodi 1967. aastal rohumaaviljeluse ja botaanika kateeder, millest kujunes kolmekümneliikmeline teovõimas kollektiiv. Kateeder sai keskuseks intensiivsete kultuurrohumaade uurimisel, nende rajamise, väetamise, niisutamise ja kasutamise alal. Sau oli esimene, kes algatas EPAs kõrgharidusega rohumaaviljeluse spetsialistide ettevalmistamise, mille tulemusel valmis esimene lend spetsialiste 1968. aastal. Sau oli EPA rohumaaviljeluse kateedri juhataja aastatel 1967–1973 ja 1976–1982.

Aastatel 1979–1983 juhtis Sau UNESCO rahvusvahelise programmi „Inimene ja biosfäär” Eesti III projekti, mis keskendus inimtegevuse ja maakasutuse mõjule rohumaadele. Tema juhtimisel sai EPA rohumaaviljeluse kateeder osaks UNESCO bioloogiaprogrammist ning täitis olulist rolli kompleksprogrammis „Rohusöötade intensiivne tootmine ja kvaliteedi parandamine“. Sau koordineeris laiaulatuslikke uurimisprogramme, tehes koostööd mitmete teadusinstituutide ja tootmisettevõtetega.

Arnold Saua teadustööd ja lektoriannet hinnati rahvusvaheliselt. Tema teadustöö tulemusi tutvustati nii kodumaistel kui ka rahvusvahelistel konverentsidel. Ta osales Euroopa Rohumaade Föderatsiooni sümpoosionidel ja rahvusvahelistel kongressidel Soomes, Rootsis, Hollandis, Šveitsis, Prantsusmaal, Suurbritannias, Austraalias ja Ameerika Ühendriikides. Lisaks teaduslikule ja akadeemilisele tegevusele kandis ta ka mitmeid ühiskondlikke ülesandeid. Ta oli ka Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu liige, EPA parteikomitee ja agronoomiateaduskonna parteibüroo liige ning mitmete teadusorganisatsioonide ja rahvusvaheliste komiteede liige. Samuti oli ta NSVL Põllumajandusministeeriumi ja VASHNIL-i rohumaade teadustöö koordineerimisnõukogu liige.

Sau pälvis medalid "Vapra töö eest V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks" ja "Töövapruse eest". 1979. aastal anti talle Eesti NSV teenelise agronoomi aunimetus. Samuti pälvis ta Rahvamajanduse Saavutuste Näituse pronksmedali. Tema mälestuseks püstitati 1986. aastal mälestustahvel tema sünnikohas Emmastes.

Teadustöö

Arnold Sau avaldas 190 teadustööd, artiklit, brošüüri ja raamatut, mille kogumaht ulatus 130 autoripoognani. Sau pühendus intensiivkultuurrohumaade uurimisele, keskendudes nende rajamisele, väetamisele, niisutamisele ja ratsionaalsele kasutamisele. Tema uurimused hõlmasid liblikõieliste taimede pealekülvi hõredatele karjamaadele, et parandada nende tootlikkust ja kvaliteeti. Saua teaduslikud tulemused võeti tootmisse 1963. aastal, aidates kaasa Eesti põllumajanduse moderniseerimisele. Sau pööras oma teadustöös suurt tähelepanu intensiivrohumaade rajamisele, väetussüsteemidele ja rohumaade ratsionaalsele kasutamisele. Ta viis läbi pikaajalisi katseid, töötades välja uuenduslikke väetussüsteeme, mis arvestasid mulla omadusi, saagikust ja kasutusviise.

Arnold Saua juhendamisel rajati 1961. aastal EPA esimesed rohumaade katsepõllud Eerikale, kuhu loodi ka katsebaas ja lüsimeetrikatsed ning käivitati vihmutussüsteem koos veehoidlaga. Tema algatusel rajatud Eerika õppe- ja katsebaas kujunes oluliseks keskuseks teadustöö ja hariduse ühendamisel. Saua juhendamisel arendati välja Eesti põllumajanduspraktikas olulised uuendused nagu portsjonkarjatamine, mis juurutati esmakordselt Sootaga sovhoosis. Samuti panustati erodeeritud muldade parandamisse heintaimede abil, mis aitas kaasa mullatekkele ja püsiva huumuskihi moodustumisele. Sau korraldas mitmeaastaseid teaduslikke katseid, milles osales üle 250 majandi Tartu, Põlva, Võru, Valga ja Jõgeva rajoonidest.

Sau juhendas EPA agronoomiateaduskonna üliõpilasi ja kvalifikatsioonikursuste kursante ning suunas üliõpilaste teadusliku uurimistöö arengut. Tema juhendamisel said teadustöö alased teadmised kümned noored teadlased, kellest kümme kaitsesid kandidaadiväitekirja ja mitmed jätkasid akadeemilisel teekonnal. Arnold Sau oli hinnatud õppejõud ja juhendaja, kelle käe all kaitsti 9 kandidaadiväitekirja. Tema õpetamisstiili iseloomustas ilumeel ja korrektsus, mida ta oskas üliõpilastesse edasi anda. Ta oli üks üliõpilaste armastatumaid õppejõude ning oodatuim lektor täienduskursustel.

Teosed

• „Heintaimede määraja ja rohumaaviljeluse praktikum” (1971, kaasautor)
• „Intensiivkultuurrohumaade viljelemine” (1977)