Arengumaade võlakriis
Arengumaade võlakriis (inglise debt crisis) on väga suureks muutunud välisvõlg, mis tekkis arengumaades 1980. aastaks pärast OPEC-i naftahindade korduvat tõusu (1973, 1979) ja arengumaades toodetud tarbekaupade hindade langust. Jätkates arenguplaanide täitmise ja rahva elatustaseme tõstmise eesmärgil laenamist, jõuti piirini, millest alates ei suudetud enam maksta isegi laenuintresse, laenude tagasimaksmisest rääkimata. Võlgade intress on muutnud tagasimakstavad summad algsete laenatud summadega võrreldes mitmekordseks.
Arengukoostöös püütakse saavutada võla kustutamist (debt cancellation) – laenu tagasimaksmise kohustuse peatamist võlausaldaja poolt, st võla tühistamist laenuandja poolt, millega võlgnik vabaneb kohustusest võlga tagasi maksta. Samuti on paljude valitsusväliste organisatsioonide eesmärk saavutada võlakergendust (debt relief) – vähimarenenud maade võlakoormuse kergendamist, st võla põhisumma või intresside vähendamist, mis võib toimuda võla kustutamise, võlamaksete ümberajastamise, refinantseerimise või muude laenutingmuste muutmise läbi. Võlakergendus on olnud üks olulisemaid teemasid suure kodanikuühenduste koalitsiooni jaoks, mis on teinud alates 1995. aastast kampaaniaid arengumaade laenude kustutamiseks (Jubilee kampaania). See liikumine on edukalt surunud laenude kustutamise küsimuse lääneriikide (G8) ja organisatsioonide (Maailmapank, IMF) arutelude päevakorda.
Paljude vaeste riikide võlakoorem ei võimalda neil saavutada aastatuhande arengueesmärke. Võlgade kustutamist arenguabi osana ei soosita, sest laenuandja peaks osaliselt riske kandma ega tohiks võla kustutamiseks tehtud kulusid võtta abi arvelt.
2001. aasta Monterrey konsensusega leppisid doonorid kokku, et abi mahte tuleb suurendada ning see ei või tulla võlakustutuse arvelt, vaid peaks olema võlakustutusele lisaks.
Allikas: Arengukoostöö- ja humanitaaralase terminoloogia sõnaseletusi