ArcelorMittal Orbit

ArcelorMittal Orbit

ArcelorMittal Orbit on 114,5 meetri kõrgune vaatetorniks ehitatud terasskulptuur Londoni olümpiapargis Ida-Londoni linnaosas Stratfordis. See on suurim avalikku ruumi paigutatud kunstiteos Suurbritannias ja on mõeldud meenutama 2012. aastal Londonis toimunud suve- ja paraolümpiamänge. Kahe vaateplatvormiga terastorn on püstitatud olümpiastaadioni ja veespordikeskuse vahele, pakkumaks külastajatele vaateid olümpiapargist ja kogu Londonist.

Projekt, mis olümpiatorni ideekonkursil võitjaks kuulutati, pärineb mainekalt briti loojate tandemilt, kuhu kuuluvad Turneri auhinna laureaat, skulptor Anish Capoor ja üks maailma juhtivaid arhitekte Cecil Balmond. Projektile kulunud 22,7 miljonist naelsterlingist (ligikaudu 28,6 miljonit eurot) tuli 19,6 miljonit naelsterlingit (ligikaudu 22,6 miljonit eurot) briti ühelt rikkaimalt mehelt, terasemagnaadilt Lakshmi Mittalilt. Seda kajastab ka terastorni nimi (ArcelorMittal Orbit), mis koosneb põhisponsori Lakshmi Mittali firma ArcelorMittali nimest ning Anish Kapoori ja Cecil Balmondi töökavandis tornile algselt antud nimest "Orbit".

Avalikkuses on torn tekitanud vastakat vastukaja. Seda on teravalt kritiseeritud, nimetades seda Londoni linnapea Boris Johnsoni edevus- ja egoprojektiks, samas ka kiidetud kui kunstiteost, mis on loodud tõeliselt piireületavas olümpiavaimus.

Ajalugu

Londoni linnapea Boris Johnsoni sõnul tegid nad koos olümpiaministri Tessa Jowelliga oktoobris 2008 otsuse, et Londonisse Stratfordi linnaossa kavandatud olümpiapargi alale tuleks rajada midagi erilist, mis ilmestaks Ida-Londoni siluetti ja elavdaks seda küllaltki mahajäetud linnaosa nii londonlaste kui ka külastajate jaoks.

2009. aastal kuulutati välja olümpiatorni ideekonkurss, kuhu laekus ligikaudu 50 kavandit, mille hulgast viis jäid meedia andmetel sõelale. Meedias oli juttu mitmest ideest, kuid kindlalt oli teada vaid see, et linnapea tahtis enneolematut maailmaklassi kunstiteost, mis püüaks pilke ja oleks magnetiks ka pärast mänge. Terasemagnaat Lakshmi Mittal astus areenile 2009. aasta jaanuaris. Kui Boris Johnson Lakshmi Mittalit juhtumisi Davosis kohates talle 45 sekundit väldanud vestluses projektist rääkis, nõustus Mittal viivitamata seda lennukat projekti terasega varustama.

Hiljem on Mittal öelnud, et ta arvas, et jutt käib vaid mõnest tuhandest tonnist terasest ega osanud eales arvata, et projekt nii suureks paisus. Alles arhitektidega tööle asudes sai ta aru, et tegu oli mitte üksnes terase kohaletoimetamisega vaid kogu projekti teostamisega, milleks kulus 15 kuud tihedaid konsultatsioone ja läbirääkimisi.

Capoori ja Balmondi “Orbit” (partnerluses Lakshmi Mittaliga) kuulutati võitjaks 31. märtsil 2010. . Kõik esitatud kavandid vaatas läbi 9-liikmeline ekspertide paneel. Meedia andmetel tehti lõplik valik kolme kavandi hulgast: lõppvooru jõudsid ka Antony Gromley ja arhitektuurifirma Caruso St John kavandid. Olümpiatorni ametlik avamine külastajatele toimus 11. mail 2012.

Pärast 2012. aasta olümpia- ja paraolümpiamänge vaatetorn suleti, sest ümbritsev park kujundati ümber üldkasutatavaks puhkealaks. Ka tornile, mis avati uuesti 5. aprillil 2014, hakati lisama uusi atraktsioone (näiteks köiega laskumine). 2015 aasta juunis teatati kavatsusest ehitada torni sisse spiraalselt laskuv tunnel liugteega, millest saab väidetavalt maailma kõrgeim ja pikim tunnelliug. Ehitustööd, mille kulgu torni külastajad pidevalt jälgida saavad, peaksid lõpule jõudma 2016. aasta kevadel. Ehitatav tunnelliug on 178 meetrit pikk ja paiguti läbipaistev ning pakub huvilistele, kes 40 sekundiga tagasi maapinnale liuglevad, hunnituid vaateid.

Ideest tegelikkuseks

Võiduprojekti “Orbit” ühe looja, Anish Kapoori sõnul sai ta inspiratsiooni Paabeli torni, st millegi müütilise ja võimatu loomise ideest, vormi osas nii Eiffeli kui ka Tatlini tornist. Cecil Balmond, kes lähtus orbiidi metafoorist ja kujutles pidevas liikumises elektronpilve, nägi eesmärgina ebastabiilsena näivat, iseeneses tuge otsivat struktuuri, millel ei ole võimalik tajuda keskkohta ja mis kunagi ei näi päris vertikaalsena. Mõlemad loojad on juba aastaid huvitunud arhitektuuri ja skulptuuri kokkupuutes sündivatest vormi ja geomeetria kooskõladest. Mõlemad on veendunud, et “Orbit” esindab uut moodi mõtlemist, kus struktuurid moodustuvad mittelineaarsetest seostest, näidates ebastabiilsust kui uut stabiilsust. Eesmärk on pakkuda külastajatele, kes spiraalselt üles ja alla kulgevad, lisaks tornist avanevatele vaadetele ka interaktiivset suhtlemist liikumisel eri nurkade alt avanevate vormidega.

Skulptuurse torni insenertehnilise lahenduse (k.a valgustus) töötas välja tuntud rahvusvaheline firma Arup.

Ehitustöid alustati novembris 2010 (ligikaudu pool aastat pärast võiduteadet märtsis 2010) ja aasta hiljem oli torn kogu kõrguses praktiliselt püstitatud. Projekti valmimiseks kulus kokku 18 kuud.

Peamine ehitusmaterjal on teras, sest Balmondi sõnul oli see ainus materjal, mis võimaldas valmistada minimaalselt õhukesi, kuid samas tugevaid keerduvaid koonusjaid struktuure. Ehitusdetalideks kulus ligikaudu 2000 tonni terast, mis tarniti ArcelorMittali erinevatest tehastest üle maailma. 60% oli taaskasutatud teras Belvali tehasest Luksemburgis, Esch-sur-Alzette'is.ArcelorMittali Tallinna tehas tarnetega seotud ei olnud.

Välislingid

• 360kraadine ring ümber Orbiti