Mine sisu juurde

Araabia kevad

Allikas: Vikipeedia
Araabia kevad
Araabia kevade meeleavaldused erinevates riikides
Koht Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika
Kuupäev 17.12.2010–2012
Sihtmärk Võimuvahetus Araabias
  • Araabia riikide demokratiseerumine
  • majandusliku ebavõrdsuse vähendamine
Põhjus Autokraatlikud režiimid Araabias
  • piiratud inimõigused
  • korruptsioon võimuorganites

Majanduslikud

  • suur töötus
  • suurenev lõhe vaeste ja rikaste vahel
Tulemus Vana võimu lagunemine:

Rahutused mitmetes Araabia riikides:

Araabia talv

Araabia kevad (araabia keeles: الربيع العربي) oli aastatel 2010–2012 Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas levinud araablaste meeleavalduste ja revolutsioonide laine, mille tulemusena vahetus võim mitmel Araabia maal

Meeleavaldused algasid Tuneesias 18. detsembril 2010. pärast seda, kui kohalik kaupmees Muḩammad al-Bū‘azīzī süütas end päev varem protesti märgiks. Tuneesiast levisid meeleavaldused teistesse Araabia riikidesse. Protestide tagajärjel vahetus võim Tuneesias, Egiptuses ja Jeemenis. Liibüas ja Süürias kasvasid kokkupõrked meeleavaldajate ja korrakaitseüksuste vahel kodusõjaks.

Põhjused

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi ka Araabia kevadele eelnenud kahel aastakümnel olid üliõpilaste meeleavaldused Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas sagedased, suruti need enamasti sõjaväe- või korrakaitseüksuste poolt maha ja need ei saanud maailmameedias suurt tähelepanu.[1]

Üheks rahutuste põhjuseks oli tõusev majanduslik ebavõrdsus ja suur rahvastiku kasv araabia maades. Lähis-Idas kasvas rahvastik tollal plahvatuslikult, mis põhjustas rännet linnadesse ja majanduslikku ebastabiilsust. Töötus linnades oli kasvamas ja toidu hinnad tõusmas, tabades kõige valusamalt keskklassi noori ja elanikkonna haritud kihte, kellel kadus võimekus säilitada omale sobiv eluviis.[1]

Esimesed meeleavaldajad olid tavaliselt noored keskklassist, mitte vaesed, mistõttu tugeva keskklassiga Tuneesia osutus meeleavalduste sünnimaaks. Lõhet vaeste ja rikaste vahel võimendas korruptsioon kõrgemates võimuorganites, mistõttu suutsid rikkad säilitada oma juhtivat positsiooni ühiskonnas, ja võimule juurdunud diktaatorid, näiteks Muammar Gaddafi oli Liibüat juhtinud 1. septembrist 1969.[1]

Suure tõuke andis rahutuste levikule ka sotsiaalmeedia. Twitteris ja Facebookis kutsuti inimesi üles minema tänavatele mässama ning olemasolevat režiimi kukutama. Seetõttu on Araabia kevade ajal toimunud revolutsioone kutsutud ka Twitteri või Facebooki revolutsioonideks, kuigi mitmed sotsiaalteadlased on hiljem sotsiaalmeedia rolli revolutsioonides vähem oluliseks hinnanud.[2][3]

Omapärad

[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aastatel oli noorte osakaal meeleavaldustel kogu maailmas kõrge, sealhulgas ka Lähis-Idas Araabia kevadel. Meeleavalduste edenedes haarasid mitmes riigis juhtkoha islamistlikud liikumised, keda järgenud parlamendivalimiste tulemuste järel hinnati üheks peamiseks meelerahutustest kasu lõiganuteks.[1] Meeleavaldused toimusid tihti reedeti pärast islamipalvust, sest pärast palvust sai omavahel plaane koos pidada. Protestid võtsid eeskuju ka lääneriikides levinud occupy-liikumisest, mida kasutati näiteks Egiptuses Tahriri väljakul.[4]

Kuna Araabia riigid (erinevalt Ida-Euroopast ja Ladina-Ameerikast) ei demokratiseerunud pärast külma sõja lõppu, olid poliitanalüütikud kasutusele võtnud mõiste "araabia erand", millega tähistati selle piirkonna suutmatust minna demokraatiale rahutuste survel. Võim vahetus piirkonnas peamiselt riigipööretega. Seda väljendit kasutasid ka araabia poliitikud, õigustades repressiivset poliitikat väidetega, et rahvas pole demokraatiaks valmis. "Araabia erandi" kontseptsioon murenes Araabia kevade ajal.[5]

Toimumise kulg

[muuda | muuda lähteteksti]

Tuneesia

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tuneesia revolutsioon

17. detsembril 2010 otsustas Tuneesia töötu Mohamed Bouazizi müüa Tunise tänaval ebaseaduslikult köögivilju. Kohalik ametnik konfiskeeris tema kauba ja kaalud ning väidetavalt ka alandas Bouazizit, sest ta ei suutnud altkäemaksu maksta, mistõttu pani noormees end protestiks põlema.[6] Kuigi sarnaseid vahejuhtumeid olid varemgi esinenud, levis meedias info Bouazizi kohta kiiresti. Protestid algasid Tuneesia konservatiivsetes maapiirkondades ja levisid tasapisi linnadesse.[7][8]

Tuneesia revolutsioon

Tuneesia autokraatlik president Zine Ben Ali vastas meeleavaldustele aina suuremate järeleandmistega, külastades haiglas Bouazizit ja süüdistades juhtunus Tuneesia ametnikke ja politseid. Protestid muutusid võimsamaks 4. jaanuaril 2011, kui Bouazizi suri ja pärast Prantsusmaa välisministri Michèle Alliot-Marie ettepanekut saata Tuneesiasse Prantsusmaa langevarjurid Ben Ali võimu toetamiseks. Viimane Ben Ali lubadus enne tagasiastumist oli mitte kandideerida uuesti presidendiks 2014. aasta valimistel. Kui Tuneesia sõjavägi keeldus presidendi poolel sekkumast ja proteste maha surumast, pages 14. jaanuaril Ben Ali Tuneesiast ja sai varjupaiga Saudi Araabias.[1]

Ajutiseks riigi presidendiks tõusis parlamendi esimees Fouad Mebazaa.[9] 23. oktoobril 2011 toimusid Tuneesias esimesed vabad parlamendivalimised alates iseseisvuse väljakuulutamisest 1956. aastal. 12. detsembril valis vastvalitud Tuneesia Põhiseadusassamblee uue presidendi Al-Munşif al-Marzūqī.[10] 2021. aastal avaldatud hinnangu järgi hukkus rahutustes 129 inimest ja 634 sai haavata.[11] 2019. aastal presidendivalimised võitnud Kaïs Saïed tagandas 2021. aastal Tuneesia parlamendi, mille järel on järgnevate aastate jooksul Tuneesia taas muutunud autokraatlikuks riigiks.[12]

Egiptus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Egiptuse 2011. aasta revolutsioon
Demonstrandid Kairos 29. jaanuaril 2011

Egiptuses algasid meeleavaldused 25. jaanuaril 2011 mil suuremates linnades korraldati „raevu päev” protesteerimaks Egiptuse presidendi Hosni Mubaraki vastu. Sellest peale muutusid protestid igapäevaseks ja mässude jooksul oli Tahriri väljakul kokku kuni kolm miljonit protestijat.[13] Meeleavaldused olid esialgu vägivallatud, kuid Mubaraki-meelsed mässajad ründasid protestijaid, mis põhjustas vägivaldseid kokkupõrkeid, milles hukkus üle 850 inimese.

Varem killunenud opositsioonirühmitused koondusid Mohamed el-Baradei taha ja asusid nõudma poliitilisi muutusi. Mubarak oli sunnitud üha rohkem võimu käest andma. Ta loobus plaanist oma pojast Gamal Mubarak järgmine Egiptuse president teha. 5. veebruaril astus Egiptuse valitseva Rahvusdemokraatliku Partei juhtkond tagasi, asemele sai reformimeelne Hossam Badrawi.[14] 10. veebruaril lubas mitte osaleda septembris toimuvatel presidendivalimistel ning anda osa võimust asepresidendile Omar Suleimanile.[15]

Egiptuse rahvas Tahriri väljakul tähistamas Mubaraki tagasiastumist (11.02)

11. veebruaril astus Mubarak Egiptuse presidendi ametikohalt tagasi ja taandus Sharm el Sheikhi residentsi. Võimu andis Mubarak Egiptuse Relvajõudude Ülemnõukogu kätte, mis sisuliselt tähendas armee võimule saamist. 2011. aasta märtsis algas üleminekuperiood, kui toimus rahvahääletus üheksa põhiseaduse artikli üle, mille muutmisettepanekud koostas Moslemi Vennaskonna meelne komitee. Pärast kahekuulist viivitust korraldas Relvajõudude Ülemnõukogu 2011. aasta novembri lõpul ja detsembris vabad parlamendivalimised, mis andsid tulemuseks valdavalt islamistliku parlamendi. Vabaduse ja Õigluse Partei sai 37,5 protsenti häältest ultrakonservatiivne El-Nouri Partei aga 27,8 protsenti häältest.[16] 2012. aasta juunis asus võimule esimene demokraatlikult valitud Egiptuse president Mohamed Morsi, kuid ta kukutati Egiptuse relvajõudude poolt aasta hiljem ja võimu haaras sõjaväline juht Abdel Fattah el-Sisi.[17]

Liibüa

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 2011. aasta Liibüa kodusõda
Gaddafi-vastased meeleavaldused Benghazis (25.02)

Liibüas oli lisaks eelnevatele rahutuste põhjustele põhjuseks veel hõimupõhine diskrimineerimine. Liibüa riigipea Muammar Gaddafi tugines oma võimul Tripolitaania piirkonnale, seda idapoolse Kürenaika arvelt, mis kujunes protestijate tugipunktiks. Meelerahutused said Liibüas alguse 15. veebruar 2011, mil inimõiguste aktivisti Fethi Tarbeli arreteerimine vallandas Benghazis protestide laine.[18] Liibüa korrakaitseasutused meeleavaldajate vastu kasutasid veekahureid ja kummikuule. Riigi juhtkond korraldas ka režiimi toetajate meeleavaldusi. Hoolimata korrakaitseasutuste tugevast reaktsioonist võtsid protestijad võimu Benghazis ja rahutused levisid Tripolisse. Seetõttu võtsid korrakaitseüksused kasutusele surmava varustuse: protestijate vastu kasutati teravmoona, tanke ja suurtükke. RIigivõim piiras ligipääsu internetile ja telefonivõrgule.[19]

Oma rahva ründamine šokeeris nii välismaailma kui ka mitmeid Liibüa riigi esindajaid. Liibüa justiitsminister Mustafa Abdul Jalil astus tagasi ja mitmed Liibüa saatkonnad võtsid protestiks kasutusele Gaddafi-eelse Liibüa lipu. Mitmed Liibüa sõdurid asusid ülestõusnute poolele. 23. veebruariks oli enamus Ida-Liibüast mässuliste kontrolli all.[19] 26. veebruaril võttis ÜRO Julgeolekunõukogu ühehäälselt vastu resolutsiooni nr 1970, millega kehtestati sanktsioonid Gaddafi vastu ja riigijuht anti tsiviilelanike vastaste rünnakute eest Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse.[18]

5. märtsil moodustati Liibüa Rahvuslik Üleminekunõukogu (NTC), mis kuulutas end Liibüa valitsuseks. Selleks ajaks olid meeleavaldajad haaranud võimu ka mitmes Lääne-Liibüa linnas, peamised kokkupõrked toimusid Tripoli lähedal ja Kesk-Liibüa rannikul Surti lahe ääres. 15. märtsiks olid Gaddafi väed suutnud olulisemad lahingud võita ja tungisid ida poole, piirates ja vallutades strateegilise Ajdābiyā linna. 17. märtsiks olid Gaddafi väeosad Benghazi all ja plaanisid pealetungi. Samal päeval kehtestas ÜRO Julgeolekunõukogu 10 poolthäälega resolutsiooni nr 1973, millega lubas liikmesriikidel kehtestada lennukeelutsoon Liibüa tsiviilelanikkonna kaitsmiseks.[18][19]

20. märtsil algas operatsioon "Odüsseia koidik", lääneriikide sõjalennukid ründasid Liibüa õhutõrjet, maavägede positsioone ja Gaddafi-meelsete juhtimispositsioone.[1] Operatsioon aitas meeleavaldajaid, kes läksid operatsiooni algusele järgnenud päevadel taas pealetungile, kuid aprillis jäi mässuliste pealetung taas seisma. Märkimisväärne edu saabus alles augustis, mil mässulised suutsid vallutada suure osa Lääne-Liibüast, sealhulgas ka 22. augustil osa Tripolist.[18]

Liibüa mässulised tähistamas Banī Walīdi jõudmist

Septembri alguseks olid mässulised kindlustanud oma võimu Tripolis ja üleminekunõukogu hakkas oma asutusi üle viima pealinna. Gaddafi väed jätkasid võitlust nende kätte jäänud üksikutes linnades, sealhulgas ka riigi juht Gaddafi. 15. septembril tunnustas ÜRO üleminekunõukogu seadusliku Liibüa valitsusena. Pärast ebaõnnestunud alistumisläbirääkimisi tungisid NTC väed Sirte ja Banī Walīdi linnadesse, mille vallutasid pärast raskeid lahinguid. 20. oktoobril leidsid üleminekunõukogu võitlejad Sirtes Gaddafi, kelle nad hukkasid.[19]

Pärast Gaddafi vägede alistamist ei suutnud Ida-Liibüa valitsus edukalt kõiki riigis tegutsevaid vägesid oma võimu alla koondada, sest Lääne-Liibüa väeosad olid sageli umbusklikud idapoolse valitsuse suhtes.[19] Seetõttu killustus pärast diktaatorist jagu saamist Liibüa kaheks konkureerivaks valitsuseks, kellel esineb sageli konflikte. Hoolimata ÜRO katsetest valitsusi liita on läbirääkimised ebaõnnestunud ja Liibüas pole valimisi toimunud 2014. aastast.[20][21]

Süüria

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Süüria kodusõda
Al-Asadi vastased meeleavaldused Bāniyāsis (29.04)

Süürias peetakse revolutsiooni alguseks 28. jaanuari 2011, mil Hasan ʽAlī ʽUqlah süütas end Al-Hasakas. Edaspidi tekkisid Süürias meeleavaldused, sageli reedeti pärast mošeejutluseid. Märtsi keskpaigaks olid demonstratsioonid juba üleriigilised. Hoogu andis juurde 15 noore vahistamine Dar‘ās, kes olid levitanud linnas võimudevastaseid grafiteid. Esimene inimohvritega demonstratsioon toimus 18. märtsil, mil linna rahvas otsustas noored vabastada, rünnates valitsushooneid. Damaskus otsustas noored 19. märtsil vabastada, kuid sellest said meeleavaldused vaid hoogu juurde ja 25. märtsil toimusid verised kokkupõrked juba üle riigi. Pärast Darʿā’d levis ülestõus Süürias alates aprillist 2011 kulutulena. Aprilli lõpuks kasutasid valitsusväed ülestõusnute vastu Darʿās rasketehnikat, mille käigus hukkus kümneid valitsusvastaseid. Augusti lõpuks oli hukkunud umbes 2000 tsiviilelanikku ja 500 valitsusväelast.[22]

Suve kasutasid mõlemad pooled enda organiseerimiseks. Süüria president Bashshār al-Asad korraldas pooldajate meeleavaldusi, samas kui juuli lõpus rajasid mässulised Vaba Süüria Armee, mille sihiks sai relvade toel korraldada riigis režiimimuutuse. Augustis loodi Türgi ka eksiilvalitsus Süüria Rahvusnõukogu, mis seadis oma sihiks kehtestada Süürias demokraatia. Peagi hakkasid mässulised kontrollima suuri maapiirkondi ja mitmeid piiriületuspunkte, mis võimaldas tekkida paljudel kohalikel võitlusrühmitustel, millest mitmed tegutsesid üksi, teised liitusid vaba armeega. 2012. aasta juunis tunnistas ÜRO Süürias toimuva kodusõjaks.[22]

Süüria väed tulistamas meeleavaldajaid Jisr al-Shughuris (05.05.2011)

2012. aasta teises pooles puhkesid verised lahingud pea kõigis Süüria suurlinnades. 2013. aastal Vaba Süüria Armee killustus, armee erinevad osapooled võitlesid ka omavahel. 2013. aastal kasutas diktaator Al-Asad mässuliste vastu keemiarünnakut, mida rahvusvaheline üldsus mõistis hukka. 2013. aastast võitles mõlema poole vastu veel terroristlik rühmitus Islamiriik, mis suutis vallutada märgatava osa Ida-Süüriast.[23] Islamiriigi hävitamiseks asusid mitmed välisriigid erinevaid Süüria pooli toetama, Al-Asadi toetas (ka sõjaliselt) Venemaa. 2017. aastaks kuulutati Islamiriik lööduks.[24] 2016. aastast sekkus sõjaliselt kodusõtta Türgi, kes on okupeerinud peamiselt kurdi mässuliste käes olevaid piiriäärseid alasid Põhja-Süürias. Okupeeritud alasid haldab Türgi koos oma liitlase Süüria Rahvusarmeega.[25][26]

Al-Asad langes võimult lõpuks 2024. aasta detsembris pärast ühe grupeeringu, Hayat Tahrir al-Šami, juhitud pealetungis. Damaskus langes mässulistele 8. detsembril, mille järel moodustati Süürias üleminekuvalitsus.[27]

Jeemen

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Jeemeni revolutsioon
Kümned tuhanded meeleavaldajad Sanaa Ülikooli juures

Jeemeni revolutsioon algas 2011. aasta jaanuaris, kui Egiptuse revolutsioonist inspireeritud tuhanded inimesed kogunesid pealinnas Sanaas ja teistes linnades meelt avaldama pikaaegse Jeemeni presidendi Ali Abdullah Salehi vastu. Erinevalt teistest meeleavaldustest muutusid Jeemeni meeleavaldused opositsiooni poolt juhituks. Kuigi mässuliste hõimude käes olevate relvade kvantiteet ja kvaliteet oleks võinud kaasa tuua verise vastasseisu režiimiga, hoidsid meeleavaldajad esialgu protestid rahumeelsetena.[28]

Veebruaris lubas Saleh majanduslikku toetust ja 2013. aastal pärast oma ametiaja lõppu mitte uuesti kandideerida, kuid see meeleavaldusi ei rahustanud. Meeleavaldused muutusid igapäevaseks ja esinesid mitmed kokkupõrked mässuliste ja politsei vahel. Märtsis lubas Saleh muuta põhiseadust ja tugevdada parlamendi ja kohtu võimu. 18. märtsil avasid Salehi toetajad meeleavaldajate vastu tule, vähemalt 50 inimest hukkus. Seetõttu lahkusid mitmed Salehi režiimi toetajad riigiasutustest, 20. märtsil teatas sõjaväe väeosa juht Ali Mohsen al-Ahmar, et asus opositsiooni poolele, sama tegid ka mitmed teised sõjaväeohvitserid.[28]

22. märtsil asus Saleh mässulistega läbirääkimistele ja aprillis jõuti Pärsia lahe koostöönõukogu vahendusel kokkuleppele, et Saleh astub võimult tagasi, saades selle eest immuunsuse. Kokkuleppe kasutusse võtmine venis, sest president keeldus korduvalt viimasel hetkel kokkuleppele allkirja andmast.[28]

3. juunil plahvatas presidendipalees pomm, Saleh viidi Saudi Araabiasse ravile, jättes enda asepresidendi, ʿAbd Rabbuh Manṣūr Hadī, võimule. Saleh naasis Jeemenisse septembri lõpus ning Jeemenis toimusid mitmed relvastatud kokkupõrked. Pärast läbirääkimisi oli Saleh valmis 2011. aasta novembris võimust lõplikult loobuma, jättes Hadi võimule ajutise presidendina 2012. aasta valimisteni. Valimised võitis Hadi, kelle ülesandeks oli oma ametiajal valmistada ette uus põhiseadus.[28]

Araabia kevade tõttu toimunud arengud Araabia maades:
██ Valitsus kukutati rohkem kui korra
██ Valitsus kukutati
██ Puhkes kodusõda
██ Protestidest ajendatud muudatused valitsustes
██ Suured meeleavaldused
██ Piiratud meeleavaldused

Kuigi Salehi lahkumine lõpetas formaalselt revolutsiooni, jäi Jeemen rahutuks. Riik jäi killustatuks erinevate poliitiliste rühmituste, hõimude ja Houthi liikumise vahel, kes kasutasid võimuvaakumit oma mõju suurendamiseks. Revolutsiooni järel puhkenud konfliktid eskaleerusid 2014. aastal uueks kodusõjaks, mis kestab siiani, süvendades humanitaarkriisi ja destabiliseerides riiki veelgi.[29]

Mujal

[muuda | muuda lähteteksti]

Suuremaid proteste võis näha veel Bahreinis, Alžeerias, Iraagis, Jordaanias, Marokos, Palestiinas ja Omaanis ning väiksemaid Kuveidis, Liibanonis, Mauritaanias, Saudi Araabias, Sudaanis ning Lääne-Saharas.[30]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Stepus, Gleb (5. juuni 2020). "The Arab Spring: a Continuation After the End" [Araabia kevad: jätk pärast lõppu]. TalTech – cit. via en.
  2. ↑ Guesmi, Haythem (27. jaanuar 2021). "The social media myth about the Arab Spring". Aljazeera.
  3. ↑ Beaumont, Peter (25. veebruar 2011). "The truth about Twitter, Facebook and the uprisings in the Arab world". The Guardian.
  4. ↑ Alatalu, Toomas (veebruar 2016). "Regionaalne-revolutsiooniline-situatsioon-ning-revolutsioonid-Põhja-Aafrikas-ja-Lähis-Idas" (PDF). Riigikogu.
  5. ↑ Saghieh, Hazem (18. aprill 2011). "The other Arab exception". openDemocracy.
  6. ↑ Kaldoja, Evelyn (27. oktoober 2021). "Araabia kevade sünnimaal valitseb taas ainuvõim". Postimees.
  7. ↑ Nutt, Mart (veebruar 2012). "Araabia kevad suubub talve". Diplomaatia.
  8. ↑ Brahimi, Alia; Held, David; Ulrichsen, Kristian Coates (märts 2011). "Araabia 1989. aasta?". Diplomaatia.
  9. ↑ Suurkask, Heiki (17. jaanuar 2011). "Tuneesia valitseja põgenes riigist". Eesti Päevaleht.
  10. ↑ Ojuland, Kristiina (veebruar 2012). "Tuneesia aastal 2012". Diplomaatia.
  11. ↑ "Tunisia: revolutionary death toll revealed". Middle East Monitor. 23. märts 2021.
  12. ↑ Yee, Vivian (6. oktoober 2024). "Tunisia's Autocratic Leader Is Poised to Steamroll to Election Victory". The New York Times.
  13. ↑ "President Mubaraki tagasiastumine pani Kairos meeleavaldajad juubeldama". Delfi. 11. veebruar 2011.
  14. ↑ "TV: Egiptuse võimupartei juhtkond astus tagasi, Mubarak jäi". Delfi. 5. veebruar 2011.
  15. ↑ Koppel, Nataly, toim (10. veebruar 2011). "KANGE MEES: Mubarak ei astunud tagasi!". Õhtuleht.
  16. ↑ Sadek, Said (veebruar 2012). "Islamistlik kevad Egiptuses". Diplomaatia.
  17. ↑ "Advokaat: Morsi maeti Kairos perekonna juuresolekul". Postimees. 18. juuni 2019.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 Tammepuu, Kadi-Triin (8. juuni 2016). "Araabia kevad Liibüas ja 2011. aasta koalitsiooni sõjaline sekkumine Liibüa konflikti Prantsusmaa presidentide kõnedes". TalTech.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 "Libya Revolt of 2011". Britannica. 22. september 2023. Vaadatud 5. novembril 2024.
  20. ↑ "Civil Conflict in Libya". Global Conflict Tracker. 15. juuli 2024. Vaadatud 12. detsembril 2024.
  21. ↑ "Libya". Human Rights Watch. 2023.
  22. ↑ 22,0 22,1 Peterson, Üllar (2021). "SÜÜRIA KODUSÕJA IDEOLOOGILISTEST MANIPULATSIOONIDEST" (PDF). Kaitseväe Akadeemia.
  23. ↑ Väli, Sirli (2016). "KONTROLLIMATU RÄNDEKRIISI JA INIMSMUUGELDAMISE ALLA JÄÄNUD EUROOPA: KUIDAS EDASI". Tallinna Tehnikaülikool.
  24. ↑ Raudla, Karin (2018). "VENEMAA HUVIDE MUUTUS SÜÜRIA KRIISI VÄLTEL". Tartu Ülikool.
  25. ↑ Stanicek, Branislav (november 2019). "Turkey's military operation in Syria and its impact on relations with the EU" (PDF). Euroopa Parlament.
  26. ↑ Barkey, Henri J. (6. detsember 2024). "What Role Is Turkey Playing in Syria's Civil War?". Council on Foreign Relations.
  27. ↑ Gebeily, Maya; Azhari, Timour (8. detsember 2024). "Syrian rebels topple Assad who flees to Russia in Mideast shakeup". Reuters.
  28. ↑ 28,0 28,1 28,2 28,3 "Yemen Uprising of 2011–12". Britannica. Vaadatud 15. detsembril 2024.
  29. ↑ "Arab Spring uprising". Britannica. Vaadatud 15. detsembril 2024.
  30. ↑ "The Arab Uprisings: Causes, Consequences and Perspectives" (PDF). ICAT. Märts 2014.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Araabia_kevad&oldid=6782886"