Antonio Magliabechi
Antonio di Marco Magliabechi (või Magliabecchi; 29. oktoober 1633 – 4. juuli 1714) oli Itaalia raamatukoguhoidja, õpetlane ja bibliofiil.[1]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ta sündis Firenzes Marco Magliabechi ja Ginevra Baldorietta pojana. Tema isa suri, kui Antonio oli noor mees, ja ta töötas mõnda aega Matteo Roselli stuudios, kuid õpipoisiks oli kullassepa Ponto Vecchios.[2][3] Seal töötas ta kuni oma neljakümnenda eluaastani, kuni Michele Ermini, kardinal de' Medici raamatukoguhoidja, märkas tema akadeemilisi võimeid ja õpetas talle ladina, kreeka ja heebrea keelt.[4]
.jpg)
Aastal 1673 sai temast Toscana suurhertsogi Cosimo III de' Medici raamatukoguhoidja. Magliabechist sai Firenze kirjanduselu keskne tegelane ning erinevate riikide teadlased sobitasid temaga tutvust ja pidasid temaga kirjavahetust[5], ta oli paljude teoste tunnustamata kaasautor.[4] Kuigi see mainekas ametikoht tegi ta tuntuks, peetakse teda eriliseks pigem oma isikuomaduste ja tohutu hulga iseomandatud teadmiste tõttu. Teda kutsuti entsüklopeediaks, elus raamatukoguks, kirjanduslikuks õgardiks (Divoratore di Libri) ja kõige ratsionaalsemaks bibliomaaniks, kuna ta luges läbi kõik enda soetatud teosed. Tema isiklik raamatukogu koosnes 40 000 raamatust ja 10 000 käsikirjast. Tema maja oli raamatuid täis – trepikojad olid nendega ääristatud ja need täitsid esiku.[4] Räägiti lugusid tema hämmastavast mälust, mis oli "meelde jättes nagu vaha ja meeles pidades nagu marmor".
Magliabechi ei hoolinud argiasjadest. Väidetavalt unustas ta kord üle aasta oma palka välja võtta. Ta kandis riideid kuni need seljas lagunesid ja pidas ööseks lahtiriietumist suureks ajaraiskamiseks, kuna "elu on nii lühike ja raamatuid nii palju". Ta võttis vastu kõik uurivad õpetlased tingimusel, et nad teda töö ajal ei seganud. Ta tundis jesuiitide vastu sügavat vastumeelsust. Räägiti lugu, et kord näitas ta ühele võõrale Palazzo Riccardi sõnadega: "Siin toimus õppimise taassünd" ja osutas seejärel jesuiitide kolledži poole: "Need seal tulid, et see maha matta."
Magliabecchi suri 81-aastaselt 1714. aastal Sta. Maria Novella kloostris. Ta pärandas oma raamatud suurvürstile avaliku raamatukoguna kasutamiseks, ülejäänud vara pärandas linna vaestele.[4] Tema raamatukogu, tuntud kui "Magliabechiano"[6], liideti 1861. aastal Itaalia Victor Emmanuel II suurhertsogi eraraamatukoguga, mis moodustasid Firenze Keskrahvusraamatukogu (Biblioteca Nazionale Centrale Firenze) tuumiku.[3]
Ekstsentrilisus
[muuda | muuda lähteteksti]Magliabechi oli tuntud kui ekstsentrik.[7] Ta oli metsiku välimusega mees ning enda heaolu suhtes äärmiselt hoolimatu.[3] Ta keeldus teenijatest. Tema toidulaual oli tavaliselt kolm kõvaks keedetud muna koos joogiveega.[8][9] Magliabechi ei hoolinud isiklikust hügieenist ja magas riietes. Tal oli uksel väike aken, mille kaudu vaatas kõiki, kes temaga suhelda soovisid ja kui ta ei soovinud nende seltskonda, siis ta neid vastu ei võtnud. Ta veetis iga päev mõned tunnid palee raamatukogus. Väidetavalt pole ta kunagi läinud Firenzest kaugemal kui Pratosses, kus ta käis koos Vatikani raamatukoguhoidja kardinal Henry Norisega üht käsikirja vaatamas.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Biographie, Deutsche. "Magliabecchi, Antonio - Deutsche Biographie". www.deutsche-biographie.de (saksa). Vaadatud 5. jaanuaril 2025.
- ↑ Elogi degli uomini illustri toscani. Volume III. by Marco Lastri (1774) pages 561-566.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "Antonio Magliabechi". Britannica Kids (Ameerika inglise). Vaadatud 5. jaanuaril 2025.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 "CATHOLIC ENCYCLOPEDIA: Antonio Magliabechi". www.newadvent.org. Vaadatud 5. jaanuaril 2025.
- ↑ Veen, Henk Th Van (1. jaanuar 1982). "Pieter Blaeu and Antonio Magliabechi". Quaerendo (inglise). 12 (2): 130–158. DOI:10.1163/157006982X00101. ISSN 0014-9527.
- ↑ "Magliabechiano".
- ↑ non aveva la pazienza d'usar ne'suoi ragionamenti certi risguardi necessari per viver tranquillo nella Societa: "(he) did not have the patience to accustom his reasoning to set the certain restraints necessary to live peacefully in society"; Elogi, page 565.
- ↑ Newman, Jeremiah Whitaker. (1838). The Lounger's Common-Place Book, Volume 2. London. p. 5
- ↑ Brewer, Ebenezer Cobham. (1880). The Reader's Handbook of Allusions, References, Plots and Stories: With Two Appendices. Lippincott. p. 592
Lisa
[muuda | muuda lähteteksti]- Loomingu Raamatukogu, 2003, 15–16. Frans G. Bengtsson. "Pikkade juustega Merovingid". „Järelehüüd Magliabechile” Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär