Mine sisu juurde

Antonio Bellucci

Allikas: Vikipeedia
Antonio Belucci
Antonio Belucci autoportree
Sünniaeg 19. veebruar 1654
Pieve di Soligo, Itaalia
Surmaaeg 29. august 1726
Pieve di Soligo, Itaalia
Rahvus Itaalia
Elukutse Kunstnik, Maalikunstnik, Sõjaline
Lapsed Giovanni Battista (Gianbattista)
Sugulased Julliante Bellucci (Belucci)
Autogramm

Antonio Bellucci (19. veebruar 1654 Pieve di Soligo – 29. august 1726 Pieve di Soligo) oli Itaalia maalikunstnik ja dekoraator, kes töötas Rokokoo stiilis.[1]

Bellucci alustas oma kunstiõpinguid Domenico Difnico juures Šibenicas (praegu Horvaatias) ja töötas juba 1675. aastal Veneetsias. Bellucci on tuntud oma barokk- ja rokokoo teoste, sealhulgas Klosterneuburgi kiriku altaripiltide ja Viini Palazzo Lichtensteini allegooriliste lõuendi maalide poolest. Arvatakse, et tema õpilased olid Antonio Balestra, Jacopo Amigoni, kuid seda ei ole dokumenteeritud. Lisaks Horvaatiale ja Veneetsiale veetis ta suurema osa oma elust Austrias, Saksamaal ja Inglismaal.[2]

Elulugu ja karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Bellucci sündis 1654. aastal Pieve di Soligos (teise nimega Treviso).[3]

Ta sai hariduse Dalmaatsias, kus ta töötas pärast õpinguid sõjaväelasena. On teada, et Bellucci esimene kunstiõpetaja oli Domenico Difnico. Seejärel mõjutasid kunstnikku Veneetsias Pietro Liberi, Antonio Zanchi ja Andrea Celesti , kes olid 17. sajandi viimaste aastakümnete kuulsaimad kunstnikud just Veneetsias. 1691.aastal Bellucci sai suure tellimuse, konkureeris Bellucci teise kunstnikku Gregorio Ladzariniga. Samal aastal pidi Antonio kujutama Veneetsia piiskoppi Püha Lorenzo Giustinianit, kes väidetavalt lõpetas muhkkatku puhangu oma palvetega, pärast mida nimetati ta pühakuks. Kirikule kujutatud kunstiteos on praegu see ajani San Pietro di Castellos.[4][5]

Aastatel 17051716 töötas Antonio Bellucci Düsseldorfis Pfalzi kuurvürsti Johann Wilhelmi heaks. Sellel perioodil töötas ta Saksamaal Bensbergi lossi teoste kallal.[6]

1706. aastal sai kunstnik veel ühe tellimuse, seekord altariteose jaoks, mis kujutas Püha Aleksandri märtrisurma d'Argoni Cenate( aka Bergamo) jaoks. Umbes samal ajal valmis veel kaks maali Vicenza muuseumi jaoks: "Scipia kontinendid" ja "Dario perekond". [7]

1709.aastal asus Antonio Bellucci Viinis keiser Joseph I kutsel, kelle portreed kunstnik maalis. Lisaks töötas ta ka Joseph Charles IV pärija juures. Bellucci tegi kõige kuulsama dekoori Austria pealinnas – see dekoor on tänaseni säilinud ja asub nüüd Liechtensteini lossis. Kaunistus koosneb 10 erinevast maalist,millest üks on trepilkaunistus, mis kujutab "Heraklese võidukäiku". Lisaks tegi 23 dekoratiivmaali Saksamaal Feldsbergi lossis, aga nende saatus ei ole teada. Kunstniku kutsus Viinist Düsseldorfi Prints Elektor Giovanni Guglielmo. Bellucci tegi palju töid spetsiaalselt Bensbergi lossi jaoks, mis on tänapäeval hajutatud erinevate Saksa muuseumite vahel: Münichis, Kasselis, Bellevue lossis, Schleissheimi galeriis ja Augusta muuseumis. Samal 1709. aastal töötas Bellucci veel ühe mehe Lotario Francesco di Schönbom´i juures, kes oli Maini kuurvürst ja Bambergi peapiiskop. di Schönbom´i lossis on endiselt säilinud Bellucci tehtud "Pommerfelsdeni taimestiku" lagi. Düsseldorfi kunstigaleriisse on Bellucci´st jäänud mõned visandid, kuid levivad kuulujutud, et mitte kõik neist pole kunstniku ehtsad visandid. Igal juhul on "Pommersfeldeni taimestik" originaal, nagu ka "Giovanni Guglielmo elu Allegoria".[8]

1716. aastal pärast Düsseldorfi Printsi surma kutsuti Bellucci Chandose Hertsogi käsul Londonisse, kus kunstnikule anti ülesanne kaunistada katused ja seinad mis oli varem hävinud. [9]

Aastatel 17161722 elas ja töötas Bellucci Inglismaal, täites Chandose esimese Hertsogi James Bridges'i tellimusi. Sealhulgas dekoreeris ta Londoni linna lähedal asuva Hertsogi maapiirkonna Cannons' i katuseid. Antonio Bellucci kõige kuulsamad kunstiteosed: "Heraklese võidukäik" ja sarnased allegorilised maalid, samuti "Jeesuse Kristuse ülestõusmine" Whitley kirikus Worcestershire'is, Inglismaal, olid tellimustööd Hertsog James Bridges´le.

Bellucci naasis Veneetsiasse 1722. aastal, umbes samal ajal, kui ta maalis "Giuseppe ja Putifarre naise" maali, maal on nüüd Veroni muuseumis.[10]

Antonio Bellucci suri Pieve di Soligos,kui ta oli 72-aastane. Kui toetuda Melchiore 'ile, siis 1726. aastal. Aga kui toetuda Vincenzo de canales' ile, siis 1727. aastal. Mõnede allikate põhjal suri kunstnik ravimatu haiguse tõttu. Surma tegelikku põhjust pole siiski dokumenteeritud.[11]

Kunstnik jättis oma jälje ka Düsseldorfi galeriisse, kui Maximilian ei olnud veel otsustanud galeriid Münchenisse viia. Johann Wilhelm (16901716), Wolfgang Wilhelmi pärija, kes elas siis Düsseldorfis, täitis oma isa soovi ja kutsus Hollandi ja Itaalia kunstnikke oma õukonda. Lisaks Antonio Bellucci teosed Bensbergi lossi kaunistamisel sellised kunstnikud nagu: Pellegrini, Van Dauven, van der Verf, Venix, Roysch, Dzanetti.[12]

Tema teosed on erinevates tuntud muuseumides ja galeriides, näiteks Kasselis Alte Meister' I Gemäldegalerie´s ja Veneetsias ca 'Rezzonico' s.[13]

Perekond ja õpilased

[muuda | muuda lähteteksti]

Antonio Bellucci perekonnast on väga vähe teada. Bellucci perekonda kuulub tema poeg Gianbattista (Giovanni Battista), kes sündis 24.juunil 1684. aastal Pieve di Soligos ja suri samas linnas 1733. aastal (on olemas versioon, et poeg suri 1760. aastal 17. juulil). Antonio Bellucci õetütar oli Juliante Bellucci, kes jäi Aloisio (kes oli arhitekt) leseks 1716. aastal Düsseldorfis.[3]

Kunstniku lähedasesse ringkonda kuulus teine Veneetsia kunstnike perekond Guardi. Bellucci õpilaste seas olid sellised tuntud isikud nagu Antonio Balestra ja Nicolo Galetti.[3]

Kunstiteosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. "Antonio Bellucci | Quotazioni, valore e valutazione opere". www.capitoliumart.com (itaalia). Vaadatud 16. novembril 2024.
  2. "Антонио Беллуччи (1654–1726) | Основные исторические даты: кто, что, где, когда | Обзор коллекционных и исторических предметов | VeryImportantLot". veryimportantlot.com. Vaadatud 16. novembril 2024.
  3. 3,0 3,1 3,2 "A I A Antonio, Bellucci". www.uibk.ac.at. Vaadatud 16. novembril 2024.
  4. "BELLUCCI, Antonio – Enciclopedia". Treccani (itaalia). Vaadatud 16. novembril 2024.
  5. "Antonio Bellucci | Quotazioni, valore e valutazione opere". www.capitoliumart.com (itaalia). Vaadatud 16. novembril 2024.
  6. "Антонио Беллуччи (1654–1726) | Основные исторические даты: кто, что, где, когда | Обзор коллекционных и исторических предметов | VeryImportantLot". veryimportantlot.com. Vaadatud 16. novembril 2024.
  7. "BELLUCCI, Antonio – Enciclopedia". Treccani (itaalia). Vaadatud 16. novembril 2024.
  8. "BELLUCCI, Antonio – Enciclopedia". Treccani (itaalia). Vaadatud 16. novembril 2024.
  9. Macky, John (1724). A Journey through England in Familiar letters from a Gentleman here to his Friend abroad. London.
  10. "BELLUCCI, Antonio – Enciclopedia". Treccani (itaalia). Vaadatud 16. novembril 2024.
  11. "BELLUCCI, Antonio – Enciclopedia". Treccani (itaalia). Vaadatud 16. novembril 2024.
  12. Salvini, Roberto; Monti, Rafael; Ragianti Kollobi, Lucia; Pallukini, Anna; Mellini, Joan Lorenzo (1986). Vana Pinakhotek. München (vene). Tõlkinud Arenkova, Galina (Mladinska kniga trükk). Ljubljana: VUK KARADŽICH. Lk 165. ISBN 86-307-0066-1.
  13. "Антонио Беллуччи (1654–1726) | Основные исторические даты: кто, что, где, когда | Обзор коллекционных и исторических предметов | VeryImportantLot". veryimportantlot.com. Vaadatud 16. novembril 2024.