Mine sisu juurde

Andronikos III Palaiologos

Allikas: Vikipeedia
Andronikos III Dukas Angelos Komnenos Palaiologos
Andronikos III Dukas Angelos Komnenos Palaiologos
Miniatuur Andronikos III-st 14. sajandist (Stuttgart, Württembergische Landesbibliothek)
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
28. mai 1328 – 15. juuni 1341
Eelnev Andronikos II Palaiologos
Järgnev Johannes V Palaiologos
Isikuandmed
Sünniaeg 25. märts 1297
Konstantinoopol, Bütsants (tänapäeva Istanbul, Türgi)
Surmaaeg 15. juuni 1341 (44)
Konstantinoopol, Bütsants
Abikaasa
  • Brunswicki Irene;
  • Savoia Anna;
Vanemad

isa: Michael IX Palaiologos;

ema: Maria (Rita)
Lapsed
  • Irene Palaiologina;
  • Maria Palaiologina;
  • Johannes V Palaiologos;
  • Michael Palaiologos;
  • Irene Palaiologina (ebaseaduslik)

Andronikos III Palaiologos (kreeka keeles Ἀνδρόνικος Δούκας Ἄγγελος Κομνηνός Παλαιολόγος (Andrónikos Doúkās Ángelos Komnēnós Palaiológos), ladinapäraselt Andronicus III Palaeologus; 25. märts 1297 – 15. juuni 1341) oli Bütsantsi keiser aastatel 1328–1341. Ta on läinud ajalukku täpsustava määratlusega "noorem" (tema vanaisa, keiser Andronikos II oli vanem). Andronikos oli Michael IX Palaiologose poeg. 1313. aastast oli ta koos isaga keiser Andronikos II Palaiologose kaaskeiser. 1321. aasta aprillis hakkas ta mässama oma vanaisa võimu vastu ning 1325. aastal krooniti ta vanaisa kõrval võrdseks keisriks. 1328. aasta 24. mail, pärast vanaisa võimult tõukamist, sai temast ainuvalitseja.

Tema valitsusajal ebaõnnestus viimane katse hoida türklasi Bitüünias tagasi ning Rustokastro lahingus kaotati Bulgaariale. Büntsantsil õnnestus tagasi võtta Chios, Lesbos, Phocaea, Tessaalia ja Epeiros. Tema varajane surm tekitas riigis võimuvaakumi ning viis järjekordse kodusõjani riigis tema lese Anna ja lähedase sõbra Johannes Kantakouzenose vahel. Sõja tulemusena moodustati Serbia tsaaririik.

Sünd ja noorpõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikos III Palaiologos sündis 1297. aasta 25. märtsil. Tema isa oli Bütsantsi kaaskeiser Michael IX Palaiologos, kes valitses võrdsena Andronikos II kõrval, ning ema oli Kiliikia Armeenia kuninga Levon II tütar Rita. Michael IX ja Rita abiellusid 1294. aasta 16. jaanuaril Hagia Sophias ning Rita sai endale nimeks Maria.[1][2][3] Lisaks Andronikosele sündis paaril veel kolm last. Noorem poeg Manuel Palaiologos kandis despoodi tiitlit.[4] Tütar Anna Palaiologina, kes abiellus 1307. aastal Epeirose despoodi Thomas I Komnenos Dukasega[5] ning teist korda 1318. aastal Kefaloonia ja Zakunthose krahvi ja Epeirose despoodi Nikolaos Orsiniga[4][6]. Ta suri 1320. aastal. Teine tütar, Theodora Palaiologina, abiellus 1308. aastal Bulgaaria tsaari Todor Svetoslaviga ning 1324. aastal tsaar Mihael Asen III-ga. Ta suri pärast 1330. aastat.[5][6]

Andronikos oli täielikult oma isa poolt hellitatud[7]. Andronikos III oli olnud väiksest peale oma vanaisa, keiser Andronikos II lemmiklapselaps, kuid pärast teise lapselapse, Manuel Palaiologose tapmist ning Michael IX ootamatut surma olukord muutus[8].

Kaaskeisriks saamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Andronikos Ii ja Michael IX

Andronikos noorem sai juba varases nooruses despoodi tiitli ning keiser Andronikos II kavatses ta juba varakult trooniga siduda, et tagada dünastia järjepidevus. 1295. aastal oli keiser kuulutanud oma kaasvalitsejaks Michael IX ning juba 1316. aastal kuulutati noor Andronikos III nende kõrval kolmandaks keisriks. Andronikos III osutus väga ambitsioonikaks ning kartis, et jõuab ainuvalitsemiseni väga hilja.[9]

Vennatapp

[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikos noorem oli Konstantinoopolis skandaalselt kuulus oma armuseikluste poolest[10]. Ühte armukesse oli prints kiindunud rohkem kui oma abikaasasse ning veetis temaga enamiku õhtuid. Tugeva kiindumuse tõttu muutus Andronikos väga armukadedaks ja kahtlustavaks. Temani jõudsid teated, et armukesel on omakorda tekkinud salapärane austaja. Prints lasi oma ihukaitsjatel naist jälgida ning andis käsu teised kosilased tappa. 1320. aasta ühel pimedal ööl läks aga Andronikose noorem vend Manuel selle armukese juurde. Ihukaitsjad, kes printsi ära ei tundnud, peksid ta surnuks.[10][11] Kuigi ajaloolase David Vseviovi järgi oli Manuel vanem poeg, siis teiste allikate järgi oli tegu siiski Michael IX teise pojaga[10].

Bütsantsi allikate järgi oli poja kaotus (ja seda veel teise poja süül) tabanud Michael IX nii rängalt, et keiser suri 1320. aasta 12. oktoobril südamerabandusse. Pisut varem oli surnud tema tütar ja Andronikos III õde Anna Palaiologina, kuid teise lapse kaotust Michael üle ei elanud. Seega kaotas valitsev dünastia ühel aastal kolm keiserliku perekonna liiget.[10] Nende sündmuste järel tõusis troonipärijaks ja ainsaks kaasvalitsejaks Michael IX poeg Andronikos III[10][12].

Bütsantsi kodusõda 1321–1328

[muuda | muuda lähteteksti]

Michael IX ja Manuel Palaiologose surmade järel ei tundnud keiser Andronikos II enam mingit sümpaatiat Andronikos III vastu[10]. Lisaks polnud Andronikos II-l ja Andronikos III-l mingeid ühiseid huvisid. Andronikos vanem oli mõtleja ja kirjanik, noorem aga eelistas melu ja seiklusi.[8] Keiser keeldus oma pojapojaga rääkimast ning näitas avalikult välja, et põlgab teda[11]. Ta isegi kaalus varianti võtta lapselapselt troonipärimisõigus. Andronikos II andis ühele oma väepealikul ülesandeks Andronikos nooremat pidevalt jälgida. See väepealik oli aga äsja vabanenud vanglast, kuhu ta Andronikos vanema käsul oli sattunud. Seetõttu tundis väejuht rohkem sümpaatiat lapselapse vastu ning reetis peagi oma ülesande Andronikos nooremale. Väejuht ärgitas Andronikos III ka vanaisa vastu võitlusse astuma.[10]

Andronikos nooremal oli palees palju sõpru ning ta oli äärmiselt uhke mees[11], mistõttu ei pidanud teda pikalt veenma. Peagi sündis keisrivastane vandenõu. Seda soodustas ka asjaolu, et Andronikos II ei varjanud enam oma antipaatiat lapselapse vastu üldse. Ta keeldus Andronikos nooremat tervitamast ning keisri juuresolekul ei tohtinud lapselaps isegi istuda. See suurendas õukondlaste kaastunnet noore ja nende hinnangul süütult kannatava mehe vastu.[10]

Bulgaaria 1300–1322 Todor Svetoslavi valitsemise ajal

1321. aastal otsustas keiser oma pojapoja lõplikult kõrvaldada. Troonipärija kutsuti paleesse. Kõikide õukondlaste juuresolekul süüdistas keiser teda usu reetmises. Andronikos nooremale oli koguni vangikong valmis seatud, mis näitab sündmuse kavandatud lahendit. Süüdistuse ajal teatati valitsejale, et Andronikos noorema poolehoidja väed on palee sisse piiranud. Kuigi mässajatel poleks eeldatavasti jätkunud jõudu paleed vallutada, sundis see teadaanne keisrit taktikat muutma. Andronikos II loobus süüdistustest ja teatas, et on veendunud, et pojapoeg parandab ennast. Keiser ütles ka, et on nõus talle andestama. Sellele avaldusele järgnes südantliigutav leppimisstseen: Andronikos noorem embas keisri jalgu ja vandus talle igavest truudust. Andronikos vanem teatas aga, et ei soovi troonipärijana näha kedagi teist peale oma lapselapse.[10]

Kuigi mitmed õukondlased üritasid Andronikos II ümber veenda, jäi keiser südames oma esialgsete kavatsuste juurde troonipärijast vabaneda. Peagi sai sellest teada ka troonipärija ise. Tema võimalikuks informaatoriks võis olla patriarh.[10]

Pinnas kodusõjaks oli väga soodne. Lisaks Andronikos II ja Andronikos III vahelisele tülile, oli valitsev keiser väga ebapopulaarne. 1320. aastal oli keisririik majanduslikult ja rahaliselt laostunud, mida keiser proovis uute maksudega lahendada. See raskendas elanike olukorda ning kasvatas keisri ebapopulaarsust. Väike-Aasia näis lõplikult kadunud olevat. Seetõttu polnud ime, et suurem osa elanikkonnast toetas noort Andronikost.[4]

Keisril õnnestus oma lapselaps arreteerida, kuid Andronikos noorem põgenes 1321. aastal ning ühines oma toetajatega Andrianoopolis[13]. Ta alustas vägede koondamist. Vihavaen vanaisa ja lapselapse vahel oli seega kasvanud kodusõjaks, mis neelas keisririigi viimased ressursid. Seda tõendab asjaolu, et Andronikos II müüs rahapuuduses ladinlastele isegi osa oma ehteid.[10] Lisaks hukkus mõlemal poolel väga palju inimesi[11]. Andronikos nooremal oli sõjaga kaks peamisteks eesmärki: kukutada ebapopulaarne valitseja ning taastada oma õigused troonile.[13]

Andronikos III, tühistades maksud Traakia linnades, võitis enda poolele sealse elanikkonna. Tema lähimate liitlaste hulka kuulusid Johannes Kantakouzenos (aadlik, sõjaväelane, Andronikose lapsepõlvesõber, tulevane keiser), Sirgiannis Palaiologos Philanthropinos ja Theodoros Komnenos Dukas Palaiologos Synadinos (sõjaväelane ja aristokraat). Neile kolmele lisandub ka riigitegelane ja väejuht Alexios Apokaukos. Kantakouzenos ja Philanthropinos kasutasid ära elanikkonna rahulolematust, et hõivata Traakias üha uusi väeosi ja täiendada nendega Andronikos III vägesid.[13]

Andronikos III viis oma väed Konstantinoopoli alla, kus Andronikos II nõustus 1321. aasta 6. juunil allkirjastama lepingu, millega jagati riik kaheks. Mõlemal keisril olid võrdsed õigused. Sirgiannis Palaiologos, kellele ei meeldinud Andronikos III Kantakouzenose eelistamine temale, ühines Andronikos II-ga. See võimaldas Andronikos vanemal 1321. aasta detsembris jätkata võitlust lapselapse vastu.[13]

See võitlus aga ammendas peagi Andronikos III ressursid, kes pidi jääma lootma Johannes Kantakouzenose abile. Viimane kogus omal kulul palgasõdurite väeosa. Ressursipuudusest hoolimata kasvas Andronikos III populaarsus Thessaloniki linna ja Lesbose saare arvelt, kes asusid nooremat keisrit toetama.[13]

1322. aasta juulis sõlmiti uus leping, millega kehtestati keisririigi etteotsa diarhia (kaksikvõim), kuid tegelikku võimu teostas endiselt Andronikos II. Samal ajal organiseeris Andronikos III Didymóteichos keisririigi kaitset Bulgaaria vastu.[13] Pärast Philippopolise vallutamist ohustasid bulgaarlased Adrianoopolit. Rünnaku tõrjumise järel sisenesid bütsantslased Bulgaariasse ning üks Andronikos III väejuhte vallutas Philippopolise tagasi.[14]

1325. aastal krooniti Andronikos III Palaiologos keisriks. Ent allikad viitavad sellele erinevalt. Ühelt poolt räägitakse sellest kui Andronikos III iseseisvast sammust[10], teisalt aga Andronikos II näilisest heatahte märgist[15]. Andronikos III oli aga abiellunud Savoia krahvi tütre Giovannaga, kes sai Bütsantsis endale nimeks Anna, ning neil oli sündinud ka laps. See andis Andronikos III-le motivatsiooni võitlust jätkata.[11]

Kodusõjal ja riigi jagamisel olid välispoliitikale kahjulikud mõjud. Keisririigil tuli lisaks sisevõitlusele pidada sõda ka välisvaenlaste vastu. Meeleheitlik Andronikos II kutsus 1323. aastal Alexios Philantropinose, kelle ta 1295. aastal oli mässukatse tõttu vangistanud ja pimestanud, tagasi võitlema türklaste vastu. Vaatamata sellele, et Alexios oli vana ja pime, tõrjus ta edukalt türklased tagasi, ent Egeuse merel ei suutnud Bütsants midagi neile vastu panna. Siiski langes 1326. aastal Prusa linn Osmanite emiraadi kätte. Euroopas õnnestus Bulgaariaga rahu sõlmida, sest troonil oli uus tsaar Mihail III Asen Šišman, kes abiellus eelmise tsaari lese ja Michael IX tütre Theodoraga.[16]

Riigi poliitilist ebastabiilsust suurendas ka Andronikos II vennapoja, Thessaloniki linnajuhi Johannes Palaiologose ülestõus. Tal õnnestus sõlmida liit serblastega, kuid ta suri 1326. aastal. Serblaste huvi aga sellega ei kadunud. See leidis kinnitust 1327. aastal, mil Bütsantsi kodusõda oli uuesti algamas.[17] 1327. aasta mais sõlmis Andronikos III liidu Bulgaaria tsaariga. Lepingu järgi pidi Andronikos III toetama bulgaarlaste võitlust serblastega, kui tsaar toetab Andronikos nooremat vanaisa vastu. Vastusammuna sõlmis Andronikos II liidu Serbia kuningaga.[18]

Bütsants 1328. aastal

1327. aasta sügisel vahetasid kaks keisrit üha agressiivsema sisuga kirju. Andronikos II otsustas eitada oma lapselapse igasugust õigust troonile. Samal ajal kogu Andronikos III lubadusi jagades üha enam populaarsust.[18]

1328. aastal muutus olukord Andronikos II jaoks väga kriitiliseks[10]. Juunis asus Thessaloniki linn ning ümberkaudsed alad ametlikult noorema keisri poolele. Serblased jäid lubadustele vaatamata passiivseks ega tulnud Andronikos II-le appi.[18] Vanem keiser aga veenis Bulgaariat poolt vahetama, ent Andronikos III õnnestus need väed lubaduste ja ähvardustega tagasi Bulgaariasse saata[10][18]. Kuid siis saabus aeg, kui Konstantinoopoli müüride all olidki korraga Andronikos III väed, bulgaarlased ja Veneetsia laevastik. Sissepiiratud linnas algas nälg, mis vähendas veelgi keisri populaarsust. Andronikos III-l õnnestus aga nii ähvarduste kui ka kingitustega saavutada bulgaarlaste lahkumine. See muutis ta bütsantslaste silmis veelgi ihaldusväärsemaks valitsejaks. Kuid Andronikos II, olles tugevate Konstantinoopoli müüride taga, ei kavatsenud alla anda. Müüridest polnud aga kasu, sest reetmise tulemusena avati salaja väravad.[10] 1328. aasta 23. mail sisenesid Andronikos III väed linna[17]. Kuuldes linnas tervitushõikeid Andronikos III-le, asus Andronikos II palvetama. Ta mõistis, et on kaotanud.[10] Ilma vastupanu ja vägivallata kukutas Andronikos III 800 mehega oma vanaisa troonilt[18]. Linnas vallandusid sellistele olukordadele tüüpiliselt röövimised ja rüüstamised[10]. Andronikos II loobus kohe ka troonist[11].

Andronikos II ja Andronikos III hõbedane basiliskon

Andronikos II edasine saatus

[muuda | muuda lähteteksti]

Bütsantsi kombeid arvesse võttes käitus Andronikos III oma kukutatud vanaisaga küllaltki humaanselt. Tal lubati jääda pealinna, paleesse[10], kus tema tütar Simonis isa eest järgnevad kaks aastat hoolt kandis[11]. Mõningate andmete järgi jäeti talle formaalselt isegi valitseja tiitlid alles. Patriarh, kes Andronikos II ajal minema oli saadetud, nõudis naasmise järel Andronikos II ametlikku kukutamist ning pani endise keisri toetajad kirikuvande alla. Selleks ajaks oli ligi 70-aastane keiser raskelt haige ja kaotanud ka nägemise.[10] Ajaloolase Kevin Lygo järgi loobus Andronikos II pärast kaht aastat palees elamist ise maisest elust[11], ent David Vseviovi järgi sunniti teda vastu võtma mungatõotust[10]. Igal juhul suundus ta Antoniose nime all[11] Lipsi kloostrisse (tänapäeval Fenâri Îsâ mošee)[19].

Andronikos II Palaiologos suri kloostris hüljatu ja vaesena[10], ent rahulikult 1332. aasta 13. veebruaril[17]. Enne surma jagas ta oma vähese vara oma vaeste sõprade vahel ära[10].

Valitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsejaks saanult lasi Andronikos ennast nimetada nimega Dukas Angelos Komnenos Palaiologos ning soovis, et kõik hindaksid tema põlvnemist kõigist Bütsantsi suurtest dünastiaperekondadest[7].

Ainuvalitsejaks saanult sai Andronikos pühendada takistamatult oma kirgedele. Andronikos III sarnanes paljuski oma isa Michael IX-ga, sest ta oli kirglik sõjamees. Kuid nagu isa, polnud ta hea väepealik, vaid soovis vägede eesotsas viskuda kohe lahingusse. Seda iseloomustab ka asjaolu, et müntidel lasi ta ennast kujutada sõjamehena, mitte valitseja paraadrõivastes, nagu oli kombeks. Andronikos veetis suurema osa oma suhteliselt pikast valitsusajast lahinguväljadel, kus ta sai korduvalt ka haavata.[8]

Teiste kõrval oli Andronikos III suureks kireks jahipidamine. Jahikäikudele kulutati iga aasta tohutuid summasid.[8]

Bütsantsi allikate järgi oli keiser küllaltki haritud, mida võib pidada suuresti vanaisa kasvatuse tulemuseks. Ent keisri taltsutamatu iseloom varjutas tema selle täielikult.[8]

Hulljulge ja enesekindel keiser oli veendunud, et on jumala erilisi kaitse all, mistõttu loobus ta isegi ihukaitsest[8].

Johannes Kantakouzenos

Johannes Kantakouzenos

[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu elu jooksul oli Andronikos III parim sõber Johannes Kantakouzenos, tark ja võimekas mees. Teda toetasid nii perekonna rikkus kui ka väga ambitsioonikas ema.[7] Keiser ei viibinud peaaegu kunagi pealinnas. Seega kuulus reaalne võim Kantakuzenoste perekonnale. Täpsemalt, riiki juhtisid Johannes Kantakouzenos ja tema ema Theodora. Johannes oli keisrist nutikam, kuid ka palju rikkam. Ta maksis korduvalt kinni Bütsantsi sõjaväe ülalpidamiskulud. Asjaolusid arvesse võttes ei saa Johannest nimetada tüüpiliseks keisri soosikuks, vaid tegu oli mehega, kes hoidis mingis mõttes Andronikost pantvangis, tal oli valitseja üle tugev kontroll. Kantakuzenos, tundes ennast ülimalt enesekindlalt, kasutas dokumentide allkirjastamiseks suisa punast tinti, mis kuulus vaid valitsejate privileegide hulka.[8] Johannes oli riigis ka megas domestikos (vägede ülemjuhataja). Johannes oli ka väga populaarne ja põhimõttekindel. Ajaloolased on isegi öelnud, et Kantakouzenos lubas oma sõbral Andronikosel mängida rohkem keisrit, kui ta seda rolli tegelikult kehastas. Pärast laastavat kodusõda Andronikos II ajal tõi Johannes Bütsantsi stabiilsuse.[7]

Kaasaegsed on kirjutanud, et Andronikos III palus sageli Johannesel hakata tema kõrval kaaskeisriks, ent Kantakouzenos keeldus alati viisakalt[7].

Sisepoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

1329. aastal algatas Andronikos III Kantakouzenose toel[7] ühe omapäraseima siseriikliku algatuse. Keiser asutas uue institutsiooni, mida tänapäevaselt võiks nimetada ülemkohtuks.[8] Ametlikult kutsuti neid õigusemõistjaid kui "roomlaste universaalsed kohtunikud"[7]. Institutsioon koosnes neljast liikmest, kellele pidid õiguslikult alluma kõik kodanikud, nende seas ka keiserliku perekonna liikmed. Teoreetiliselt pidi see õigusorgan kindlustama kõikide inimeste võrdsuse seaduse ees[8] ning võitlema riikliku korruptsiooniga. Üldjoontes oli reform tõhus.[7]

Armee

[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikos III Palaiologos oli ülisõjakas keiser. Isegi müntidel oli ta kujutatud soomusrüüs. Lisaks armee juhtimisele osales keiser paljudes lahingutes ka isiklikult. Säilinud on teateid sellest, kuidas keiser ratsaväeüksusi lahingusse juhtis.[20]

Andronikos III valitsemise ajal paranes sõjaväe kvaliteet tunduvalt võrreldes Andronikos II ajaga[21], kuid armee jäi endiselt alamõõduliseks. Hinnanguliselt oli teenistuses 4000 meest. Samas on säilinud andmed, et vanaisa vastu peetud kodusõja alguses oli Andronikosel 5000 sõdurit.[22] 1329. aasta Osmanite-vastase sõjakäigu tarbeks suutis keiser koguda 2000 valitud Traakia raskeratsaväelast ja veelgi rohkem militia üksusi, mille võitlusvõime oli siiski teistest madalam. 1332. aasta sõjakäiguks Bulgaaria vastu koguti umbes 3000 regulaararmee sõdurit.[23]

Säilinud allikate järgi teenisid Bütsantsi sõjaväes ka sõdurid keisririigi liitlasriikidest ja türklaste beylikitest. 1337. aasta kampaanias Epeirose vastu teenis Bütsantsi armees umbes 2000 sõdurit Aydini beylikist.[24][25]

Laevastik

[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikos III ajal ehitati pärast pikka aega taas riigi laevastik üles. Mereväe abiga suudeti tagasi vallutada Egeuse mere saared ning taastada mõju Türgi rannikuäärsetes emiraatides.[23]

Laevastiku taasrajamine nõudis tohutuid kulutusi, hinnanguliselt umbes 10 500 hyperpyron'it. 1329. aastaks oli keisririigil 105 laeva. Sama aasta sügisel vallutas laevastik 84 laevaga (teistel andmetel vaid 20 alust) Chíose saare. Allikate järgi ehitati keisri valitsemisaja lõpuks veel 50–70 laeva Osmanite vastu.[23]

Bütsants kasutas oma laevastikus ka sõltuvate Türgi emiraatide laevu. Nii osales sõjakäigul Lesbose ja Phokaia vallutamiseks 24 Saruhani beyliki laeva.[23]

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikos III leidis endale sobivaks kaasaks Savoia Anna. Nad abiellusid 1326. aastal. Peagi tekkis keisrinna ja Johannes Kantakouzenose vahel tõsiseid pingeid. Vaid 20-aastane keisrinna pidi võitlema, et pääseda oma abikaasa ja tema lahutamatu sõbra Johannese vahele. Kaasaegsed on kirjeldatud, et selles abielus oli neid kolm.[7]

Nikaia 1329[26]

[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikos III valitsemisajal jätkus Andronikos II ajal alanud välispoliitilise olukorra halvenemine. Osmanid tugevnesid ja hõivasid peaaegu kõik Väike-Aasia alad[7].

1326. aastal, pisut enne esimese Osmanite bei Osman I surma, vallutas tema poeg Orhan Prousa linna, nimetas selle ümber Bursaks ning tegi sellest osmanite riigi pealinna[26].

Türklased-osmanid olid 1329. aastaks sisse piiranud keisririigi kunagise pealinna ning taassünni sümboli Nikaia linna. Keiser juhtis oma armee linna vabastama, ent sama aasta 10. juunil[8] said bütsantslased Pelekanoni lahingus Osmanite sultan Orhani vägede käest täielikult lüüa[7]. 1331. aasta märtsis olid linlased sunnitud piirajatele alistuma. Nikomeedia langes Osmanitele 1337. aastal.

Veel aastaid hiljem müüsid türklased Nikaiast saadud pühapilte ja käsikirju suurte summade eest.[8]

Andronikosel õnnestus siiski tagasiteel Nikaiast vallutada Chíose saar.[8]

Keisri haigestumine 1330

[muuda | muuda lähteteksti]

1330. aasta talvel jäi Andronikos III ootamatult väga raskelt haigeks. Laiem üldsus oli veendunud, et keisrit sureb peagi ning samamoodi arvas ka Andronikos ise. Seetõttu kirjutas valitseja alla ka oma testamendile, mille järgi pidi võim minema ajutiselt lapseootel keisrinna Savoia Annale. Troonipärija sündimise korral pidi troonipärija hooldajaks saama aga Johannes Kantakouzenos. Samas ei kahelnud keegi, et Andronikose surma järel haarab esimesel võimalusel Johannes võimu endale. Hirmust põgenesid pealinnast nii keisri ema kui ka paljud teised keiserliku perekonna liikmed.[8]

Kõigi üllatuseks Andronikos paranes. Kaasaegsete sõnul paranes keiser tänu Konstantinoopolis asunud Jumalaema allikaveele.[8]

Bütsantsi keisririik 1340. aastal

Väike-Aasia alade kaotamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Tervenenud keiser pööras kogu riigi tähelepanu Bütsantsi Euroopa aladele. Serblased olid võitnud bulgaarlasi kuulsas Velbuzdi lahingus, mis muutis võimude vahekorra Balkanil tugevalt nende kasuks.[7] Siiski õnnestus Bütsantsil vallutada piirkonnas mõned saared ning lüüa tagasi serblaste rünnakud. Üldpilti vaadates olid need edusammud teisejärgulised ja ajutised.[8]

Andronikos III Palaiologose valitsemise ajal kaotas keisririik kõik oma Väike-Aasia valdused.[8]

Ajaloolaste seas pole üksmeelt selles osas, miks sõjakas Andronikos oma tähelepanu vaid Euroopale suunas. Üheks põhjuseks on toodud keisri ülbus. Ta võis alahinnata “barbarite” ohtlikkust ning uskuda, et neid õnnestub purustada igal sobival ajal. Teise põhjusena on toodud majanduslikud kaalutlused. Nii Andronikose kui ka Johannese isiklikud maavaldused asusid impeeriumi Euroopa-osas. Seega tähendas nende territooriumite kindlustamine otseselt ka oma isikliku vara kaitsmist.[8]

1337. aastal õnnestus Andronikosel purustada suur türklaste sõjaline ekspeditsioon, kuid see peatas nende edasiliikumise vaid ajutiselt. Türklased olid Bosporuse väina teisel kaldal lõplikult kanda kinnitanud ning see süvendas veelgi Bütsantsi intellektuaalsetes ringkondades levima hakanud impeeriumi lõpu eelaimdust. Aina enam vaieldi ja arutleti üldistel usufilosoofilistel teemadel ja üha sagedamini suubusid väljapääsuotsingud äärmuslikku müstitsismi.[8]

Siiski polnud kõik Osmanite ja Bütsantsi suhted vaenulikud. Orhan I tegi Andronikos III-ga koostööd keisri püüdlustes vallutada uuesti Phokaia, millest oli saanud Genova päritolu Zaccaria perekonna alluvuses n-ö maarjajää tootmiskeskus. Maarjajää ehk alumiiniumkaaliumsulfaatdodekahüdraat on aine, mis fikseerib värve ja on olulise tähtsusega värvainete valmistamisel, samuti nahatöötluses ja maalimisel, ning need kaevandused olid muutunud väga tulutoovaks.[26]

Tessaalia

[muuda | muuda lähteteksti]

Kas 1332. või 1333. aastal suri Tessaalia valitseja Stephanos Gavriilopoulos. Bütsants kasutas soodsat olukorda ära ning võttis Tessaalia üle kontrolli.[5]

Serbia

[muuda | muuda lähteteksti]

Thessaloniki kuberner Syrgiannis Palaiologos läks 1333. aastal üle Serbia kuninga Stefan Uroš IV Dušani poolele ning aitas kuningriigi edasitungi Makedoonias. Ta juhtis serblasi Kastoria, Ohridi, Prilepi, Strumica ja tõenäoliselt ka Édessa vallutamises umbes 1334. aastal. Nad tungisid koguni Thessaloníkini. Bütsantsi väejuht Sphrantzes Palaiologos teeskles, et on desertöör ning sisenes serblaste laagrisse. Seal tappis ta Syrgiannis Palaiologose, mis viis Serbia armee täielikku segadusse. 1334. aasta augustis sõlmis kuningas Stefan Uroš IV keiser Andronikos III-ga rahu[27], mille kohaselt Bütsants tunnustas suuremat osa Serbia vallutustest. Tagasi saadi vaid Kastoria[5].

Epeiros

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1337–1338 annekteeris Bütsants Epeirose despootkonna, mida oli juhtinud keisri sugulane Anna Palaiologina Kantakouzene. Anna ja tema lapsed viidi Thessalonikisse, kuid despootkonna pärijal, noorel Nikephoros II Orsini Dukasel õnnestus põgeneda Tarantosse, koos Ladina keisri tiitli pärija Catherine de Valois-Courtenayga. 1339. aastal maabus Nikephoros Thomokastronis (Parga lähedal), kus hakkas elanikkonda keiser Andronikos III vastu mässama ärgitama. 1340. aastal sõlmisid keiser ja Nikephoros II Orsiniga lepingu, millega viimane sai panhypersebastose (otsetõlkes "kõigist auväärsem") tiitli ja Johannes Kantakouzenose tütre Maria käe.[5]

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikos III abiellus 1318. aastal Braunschweig-Grubenhageni hertsogi Heinrich I tütre Irenega. Naine suri 1324. aastal. Paaril oli nimetu poeg, kes suri juba 1321. aastal.[28]

1326. aastal abiellus Andronikos Savoia krahvi Amadeus V tütre Annaga. Abielust sündis neli last.[28]

Kaasaegse ajaloolase Nikephoros Gregorase (u 1295–1360) sõnul oli Andronikosel ka abieluväline tütar Irene Palaiologina, kes abielus Trapezundi keisri Basileiosega ja oli aastatel 1340–1341 selle riigi valitsejanna.[29]

Kaasaegne reisija Ibn Battuta (1304–1368/69) kirjutab oma teoses "Rihla" ka teise abieluvälise tütre olemasolust, kes abiellus Kuldhordi khaani Özbegiga, pöördus islami usku ja võttis enda nimeks Bayalun. Ibn Battuta väidab, et saatis naist 1332. aasta lõpus või 1334. aastal khaani õukonnast visiidile Konstantinoopolisse.[30] Battuta kirjutiste järgi kohtus ta 1332. aasta lõpus ka Konstantinoopolis keiser Andronikos III-ga, ent bütsantsi allikad kohtumist ei maini[31].

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]

Raske haigus, lahingus saadud haavad ning noorpõlve kergemeelne elu olid keisri tervist tugevalt nõrgestanud[8]. Keiser Andronikos III Palaiologos haigestus 1341. aastal malaariasse[7]. Ta suri peagi ootamatult 1341. aasta 15. juunil vaid 44-aastaselt.[8] Andronikos suri pärast mõnda aega Hagia Sophias viibimist ja maeti Hodegoni kloostrisse[19][32].

Andronikos III surm oli nii ootamatu, et teadaolevalt ei jõudnud keiser testamenti teha. Samas on raske hinnata, kui iseseisvalt Andronikos oma elu viimastel aastatel otsustada sai. Riigis oli väga palju neid, kes polnud testamendist üldsegi huvitatud.[33] Andronikose poeg Johannes, kes oli nime saanud ilmselt Kantakouzenose järgi, oli isa surma ajal alles üheksa-aastane. Küsimus, kellest saab poisi regent, muutus ääretult oluliseks. Savoia Anna, keisrinna ja vastse lapskeisri ema, eeldas, et temast saab asevalitseja. Ent Johannes Kantakouzenosel olid sama ambitsioonikad plaanid. Andronikos III surmale järgnes kuus aastat kestnud kaootiline kodusõda, mis ajaloolase Kevin Lygo sõnul rebis keisririigilt piltlikult öeldes südame välja.[7]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "ХРОНИКА 8". www.vostlit.info (vene). Vaadatud 31. jaanuaril 2023.
  2. ↑ Pachymeris, Gregoras (1984). Relations historiques (prantsuse). Albert Failler, Vitalien Laurent. Pariis: Institut français d'études byzantines. ISBN 2-251-32230-2. OCLC 14134207.
  3. ↑ Gregoras, Nikephoros. Byzantine History, Book 6.8 (inglise).
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Nicol, Donald M. (1993). The Last Centuries of Byzantium, 1261-1453 [Bütsantsi viimased sajandid, 1261-1453] (inglise). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 9780521439916.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Fine, John Van Antwerp (1994). The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest (inglise). University of Michigan Press. ISBN 0472082604.
  6. ↑ 6,0 6,1 Gregoras, Nikephoros. Byzantine History, Book 8.1 (inglise).
  7. ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 7,13 Lygo, Kevin (2022). "Andronikos III". The Emperors of Byzantium (inglise). London: Thames & Hudson Ltd. Lk 296–301. ISBN 978-0-500-02329-7.
  8. ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 8,13 8,14 8,15 8,16 8,17 8,18 8,19 Vseviov, David (2004). "Andronikos III Palaiologos". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 447–450. ISBN 9789949437757.
  9. ↑ Korobeinikov, Dimitri (2014). Byzantium and the Turks in the Thirteenth Century (inglise). Oxford University Press. Lk 212. ISBN 978-0-198-70826-1.
  10. ↑ 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 10,10 10,11 10,12 10,13 10,14 10,15 10,16 10,17 10,18 10,19 10,20 10,21 Vseviov, David (2004). "Andronikos II Palaiologos". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 440–446. ISBN 9789949437757.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 11,7 11,8 Lygo, Kevin (2022). "Andronikos II". The Emperors of Byzantium (inglise). London: Thames & Hudson Ltd. Lk 296–301. ISBN 978-0-500-02329-7.
  12. ↑ Heers, Jacques (2007). "Tempus". Chute et mort de Constantinople (prantsuse). Perrin, coll.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 Bréhier, Louis (2006). "L'évolution de l'humanité". Vie et mort de Byzance (prantsuse). Pariis: Albin Michel. Lk 632. ISBN 2-226-17102-9.
  14. ↑ Cantacuzène, Jean (1828–32). Schopen, L. (toim). Historiae (prantsuse).
  15. ↑ Treadgold, Warren (1997). A History of the Byzantine State and Society (inglise). Stanford University Press. ISBN 9782036274082.
  16. ↑ Chroniques courtes (prantsuse). Ateena: Lambros. 1832–33.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 Nicol, Donald MacGillivray (2008). Les derniers siècles de Byzance, 1261-1453 (prantsuse). Pariis: Tallandier coll. ISBN 978-2-84734-527-8.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 18,4 Ostrogorski, Georgi (1996). Gouillard, J. (toim). Histoire de l'État byzantin (prantsuse). Pariis: Payot. ISBN 978-2-228-90206-9.
  19. ↑ 19,0 19,1 Melvani, N. (2018). The tombs of the Palaiologan emperors (inglise). Byzantine and Modern Greek Studies. Lk 237–260.
  20. ↑ Daškov, S. B. "Императоры Византии. Михаил IX Палеолог, Андроник III Палеолог Младший". Церковно-Научный Центр "Православная Энциклопедия" (vene). Vaadatud 5. veebruaril 2023.
  21. ↑ Nicol, Donald M. (1984). The Despotate of Epiros 1267-1479: A Contribution to the History of Greece in the Middle Ages (inglise). Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-26190-6.
  22. ↑ Bartusis, Mark (1997). The Late Byzantine Army: Arms and Society, 124-1453 (The Middle Ages Series) (inglise). University of Pennsylvania Press. ISBN 978-0812216202.
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 23,3 Smetanin, V. A. (1975). Расходы Византии на армию и флот (1282—1453 гг.) (vene). Wayback Machine.
  24. ↑ Harris, Jonathan (2017). "Византия: История исчезнувшей империи". MyBook — электронная библиотека (vene). Vaadatud 5. veebruaril 2023.
  25. ↑ Uspenski, Feodor I. (2011). История Византийской империи (vene). Moskva: Крушение. ISBN 978-5-17-072040-8.
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 Herrin, Judith (2008). "Rebels and patrons". Byzantium (inglise). Penguin Books. Lk 283–284. ISBN 978-0-141-03102-6.
  27. ↑ Norwich, John Julius (1996). Byzantium: The Decline and Fall (inglise). New York: Alfred A. Knopf. Lk 283–284.
  28. ↑ 28,0 28,1 28,2 28,3 28,4 28,5 Garland, Lynda (1999). Byzantine Empresses: Women and Power in Byzantium AD 527-1204 (inglise). Routledge.
  29. ↑ Miller, William (1969). Trebizond: The last Greek Empire of the Byzantine Era: 1204-1461 (inglise). Chicago: Argonaut. Lk 46.
  30. ↑ Dunn, Ross E. (2005). The Adventures of Ibn Battuta (inglise). University of California Press. ISBN 978-0-520-24385-9.
  31. ↑ Battutah, Ibn (2002). The Travels of Ibn Battutah (inglise). London: Picador. Lk 131–132. ISBN 9780330418799.
  32. ↑ Lascaratos, J.; Marketos, S. (1997). "The fatal disease of the Byzantine Emperor Andronicus III Palaeologus (1328-1341 A.D.)". Journal of the Royal Society of Medicine. 90 (2): 106–109.
  33. ↑ Vseviov, David (2004). "Johannes VI Kantakuzenos". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 451. ISBN 9789949437757.
Eelnev
Andronikos II Palaiologos 		Bütsantsi keiser
1321–1341 		Järgnev
Johannes V Palaiologos
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Andronikos_III_Palaiologos&oldid=6635986"