Anatoli Nikolajev
- teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Anatoli Nikolajev (täpsustus)
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2018) |
Anatoli Nikolajev (sündinud 15. oktoobril 1954 Kiviõlis) on Eestis süüdi mõistetud kurjategija, kelle puhul prokurör loobus süüdistusest, kuid kellele kohtud mõistsid eluaegse vanglakaristuse ja kellele president andis pea 20 aastat hiljem armu, vabastades ta karistuse edasisest kandmisest.
14. juulist 2004 kehtima hakanud kriminaalmenetluse seadustik § 14 lg 2 ja § 301 näevad ette, et kui prokurör loobub süüdistusest, siis kohus lõpetab menetluse. 1999. aastal kehtinud kriminaalmenetluse koodeks lubas aga kohtul menetlust jätkata. Anatoli Nikolajevi looga tutvunud inimesed leiavad, et lisaks sellele menetluslikule nüansile, on Nikolajev ka kõige "hõredamate" tõendite pinnalt süüdi mõistetud, mistõttu ju prokurör süüdistusest loobuski.
Kriminaalasi
[muuda | muuda lähteteksti]Anatoli Nikolajev anti kohtu alla ja mõisteti süüdi selles, et tema 19. aprillil 1998 ajavahemikus 19.30 kuni 20.00, olles alkoholijoobes, läks Kohtla-Järvel Põhja allee tänaval majasse nr 16 (tänaseks lammutatud hoone) korterisse 63 ning tappis seal neli inimest. Kriminaalasja materjalide kohaselt tappis Nikolajev laskudega pähe oma 39-aastase elukaaslase Jelena Erlichi (Erlich, ka Erlih), seejärel raseda 25-aastase Tatjana Tširkova laskudega rinda, õlga ja pähe, aga ka 36-aastase Alla Berdikova ja 27-aastase Andrei Ovtšinnikovi (Ovtšinnikov).
Eesti Ekspressi artikli põhjal kuulati Anatoli Nikolajev samal õhtul üle, kes seletas, et oli kodus, mõrvapaigast kilomeetri kaugusel ning veetis koos 8-aastase pojaga lihavõtteid, kuni ukse taha ilmus keegi võõras, kes teatas, et neli inimest, sealhulgas Nikolajevi naine Jelena, on tapetud. Anatoli Nikolajev pani end riidesse ja jooksis sündmuspaigale. Korteri uks olnud lahti ning sisenedes nägi Nikolajev veriseid laipu, misjärel ta läks naabri juurde ning käskinud kiirabisse ja politseisse helistada. Politseile eelnenut kirjeldanud Nikolajev märgib lisaks, et Jelena Erlichil oli tõsiseid probleeme inimesega, kelle nimi oli Anatoli Sirotkin ja kes olnud Kohtla-Järve ning Jõhvi piirkonnas tegutsenud jõugu pealik.
Järgmisel päeval, s.o 20. aprillil 1998 võeti Nikolajev võeti vahi alla ja kuulati uuesti üle. Nikolajev kordab seniräägitut, s.t et mõrva taga saab olla üksnes Sirotkin, kellel oli Jelenaga konflikt narkomüügi, võlgade ja allumatuse pinnalt. Ka kolmandal korral annab Nikolajev samasuguseid ütlusi. Politsei kontakteerub Sirotkiniga, kes räägib, et kuulis tapmisest raadiost. Ta möönab, et probleeme Jelena Erlichiga oli, kuid mitte midagi sellist, mille pärast tappa. Sirotkin soovitab Nikolajevile survet avaldada, sest viimane olevat Spetsnazis teeninud. Ajakirjanik Janar Filippovi hinnangul sisaldab Sirotkini ülekuulamisprotokoll vastuolu, mis seisneb selles, et ülekuulamise alguses räägib ta, et Sirotkin sai raadiost üllatusena teada, et Erlichil oli Põhja alleel korter, ülekuulamise lõpus aga räägib, et "võõrad sellesse korterisse sisse ei pääsenud, see oli väga hästi konspireeritud paik".
Kolme päeva möödudes kirjutab Anatoli Nikolajev puhtsüdamliku ülestunnistuse, kus võtab veretöö omaks. Hiljem kohtus tunnistab Nikolajev, et võttis süü omaks uurijate surve tõttu, kurikavalaid lubadusi uskudes ja argusest. Politseile antud ülestunnistuses seletab Nikolajev muu hulgas järgmist: "Kahetsen tehtut. Ootasin Jelenat koju, kuni otsustasin talle ise järgi minna. Meil oli kodus summutiga TT-püstol. Lena ostis selle kuskilt. Võtsin selle igaks juhuks kaasa. Läksin korterisse ja ütlesin: "Lõbutsete siin, aga kodus on laps haige. Lubasid ju tulla." Lena hakkas mind sõimama. Teised naersid. Mul sõitis katus ära. Tõmbasin püstoli välja ja hakkasin tulistama. Keda esimesena, keda järgmisena lasksin, ei mäleta. Jooksin välja, viskasin püstoli prügikonteinerisse. Rahunesin maha ja läksin korterisse tagasi". Ülestunnistuse põhjal kuulab uurija Ivan Razumnõi Nikolajevi uuesti üle. Kahtlusalune kordab öeldut: räägib summutiga TT-püstolist, alandavast solvangust, itsitamisest. "Haarasin püstoli, mitu lasku ma tegin ja kelle pihta, ei mäleta. Tulistasin järjest. Summuti vaigistas lasud. Ma ei tea, miks ma tulistasin neid teisi peale Jelena – kõik juhtus automaatselt. Miks ma politseile kõigest kohe ei rääkinud, ma ei tea." Küsimusele, kuidas Nikolajev kommenteerib väiteid, et mõrva taga on Sirotkin, keeldub ta vastamast.
Enne kriminaaltoimiku kohtusse saatmist ootavad uurijad ära sündmuskohalt leitud kuulide ballistilise ekspertiisi. Viimane koostatakse 1998. aasta mai lõpul, milles muu hulgas nenditakse, et "ekspertiisiks esitatud viiel kuulil ei tuvastatud jälgi, mis viitaks tulistamisel summuti kasutamisele". Ajakirjanik Janar Filippovi hinnangul põrmustab ekspertiis Nikolajevi ülestunnistuse: igaüks, kes on püstolist lasknud, ei suuda eksida faktis, kas tulistati summutiga või summutita relvast ning seega öeldi ülestunnistus Nikolajevile ette. Ajakirjanik oletab, et uurija oli küllap veendunud, et valgel ajal kortermajas saanuks mõrva toime panna üksnes summutiga relvast.
Kuivõrd ekspertiis seab toimunu kahtluse alla, siis otsivad uurijad üles mehe, Ilja Sjomik, kes oli mõrvapäeval Nikolajeviga koos. Tema oli see inimene, keda Nikolajev nimetas esialgsetes ütlustes tundmatuks meheks, kes mõrvadest Nikolajevile teatas. Sjomikut on enne juba kaks korda (aprillis ja mais) üle kuulatud. Kaks korda on ta rääkinud üht ja sama: kuidas ta narkopunkrisse läks, sealt laibad leidis, nende seas oma hea tuttava Erlichi ära tundis ja Nikolajevi juurde jooksis. Kuidas too sündmuskohale tuli, ahastas ja Sirotkinile kätte maksta lubas, aga et Sjomik oli parajasti varguste tõttu tagaotsitav, lahkus ta sündmuskohalt enne politsei saabumist, olles Nikolajeviga kokku leppinud, et too jätab sõbramehe poolest uurijatele nimetamata, kes laibad leidis.
Septembris kuulatakse Sjomik kolmandat korda üle. Tema ütlused on põhjalikult muutunud. Sjomik räägib nüüd, kuidas ta alguses valetas, sest kartis Nikolajevi kättemaksu. Tegelikult olevat kõik olnud teisiti. Ta läks korraks Erlichiga lobisema ja kui hakkas korterist lahkuma, saabus sinna ärritunud Nikolajev, kel tekkis kohalviibijatega sõnavahetus. Sjomik läks koju ning mõni aeg tuli tema juurde Nikolajev. Teatas, et kõik neli löödi maha ja palus, et Sjomik uurijatele valetaks, et leidis laibad ja jooksis Nikolajevit kutsuma.
Veebruaris 2012 kohtus Janar Filippov Sjomikuga, kes selgitas, miks ta kolmandal korral ütlusi muutis: "Te ei kujuta ette, kuidas mind piinati. Elektrišokiaparaadiga otse munadesse. Need läksid siniseks ja paistetasid nii suureks, et ma ei saanud istuda ega käia. Olin kindel, et ei saa lapsi. Õnneks läks teisiti. Pärast verist sügist jäid meie kanti alles kaks autoriteeti – Mitrohha ehk Aleksandr Mitrohhin, hüüdnimega Ded ja Sirota ehk Anatoli Sirotkin. Mitrohha – jultunud tegelane, vana kooli mees, pool elu vangis istunud – meeldis mulle rohkem. Hoidsin selle seltskonna poole. Ka Jelena hoidis Mitrohha poole. Neil oli päris tugev platooniline armastus ka ja ilmselt see tegigi Jelena nii hulljulgeks, et ta ülbitses Sirotkini inimestega nagu ise tahtis. See talle saatuslikuks saigi. Mõrv ei saanud olla kellegi teise kui Sirotkini teema. Kas ta seda ise tegi, kes teab. Ta võis olla nii raevus, et võis ka ise teha. Aga võib-olla saatis kellegi. Lena toppis talle ju otseselt kaikaid kodarasse. Lehvitas tiibu, rääkis linna peal, et ta on Sirotkinile juba kaks korda mingis küsimuses ära teinud. Ei maksnud võlgu ära. Lõpuks komistas ise selle kaika otsa ja kukkuski. Nikolajev muidugi teadis, et ta naisel on vangis istuva Mitrohha vastu eriline kiindumus, aga see polnud probleem. Selliste asjade pärast ei tapa keegi oma naist ja veel kolme inimest. Ma ju olin seal ja nägin, kuidas Tolik reageeris laipu nähes. Tagus jalaga vastu lauda, karjus "miks teil oli vaja siin juua, miks sul oli vaja sedasi käituda". Põlvitas Lena ees ja nuttis.
Ise läksin tol õhtul sinna, sest teadsin, et tapetud Andrei ja Jelena toovad Narvast marihuaanat. Ma olin siis ka juba Jelena turvamees. Vaatan – uks oli imelikult praokil, mitte nagu tavaliselt – alati lukus. Esik jalatseid täis, aga vaikus. Vaatan, lebab keegi naine, pea vereloigus. Ei tundnud teda ära. Ühes tugitoolis Jelena, teises Tanja. Diivanil Andrjuša. Kohe oli selge, et kõik on surnud. Ma ei läinud naabritele ütlema – minu eluviisid olid toona sellised, et ma ei olnud huvitatud politseiga kohtumisest. Jooksin Toliku juurde. Ta oli kodus. Ütlesin, et "punktis" on kõik tapetud. "Kuidas?", küsib. "Mis mõttes kuidas? Surnud, neli laipa! Maha lastud." Jooksime kohale, terve tee vaikides. Tolik sisenes ees. Mina jäin ukselävele. Vaatasin, kalkuleerisin. Mõtlesin, mitu tapjat võis olla, mis järjekorras lasti. Tundus, et üks väga kiiresti tegutsenud inimene. Toa keskel seistes polnud seal kuhugi vaja liikuda ka. Seisad ja muudkui lased. Kuidas ikkagi korterisse pääseti? Kuidas iganes. Tuli keegi läbirääkimistele, võlga ära tooma. Esines kellegi teisena. Kandis mundrit. Küllap oli kõigele mõeldud. Mind kuulati kolm korda üle… Kaks korda rääkisin ära, nii nagu asi oli. Kolmandat korda tuldi septembris. Pool aastat hiljem. Sõidutasid mind mööda eeluurimiskambreid ja piinasid elektrišokiaparaadiga. Värdjad, raisk. Ajasid mulle, et Tolikut on vaja aidata, ta on süü omaks võtnud. Parem räägi ära, muidu hakatakse mulle endale süüd külge riputama. Et kui Tolik kahtlustest vabaneb, olen mina järgmine kandidaat. Kui juba minule sellist survet avaldati, siis ma ei imesta, et Tolik puhtsüdamliku kirjutas."
Kohtuvaidluse käigus teatab Ida-Viru prokuratuuri prokurör Sergei Travnikov oma kõne lõpus, et loobub süüdistusest. Veebruaris 2012 ütleb Viru ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri abi Sergei Travnikov ajakirjanik Filippovile: "Ütlen ausalt – mina ei tea, kas Nikolajev pani need kuriteod toime või mitte. Tõendeid ju polnud".
2. novembril 1999 mõistis Kohtla-Järve linnakohus kriminaalasjas 1-47/99 Anatoli Nikolajevi süüdi kriminaalkoodeksi § 207 lg 1 ja 2 järgi ning karistati ühe-aastase vanglakaristusega, aga ka kriminaalkoodeksi § 101 punkti 5 ja 6 järgi, mille eest mõisteti talle eluaegne vanglakaristus. Karistuse kandmise algusajaks loeti 20. aprill 1998, mil Nikolajev vahistati. Viru Ringkonnakohtu otsusega 31. jaanuarist 2000 jäeti Kohtla-Järve Linnakohtu otsus Nikolajevile mõistetud karistuse osas muutmata. Riigikohtu otsusega 18. aprillist 2000 jäeti Nikolajevi kaitsja kassatsioon rahuldamata ning Kohtla-Järve Linnakohtu otsus muutmata.
Teistmisavaldus Riigikohtule 2012. aastal
[muuda | muuda lähteteksti]10. septembril 2012 esitas Nikolajev kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa teistmisavalduse, milles taotles Kohtla-Järve Linnakohtu 2. novembri 1999, Viru Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2000 ja Riigikohtu 18. aprilli 2000 otsuste tühistamist ning kriminaalasja saatmist Viru Maakohtule uueks arutamiseks.
Kaitsja taotleb Nikolajev kriminaalasja teistmist kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 5 alusel ja esitas Riigikohtule A. S.2 4. septembri 2012. a kirja. Selle kirja kohaselt olevat V. M. rääkinud A. S.2-le 1999. aastal, et ta pidi J. E.-ga viimase tapmise päeval kokku saama. Kui V. M. aadressil Xxxxx XX asuva maja juurde jõudis, nägi ta trepikojast väljumas kaht inimest, kellest kumbki polnud A. Nikolajev. Kui V. M. seejärel korteri nr XX ukse taha jõudis ja selle avas, nägi ta nelja inimese laipa. V. M. lahkus korterist ja helistas hiljem politseisse. 2000. aasta oktoobris leiti V. M. tapetuna. Kaitsja leiab, et seega võis V. M. näha isikuid, kes panid toime J. E., T. T., A. O. ja A. B. tapmise. Seetõttu on kaitsja hinnangul A. S.2 kirjast nähtuv info käsitatav uue asjaoluna, mis polnud kohtutel Nikolajev süüditunnistamise ajal teada ja mis toob seetõttu kaasa Nikolajev suhtes tehtud kohtuotsuste tühistamise. Kaitsja arvates tuleb kriminaalasja menetlus uuendada ja A. S.2 tunnistajana üle kuulata.
Lisaks märgib kaitsja, et Nikolajev kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud I. S. kirjeldas 2012. aastal Eesti Ekspressi ajakirjanikule, kuidas kohtueelse menetleja ametnikud kasutasid tema suhtes A. Nikolajevit süüstavate ütluste saamiseks vägivalda, ja leiab, et teisteteva kriminaalasja menetluses pandi toime kuritegu. See kuritegu on tänaseks aga aegunud. Kuna aegumise tõttu pole võimalik kuritegu kohtuotsusega tuvastada, puudub kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 3 sätestatud teistmise alus. Pidades aga silmas, et A. Nikolajevile mõisteti karistuseks eluaegne vangistus, piirab nõue, mille kohaselt tuleb kohtueelse menetleja ametniku kuritegu tuvastada kohtuotsusega, praeguses asjas põhjendamatult süüdimõistetu põhiõigusi. Seetõttu tuleb kriminaalmenetluse seadustiku § 366 tunnistada põhiseaduse vastaseks osas, milles see ei näe teistmise alusena ette kohtueelse menetleja ametniku kuritegu, mille ta on toime pannud kriminaalasja menetluses, kuid mida pole võimalik kohtuotsusega tuvastada, sest see kuritegu on aegunud. Kohtueelse menetleja ametnike poolt I. S.-i vastu toimepandud kuritegu võis mõjustada Nikolajev suhtes tehtud kohtuotsuseid. Nimelt kuulati I. S. Anatoli Nikolajevi kriminaalasjas üle korduvalt. Kõikidel kordadel, st välja arvatud siis, kui kohtueelse menetleja ametnikud tema suhtes vägivalda kasutasid, andis I. S. omavahel kokkulangevaid ütlusi. Juhul, kui tunnistajat poleks sunnitud andma ühel korral muude ütlustega vastuolus olevaid ütlusi, pidanuks kohus lugema I. S.-i ütlused Nikolajev käitumise kohta pärast laipade avastamist usaldusväärseks ja neid kohtuotsuse tegemisel arvesse võtma. Nikolajev käitumine pärast laipade avastamist, milleks kohtuotsusega tuvastatu kohaselt olid vandumine, jalaga laua löömine, kapist raha võtmine, amfetamiini ja telefoni äraviskamine ja korterist leitud passide kaasa andmine I. S.-ile, ei osuta sellele, et just tema oleks kuriteo toime pannud.
Teistmisavaldusele esitas vastuse Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross, kelle hinnangul pole menetluse uuendamine Nikolajev kriminaalasjas põhjendatud. Kokkuvõtlikult on prokuröri seisukohad järgmised.
Ajalehes Eesti Ekspress ilmunud artiklist ei nähtu ühtki uut asjaolu, mis ei olnud kriminaalasja menetlevatele kohtutele kohtuotsuste tegemise ajal teada. Kohtud hindasid Nikolajev ja I. S.-i väiteid kohtuvälise menetleja ametnike poolse lubamatu surve kohta ning leidsid, et need ei vasta tõele. Eeltoodust nähtuvalt puudub alus Nikolajev kriminaalasja teistmiseks isegi siis, kui kuriteo aegumistähtaeg ei oleks möödunud. Kriminaalasja teistmiseks ei anna alust ka A. S.-2 kiri, sest selles kajastatud kuuldused ei ole käsitatavad uute asjaoludena kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 5 mõttes. V. M. kuulati teistetava kriminaalasja käigus tunnistajana üle ja tema ütlustele tugineti ka kohtuotsuste tegemisel.
Tuginedes kriminaalmenetluse seadustiku § 347.1 lg-le 2, esitas kaitsja 3. septembril 2013 teismisavalduse täienduse, milles leiab, et alates 1. aprillist 2004 kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus sisalduv piirang, mille kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada üksnes isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontrolliks, ja asjaolu, et süüdistusest loobumine toob endaga kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse, väljendavad ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. A. Nikolajevit ei mõistetud õigeks pärast prokuröri loobumist süüdistusest. Samuti tugineti tema süü tuvastamisel tema puhtsüdamlikule ülestunnistusele ning tema ja mitmete tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlustele. Seega on Nikolajev suhtes tehtud kohtuotsused vastuolus kehtiva kriminaalmenetlusõiguse üldpõhimõtetega, mistõttu tuleb Nikolajev õigeks mõista või vabastada karistuse kandmisest.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht teistmisavaldusele
[muuda | muuda lähteteksti]
Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 5 nimetab teistmise ühe alusena kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise. A. S.2 4. septembri 2012. a kirjast sellist uut asjaolu kolleegiumi hinnangul ei nähtu.
Teistmisavaldusele lisatud kirjas vahendab A. S.2 väidetavalt V. M.-i ütlusi selle kohta, et 19. aprillil 1998 nägi V. M. aadressil Xxxxx XX asuva maja trepikojast väljumas kaht inimest, kellest kumbki ei olnud A. Nikolajev, ja seejärel avastas ta korterist nr XX nelja inimese surnukehad. Samas sisaldavad kriminaalasja materjalid V. M.-i 20. aprilli 1998. a tunnistaja ülekuulamise protokolli, milles V. M. kinnitas, et kui ta 19. aprillil 1998 kella 22.45 paiku koos V. L.-iga aadressil Xxxxx XX asuva maja juurde jõudis, pidasid politseiametnikud neid kinni ja siis sai ta teada, et korteris on toime pandud tapmine (vt I kd tl 93 pöördel). Eeltoodust nähtuvalt on A. S.2 kirjas väidetavalt vahendatu vastuolus V. M.-i poolt kriminaalmenetluse käigus antud ütlustega.
Kriminaalkolleegium märgib, et olukord, kus isik on andnud kriminaalmenetluses tunnistajana ütlusi ja kohtuotsuse jõustumise järel avaldab teavet, mis erineb oluliselt kriminaalmenetluses antust, ei ole iseenesest vaadeldav muu olulise asjaoluna kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 5 tähenduses. Vastasel korral oleks loodud võimalus ühe ja sama kriminaalasja lõpmatuks menetlemiseks pelgalt ühe tunnistaja ütluste järjepideva muutmise abil. See ei ole aga olnud teistmise aluste sätestamisel seadusandja eesmärgiks. Vastupidi – juhuks, kui pärast kohtuotsuse jõustumist ilmneb, et kohtuotsus rajaneb tunnistaja valeütlusel, on kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 1 nähtud ette eraldi teistmise alus. kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 1 kohaselt on teistmise aluseks kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkus või põhjendamatus, mis tuleneb teise kohtuotsusega tuvastatud tunnistaja valeütlusest, teadvalt valest eksperdiarvamusest, teadvalt valest tõlkest, dokumendi võltsimisest või tõendi kunstlikust loomisest. Vaadeldes eeltoodust vaid tunnistaja valeütlusega seonduvat, tuleb asuda seisukohale, et teistmise aluseks ei saa olla pelgalt kahtlus, et tunnistaja on menetluse käigus andnud valeütlusi, vaid see eeldab valeütluste tuvastamist jõustunud kohtuotsusega. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 1 märgitud ega ka muus korras asjaolu, et V. M. oleks andnud kriminaalmenetluse käigus valeütlusi.
Arvestades ülalmärgitut, ei ole A. S.2 kirjas sisalduv informatsioon käsitatav teabena kohtuotsuse ebaseaduslikkuse või põhjendamatuse kohta, mis tuleneks teise kohtuotsusega tuvastatud tunnistaja valeütlusest, ega ka kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluna, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või Nikolajev olukorra kergendamise. Seega ei ole A. S.2 kirjas sisalduv teistmise aluseks ega saa kaasa tuua menetluse uuendamist Nikolajev kriminaalasjas.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 3 näeb teistmise alusena ette kohtueelse menetleja ametniku kuriteo, mis on toime pandud kriminaalasja menetluses ja mis on tuvastatud kohtuotsusega, kui see kuritegu võis mõjustada kohtuotsust teistetavas kriminaalasjas. Kaitsja palub tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku § 366 põhiseaduse vastaseks osas, milles see ei näe teistmise alusena ette kohtueelse menetleja ametniku kuritegu, mille ta on toime pannud kriminaalasja menetluses, kuid mida pole aegumise tõttu võimalik kohtuotsusega tuvastada.
Kriminaalkolleegium on asunud varasemas praktikas seisukohale, et olukorras, kus kohtueelse menetleja ametniku kuriteo tuvastamine ei ole aegumise tõttu enam võimalik, ei saa tõusetuda küsimust kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 3 märgitud teistmise aluse esinemisest. Seda põhjusel, et nimetatud teistmise alusest saab rääkida eranditult vaid siis, kui see asjaolu (kriminaalasja menetluses kohtueelse menetleja ametniku kuritegu, mis võis mõjustada kohtuotsust teistetavas kriminaalasjas) on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Veelgi enam – sellises olukorras ei saa teistmise alusena kõne alla tulla ka muu oluline asjaolu kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 5 tähenduses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. augusti 1996. a kohtuotsus asjas nr 3-1-2-2-96). Kolleegium ei näe võimalust viidatud lahendis märgitud põhimõtetest irdumiseks ja märgib ühtlasi, et kuna seadusandja põhjendatud arusaama kohaselt saab kuriteo toimepanemine teistmise alusena olla tuvastatud vaid jõustunud kohtuotsusega, siis ei ole Riigikohus pädev lugema seda asjaolu tuvastatuks muul viisil. Vastupidine seisukoht on selges vastuolus Põhiseaduse § 22 lg-ga 1, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Vastuseks kaitsja taotlusele tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku § 366 osaliselt põhiseaduse vastaseks selgitab kolleegium, et Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses sellise sätte põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2). Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille põhiseaduse vastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu seisukoht alates üldkogu 22. detsembri 2000. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja 28. oktoobri 2002. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 16. septembri 2003 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-08, p 15).
Teistmisavalduses märgitakse, et kohtueelse menetleja ametnikud kasutasid A. Nikolajevit süüstavate ütluste saamiseks I. S.-i suhtes vägivalda, ja leitakse, et kui kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 3 ei nõuaks kohtueelse menetleja ametniku kuriteo tuvastamist kohtuotsusega, tuleks Nikolajev kriminaalasjas menetlus uuendada. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Nimelt selgitas I. S. linnakohtu istungil, et A. Nikolajevit süüstavad ütlused andis ta kohtueelses menetluses seetõttu, et talle avaldati survet ja nõuti Nikolajev vastu ütluste andmist. Kohus märkis, et A. Nikolajevit süüstavate ütluste andmise põhjuseks oli I. S.-i hirm, et teda ennast võidakse kahtlustada tapmises, kuna ta oli sündmuskohal esimesena. Sel põhjusel luges kohus I. S.-i kõnealused ütlused ebausaldusväärseks ja jättis need tõendikogumist välja. Samas luges kohus usaldusväärseks I. S.-i need ütlused, milles ta kirjeldas laipade leidmist, Nikolajev kutsumist J. E. korterisse ja Nikolajev käitumist pärast laipade avastamist, ning tugines nendele ka otsuse tegemisel (vt IV kd tl 206-207). Seega sõltumata asjaolust, kas vägivalla kasutamine I. S.-i suhtes oleks tuvastatud kohtuotsusega või sootuks tuvastamata, ei saanud ega saa see mõjutada Nikolajev süüküsimuse otsustamist.
Ülalmärgitust tulenevalt ei saa Riigikohtu otsus käesolevas teistmisasjas sõltuda menetleja ametnike võimaliku kuriteo – vägivalla kasutamine I. S.-i suhtes A. Nikolajevit süüstavate ütluste saamiseks – aegumistähtaja möödumisest. Nimetatud põhjusel ei ole praeguse asja lahendamisel asjassepuutuvad ka kaitsja väited kriminaalmenetluse seadustiku § 366 osalise põhiseaduse vastasuse kohta. Seetõttu jätab kolleegium kaitsja taotluse kriminaalmenetluse seadustiku § 366 põhiseaduse vastaseks tunnistamise kohta läbi vaatamata ja teistmisavalduse teistmise aluse puudumise tõttu rahuldamata.
Tuginedes kriminaalmenetluse seadustiku § 347.1 lg-le 2, esitas kaitsja 3. septembril 2013, seega ligi aasta pärast teistmisavalduse esitamist, Riigikohtule ka teistmisavalduse täienduse. Selles leiab kaitsja, et Nikolajev suhtes tehtud kohtuotsused on vastuolus alates 1. septembrist 2004 kehtiva kriminaalmenetlusõiguse üldpõhimõtetega.
Seoses kaitsja nimetatud väitega märgib kolleegium esmalt, et kriminaalmenetlusõiguses tuleb järgida menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireeglit, mille kohaselt kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust (kriminaalmenetluse seadustiku § 3 lg 2). Sama reegel kehtis ka enne 1. septembrit 2004 (Kriminaalmenetluse koodeks § 11 lg 2). Sellest põhireeglist lähtuvalt ei ole nõutav ega ka praktiliselt võimalik kohaldada menetlusõiguslikke reegleid tagasiulatuvalt. Käsitledes küsimusi kriminaalmenetlusõiguse ajalisest kehtivusest, on kriminaalkolleegium leidnud, et menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhimõte erineb põhimõtteliselt KarS §-s 5 sätestatud karistusõiguse ajalise kehtivuse regulatsioonist. Karistusõigus lähtub Põhiseaduse § 23 lg-tes 1 ja 2 sisalduvast raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelu ja kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõttest. Kriminaalmenetlust puudutavale õiguslikule regulatsioonile kõnealune põhiõigus aga ei laiene (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2013. a kohtuotsus asjas nr 3-1-1-24-13, p 14).
Järgnevalt selgitas kolleegium, et kriminaalmenetluse seadustiku § 347.1 lg 2 eesmärgiks on tagada kassaatori õigus esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid teise poole esitatule. Kolleegium märgib, et kaitsja seisukohad Nikolajev suhtes tehtud kohtuotsuste vastuolu kohta kehtiva kriminaalmenetlusõiguse üldpõhimõtetega ei kujuta endast väiteid õiguse tõlgendamise kohta kriminaalmenetluse seadustiku § 347.1 lg 2 tähenduses, kuivõrd need pole seotud kaitsja teistmisavalduses esitatud argumentidega ega ka prokuratuuri vastuses märgituga. Sisuliselt esitab kaitsja kohtuotsuste vastuolu kehtiva menetlusõigusega iseseisva alusena Nikolajev kriminaalasja menetluse uuendamiseks, mistõttu viide kriminaalmenetluse seadustiku § 347.1 lg-le 2 on asjakohatu. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust juba esitatud teistmisavalduse taoliseks täiendamiseks väljaspool teistmisavalduse esitamise tähtaega, mistõttu teistmisavalduse täiendus tuleb jätta läbi vaatamata.
Eeltoodu ja alusel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 373 lg-st 1, §-st 371, § 350 lg 2 p-st 1 ja §-st 368, jättis Riigikohtu kriminaalkolleegium Nikolajevi kaitsja teistmisavalduse rahuldamata ja teismisavalduse täienduse läbi vaatamata.
Armuandmine
[muuda | muuda lähteteksti]Detsembris 2017 esitas Anatoli Nikolajev presidendile armuandmispalve. President Kersti Kaljulaid andis talle 26. märtsil 2018 armu ja vabastas ta 27. märtsist 2018 karistuse edasisest kandmisest.