Alois Senefelder

Alois Senefelder
Alois Senefelder
	Aloïs Senefelderi litograafiline portree tema raamatu "L'Art de la lithographie" (1819) prantsuskeelses väljaandes.
Sünniaeg	6. november 1771; Praha
Surmaaeg	26. veebruar 1834 (62-aastaselt); München
Amet	litograaf, näitekirjanik, näitleja
	[muuda Wikidatas]

Alois Senefelder (sünninimega Aloys Johann Nepomuk Franz Senefelder; 6. november 1771 Praha – 26. veebruar 1834 München) oli Austria näitleja ja näitekirjanik, kes leiutas litograafia.

Elulugu

Alois Senefelder sündis sakslasest näitleja Peeter Senefelderi pojana.

Senefelderite perekond kolis peatselt Prahast Münchenisse, kus Senefelder kooli läks. Hiljem õppis ta õigusteadust Ingolstadtis, kuhu ta oli stipendiumi saanud. Siiski pärast isa surma oli Senefelder sunnitud õpingud katkestama ja rahateenimisvõimalust otsima. Sõprade soovitusel hakkas ta kirjutama lühikesi näidendeid. Näidend "Die Mädchen Kenner" osutus lausa edukaks.

Trükkimise juurde sattus Senefelder aga ühe ebameeldiva juhtumi tõttu. Nimelt trükkija süü tõttu trükk hilines (näidend "Mathilde von Altenstein") ja Senefelder oli sunnitud tasuma kirjastajale nii paberi kui ka trükikulud. Sääraste ebameeldivuste vältimiseks tulevikus otsustas Senefelder ise oma töid trükkima hakata. Raha oli aga nii vähe, et pressi ega trükitähti muretseda polnud võimalik. Seetõttu algasid ka katsetused vaskplaadiga, mis osutusid aga endiselt liiga kulukaks. Pärast korduvaid söövitamisi ja mahalihvimisi kulus kallis vaskplaat kiiresti. See sundis Senefelderit veel odavamat materjali otsima.

Litograafia Senefelderist.
Teos: "Specimens of Polyautography"

Kui Senefelder kord kivi, millel ta värve segas, puhtaks oli ihunud, pidi ta emale pesu nimekirja tegema. Et tal paberit käepärast ei olnud, kirjutas ta tindiga kivile, et sealt hiljem paberile ümber kirjutada. Pärast kirjutamist tuli ta aga mõttele kivil olevat kirja söövitada ja teha seda seni, kuni kivi laseb endalt trükkida. See õnnestuski tal aastal 1796.

Senefelder arvas siis, et on leiutanud midagi uut kõrgtrüki alal. Kuid hiljem selgus, et Augsburgi muuseumis säilitatakse söövitatud kiviplaate, millelt on kõrgtrükki saadud 1550. ja 1554. aastal.

Tutvudes helilooja Gleisneriga, asus Senefelder noote kirjutama. Et vältida tagurpidi kirjutamist kivile, mis vaatamata kogemustele oli tülikas, kirjutas Senefelder noodimärgid paberile ja kandis sealt kopeerimise teel kivile (trükkides kandub kujutis edasi peegelpildis. Et kujutis oleks pärast trükkimist õiget pidi, peab kujutise looma algselt peegelpildis). Selle tegevuse juures juhtus Senefelder kord märkama, et tindipiisad, mis juhuslikult sattusid valmiskirjutatud ja ülekandmise kergendamiseks niisutatud paberile, põrkasid sealt sõna otseses mõttes tagasi, paberile mingit jälge jätmata.

Sellest nähtusest innustatuna alustas ta katseid alguses paberi ja siis kiviga. Katsete tulemustest kirjutab ta ise järgmist: "Võtsin puhta kivi, kirjutasin sellele seebitükikesega, katsin kivi kummiaraabikuga ja siis hõõrusin üle värvise käsnaga. Kõik kirja pinnad võtsid värvi külge, kuna muu pind jäi puhtaks. Nüüd võisin ma kivilt teha tõmmiseid niipalju kui tahtsin. Iga tõmmise eel kivi niisutades ja jälle värviga kattes saavutasin ühetaolised tõmmised."

Kirja vähem söövitades ja pärast söövitamist kummiaraabikuga kattes saavutas ta puhtama ja vastupidavama trükipinna kivil; see oli aastal 1798.

1818. aastal andis A. Senefelder välja litograafiaõpiku "Vollständiges Lehrbuch der Steindruckerey", mis aitas palju kaasa litograafia kuulsuse kasvule. Litograafiaõpik sisaldas ka näidislehti kõigist kiviplaadilt trükitavatest võtetest. Seesama õpik tõlgiti inglise ja prantsuse keelde 1819. aastal.

Ka elu hilisemal perioodil tegutses Senefelder lametrükiga, seda täiendades ja parandades. Ta suri Münchenis 28. veebruaril 1834.

Senefelderi leiutised

Välislingid

Surimask