Alfred Maurer
Alfred Maurer (2. detsember 1888 Tallinn – 20. september 1954 Stockholm) oli Eesti poliitik ja advokaat.
Alfred Maurer oli 25. märtsist 1919 Kohtuministeeriumi juriidilise komisjoni esimees.
Asendades alates 6. detsembrist 1922 Sergei Andrejevit, kuulus Maurer I Riigikokku.
Arstide Koja juhatuse poolt kahe valijamehe osavõtul valiti ta vabakutsete alalt Riiginõukogu liikmeks ning ta oli Riiginõukogu abiesimees.
20. aprillil 1944 toimus Tallinnas Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu salajane koosolek, kus osalesid lisaks Alfred Maurerile ka Jüri Uluots, Otto Pukk, Johan Holberg ja Mihkel Klaassen. Valimiskogu konstateeris, et alates 16. juunist 1940 riigis toimunu on põhiseaduse vastane ning Eesti põhiseaduslikud riigiorganid püsivad edasi 16. juuni 1940 koosseisus.
Maurer oli portfellita minister ja peaministri asetäitja 21. aprillist 1944 kuni 18. septembrini 1944. Alfred Maurer: "J. Uluotsa, O. Tiefi ja minu vahelise kokkuleppe järgi oleks minu ülesandeks olnud asendada J. Uluotsa tema väljalangemise korral, O. Tiefi ülesandeks aga juhtida valitsust, kui seesugune moodustataks J. Uluotsa, resp. minu poolt ja meie mõlema väljalangemise korral – meie asendamine[1]."
1944. aastal põgenes Alfred Maurer Rootsi.
3. märtsil 1953 valitud vaidlusaluse ja vaid neljaliikmelise Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu poolt Vabariigi Presidendi Asetäitjaks. Selles ametis oli Maurer kuni oma surmani 20. septembril 1954.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ J. Uluots määras oma asetäitjaks A. Maureri. Stockholms-Tidningen Eestlastele, 29. november 1952, nr. 275, lk. 7.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Kontinuiteedi küsimus uues valguses. Välis-Eesti, 30. november 1952, nr. 48, lk. 5.