Alexander Berkman
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2023) |
| Alexander Berkman | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
21. november 1870 Vilnius |
| Surmaaeg |
28. juuni 1936 (65-aastaselt) Nice |
| Autogramm | |
 | |
Alexander Berkman (21. november 1870 Vilno – 28. juuni 1936 Nice) oli Vene juudi päritolu kirjanik ja aktivist, üks anarhistliku liikumise juhte.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ovsei Ossipovitš Berkman, hilisem Alexander Berkman, sündis Vilniuses rikka juudi kaupmehe pojana. Ta kasvas üles Peterburis, kus teda hüüti Aleksandriks (ka Sašaks), kuna see nimi oli Venemaal paremini arusaadav. Ta mõlemad vanemad surid, kui ta oli noor. 17-aastaselt emigreerus ta USA-sse.
Kohe pärast Ameerikasse jõudmist sai temast poliitaktivist ja ta hakkas huvi tundma ameerika anarhismi vastu, kuna ta osales kampaanias, mis nõudis 1886. aasta Heinaturu mässust osa võtnud inimeste vabastamist. New Yorgis kohtus ta Emma Goldmaniga, kes oli samuti vene immigrant. Nad jäid elu lõpuni lähedasteks sõpradeks. Nende mõlema maailmavaadet mõjutas saksa anarhist Johann Most.
Aastal 1892, 22-aastaselt, üritas Berkman Mossi mõjutusel Pennsylvanias mõrvata Henry Clay Fricki, rikast terasetöösturit. Ametiühing kutsus töölisi streikima, kuid Frick palkas kolmsada relvastatud streigimurdjat Pinkertoni Detektiivibüroost. Streikijad ootasid neid ja puhkes terve päeva kestnud võitlus. Kümme inimest sai surma ja kuuskümmend haavata. Berkman tulistas Fricki tema enda büroos kaks korda kaela, kuid kolmanda lasi mööda. Pärast seda lõi ta Fricki kaks korda mürgitatud noaga, kuid Frick jäi siiski ellu. Berkman sai 22 aastat vanglakaristust, millest ta istus ära 14 aastat ja vabanes mais 1906.
Aastal 1908–1915 tegi ta kaastööd ajalehele Mother Earth ja 1916–1917 andis välja oma ajalehte The Blast. Pärast seda liitus uuesti Goldmani ja Mother Earthiga. Samal ajal pidas ta ka loenguid, aitas töötutel organiseeruda ja tööd leida ning korraldas inimõigustealaseid kampaaniaid. Berkman kirjutas oma vangla-aastatest raamatus "Anarhisti vanglamemuaarid" ("Prison Memoirs of an Anarchist"), mis aitas tal vabaneda vangla elamustest.
1914. aastal tegelesid Berkman ja Goldman Esimese maailmasõja vastaste kampaaniatega ning kui ka USA sõjaga liitus, siis sõjaväekohustusevastase kampaaniaga. 1919 deporteeriti nad mõlemad koos teiste vene päritolu radikaalidega Nõukogude Venemaale. Alguses toetasid nad bolševikke, kuid peagi mõistsid, et kommunismist on tegelikkus Venemaal aina kaugenemas. 1921. aasta märtsis, kui jõhkralt suruti maha Kroonlinna mäss, otsustasid nad minna ära Saksamaale.
Järgnevatel aastatel kritiseerisid nad Nõukogude Liidu Kommunistliku partei tegevust ja mõistsid selle hukka revolutsiooni reetmisena. Nad veensid rahvusvahelisi anarhistlikke ja anarhosündikalistide liikumisi, et nood ei osaleks NSV Liidu organiseeritud Kolmandas Internatsionaalis.
Berkmanilt ilmus 1925. aastal raamat "The Bolshevik Myth", mida on hinnatud nii kirjanduslikult kui ka dokumentaalse sisu poolest.[viide?]
Elu viimased aastad veetis ta Prantsusmaal, kus ta kirjutas, tõlkis ja toimetas. 1929. aastal ilmus tema raamat "Now and After: The ABC of Communist Anarchism".
1936. aastal tegi Berkman enesetapu.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Alexander Berkmani archiiv
- Alexander Berkmani arhiiv libcom.org
- ABC of Anarchism, Alexander Berkmani raamat
- "A Sketch of Alexander Berkman" (Emma Goldman)
- "Alexander Berkman's Last Days" (Emma Goldman)
- Spunk online archiiv
- ISBN's for Alexander Berkman