Aleksei Uhtomski

Aleksei Aleksejevitš Uhtomski (vene keeles Алексей Алексеевич Ухтомский, 13. (25.) juuli 1875 Jaroslavli kubermang – 31. august 1942 Leningrad) oli vene füsioloog.

Uhtomski võttis kasutusele kronotoobi mõiste, mida hiljem laialdaselt kasutas Mihhail Bahtin.

Uhtomski sündis erusõjaväelase Aleksei Nikolajevitš Uhtomski ja tema abikaasa Antonina Fjodorovna pojana. Tal olid vennad Vladimir ja Nikolai, kes surid väikelapsena, õed Maria ja Jelizaveta ning vanem vend Aleksandr, kes hiljem sai tuntuks peapiiskopi Andrei Uhtomskina. 1876. aasta juunis suri ka isapoolne vanaema ning isa õde Anna, kes oli oma ema aastaid põetanud, ei teadnud enam, kuidas edasi elada. Antoninal seevastu ei jäänud laste kasvatamiseks aega ja ta andis 27. septembril Aleksei Annale kasvatada. Anna oli oma vennapoja peamine kasvataja kuni oma surmani 1898.

1888, kui Uhtomski polnud veel klassikalist gümnaasiumi lõpetanud, astus ta vanemate survel Nižni Novgorodis olevasse sõjaväeakadeemiasse Nižegorodski kadetikorpusesse. Seal ilmutas ta huvi mitmesuguste teaduste vastu, mitte üksnes füüsika ja matemaatika vastu nagu sõjaväelasele kohane, vaid ka humanitaarteaduste vastu. 18 aasta vanuselt oli ta juba kõigi tähtsate filosoofide töödega tuttav.

1894 astus Uhtomski oma venna soovitusel Moskva teoloogiaakadeemiasse. Algul elas Uhtomski poolteist kuud Jaroslavli hullumaja krooniliste haigete osakonnas. Seejärel ei asunud ta elama ühiselamusse, vaid korterisse, mida talle pakkus Nadežda Bobrovskaja, kes jäi tema kõrvale majapidajanna ja koduabilisena kuni 1941. aasta maini. Uhtomski väitekirja pealkiri oli "Jumala olemasolu kosmoloogiline tõestus". Selles esitas Uhtomski mõtte inimmõistuse piiratud võimalustest ja iga isiksuse unikaalsusest. Pärast selle kaitsmist sai Uhtomski teoloogiakandidaadiks. Kandidaaditöö pani ta lähemalt õppima peaaju füsioloogiat ja inimese närvisüsteemi. Akadeemias tekkis Uhtomskil soov välja selgitada inimeste moraalikäitumise loodusteaduslikud alused ja leida füsioloogilised mehhanismid, milles peitub ja mille abil areneb inimisiksuste mitmekesisus. Pärast akadeemia lõpetamist Uhtomski mitte üksnes ei keeldunud paljutõotavast vaimulikukarjäärist, vaid hakkas vanausuliseks, mis välistas sellise karjääri ka tulevikus.

30. novembril 1920 Uhtomski vahistati – tema enese sõnul ettevaatamatuse tõttu vestlustes teadlaste ringis. Teda ei lastud viivitamatult maha, sest ta oli valitud Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu liikmeks. Ta oli algul Jaroslavli vanglas, seejärel viidi Moskvasse Lubjankale. 1921. aasta jaanuari lõpul ta vabastati tänu oma akadeemikutest sõprade palvetele.

1922, pärast N. Vvedenski surma, hakkas ta juhatama Petrogradi ülikooli inimese ja loomade füsioloogia kateedrit. Hiljem oli ta Leningradi ülikooli bioloogiateaduskonna juhataja ja 1931–1938 Leningradi loodusuurijate ühingu president. Ühtlasi õpetas ta füsioloogiat Lesgafti-nimelises instituudis, psühhoneuroloogia instituudis ja Leningradi ülikooli ettevalmistuskursustel. 1933 valiti ta NSV Liidu Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks ja 1935 tegevliikmeks. 1930. aastail asutas ta ülikooli juurde füsioloogiainstituudi.

1941. aastal jäi Uhtomski blokeeritud Leningradi. Ta organiseeris õpetlaste tööd linna kaitsel ja juhtis sõja ajal aktuaalset uurimistööd traumaatilise šoki kohta. Ta suri 1942. aasta jaanuaris, jõudmata esitada oma nädal aega varem valminud ettekannet reflekside süsteemi kohta. Ta maeti Volkovo kalmistu kirjanike piirkonda.