Aleksandr Manevski

Aleksandr Manevski

Aleksandr Stepanovitš Manevski (vene Александр Степанович Маневский; 1. august 1824 Tallinn – 3. juuli 1884 Peterburi) oli Venemaa mereväelane, kontradmiral (1880).

Manevski sündis Tallinnas. Tema isa oli Stepan Semjonovitš Manevski (surnud 1846), ema Glikerija Jakovlevna Manevskaja (surnud 1879). Tulevase admirali isa teenis 14. klassi riigiametnikuna Tallinna sõjaväeinvaliidide üksuses. 15. juunil 1838 astus Aleksandr Manevski kadetina tüürimeeste 1. poolekipaaži, mille lõpetas 7. aprillil 1846 laevastiku tüürimeeste korpuse konduktorina.

Järgmisel neljal aastal oli Manevski Peterburi keiserliku jahtklubi teenistuses ja seilas peamiselt Läänemerel. 23. aprillil 1850 ülendati ta laevastiku tüürimeeste korpuse praporštšikuks ja viidi korvetil "Olivutsa" teenima Kaug-Itta. Seal anti talle 11. aprillil 1851 mitšmani auaste ja ta määrati 27. mereväeekipaaži koosseisu. Augustis-septembris 1851 osales ta Petropavlovski sadamas esimese järgu kapteni Gennadi Nevelskoi juhitud Amuuri ekspeditsioonile varustuse tarnimises. Sel ajal tutvus ta teise silmapaistva mereväelase ja ränduri Aleksandr Petroviga.

3. juunil 1853 anti talle leitnandi auaste ning aastatel 1853–1854 oli ta komandöriks kuunaril "Anadõr", mis kurseeris Petropavlovski ja Kamtšatka jõe suudme vahel.

Krimmi sõja ajal osales Aleksandr Manevski Petropavlovski kaitsmisel. 1855. aastal oli ta komandöriks transpordilaeval "Dvina", mis aitas evakueerida Petropavlovski garnisoni Amuuri jõe suudmesse ja sattus ka De-Kastri lahes vaenlasega tulevahetusse.

11. juunil 1856 viidi Manevski üle 8. mereväeekipaaži koosseisu ja septembris 1857 pöördus ta transpordilaeval "Dvina" tagasi Kroonlinna. Sinna ei jäänud ta kauaks, sest juba 6. jaanuaril 1858 viidi ta üle Siberi mereväeekipaaži ja siirdus taas Kaug-Itta, kus teenis lootsilaeva komandörina Amuuri jõel ja De-Kastri lahes.

Aastatel 1859–1862 oli ta transpordilaeva "Baikal" komandör, pidades valveteenistust Olga lahel ja korraldades Olga sõjaväeposti ehitamistöid. 21. juunist 1861 kuni 20. augustini 1862 oli ta ühtlasi ka Olga sõjaväeposti komandör.

1. jaanuaril 1863 ülendati Manevski kaptenleitnandiks ja viidi sama aasta 31. oktoobril üle Balti laevastiku teenistusse, kus temast sai suurtükipaadi "Lava" komandör. 1. jaanuaril 1871 ülendati ta 2. järgu kapteniks ja 9. märtsist 1872 määrati Peterburi sõjasadama ekipaažimeistriks.

25. mail 1873 määrati ta tööle mereväe vanglasüsteemi, kus ta alustas karjääri vanglaülema abina ja tõusis peagi vanglaülemaks. Sellel ametikohal töötas ta kuni 19. maini 1880, mil ta saadeti kontradmirali auastmes erru.

Manevskit autasustati teenistuse kestel Püha Vladimiri ordeni IV järguga, Püha Anna ordeni II järguga ja Püha Stanislavi ordeni II järguga.

Ta suri neli aastat pärast erruminekut Peterburis ja maeti oma sünnilinna Tallinna Aleksander Nevski kalmistule. Manevski nime kannavad neem Olga lahes ja Olga lahe kõrval asuv abajas.