Aleksander Warma
Aleksander Warma, ka Aleksander Varma, VR I/3 (22. juuni 1890 Viinistu, Kõnnu vald, Harjumaa – 23. detsember 1970 Stockholm) oli Eesti riigimees, diplomaat ja sõjaväelane (kaptenmajor), peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis 30. märtsist 1963 kuni surmani. Aleksander Warma valiti 1966. aastal, 1968. aastal ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.
Haridus ja tööelu algus
[muuda | muuda lähteteksti]Hindreku talus Viinistu külas sündinud Aleksander Warma õppis Pärispea vallakoolis ja lõpetas 1905. aastal Kõnnu ministeeriumikooli. 1906 perega Pernå valda kolinuna sai ta üheks esimestest Kabböle eestlastest. Aastail 1910–1912 õppis ta Käsmu merekoolis ja 1913–1914 Narva merekoolis. Kaugsõidukapteni eksami tegi ta Riias ja 1920. aastal tegi eksternina küpsuseksami Tallinna Õpetajate Seminari juures. Aastail 1907–1914 töötas ta vaheaegadega mitmel laeval, oli kütja, madrus, pootsman ja tüürimees.
Esimeses maailmasõjas osales Aleksander Warma Vene-Balti sõjalaevastiku koosseisus. 1916. aastal tegi ta Kroonlinnas mereväe lipniku eksami ja teenis kuni märtsini 1918 miiniristlejal Zarja vahiülemana.
Vabadussõja ajal oli Aleksander Warma Eesti merejõudude Mereväe Valitsuse osakonnajuhataja, Merejõudude Staabi ülema abi ja ülema kohusetäitja. Alates 1920. aastast töötas ta Merejõudude Staabi juristina ja oli sõjalaeva Mardus komandör, seejärel töötas ta Sõjaministeeriumi juristina.
Aastail 1921–1924 õppis Aleksander Warma Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas rahvusvahelist õigust ja kaitses 1929. aastal magistritöö "Enamsoodustusklauselist kaubalepingutes".[1]
Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane.
Diplomaadi teenistuskäik
[muuda | muuda lähteteksti]- 1925–1927 – Välisministeeriumi juriidilise büroo juhataja
- 1927–1931 – Välisministeeriumi administratiivosakonna juhataja
- 1931[2]–1932 – saatkonnanõunik Moskvas
- 1932–1938 – peakonsul Leningradis
- 1938–1939 – saadik Kaunases
- 1939–1944 – saadik Helsingis
- ?–1963 Teenetemärkide Komitee esimees
- 1953–1963 – välisminister
- 1. jaanuarist 1962 30. märtsini 1963 – peaministri asetäitja
- 30. märtsist 1963 23. detsembrini 1970 – peaminister vabariigi presidendi ülesandeis[1]
- 1964–1970 – Eesti esindaja Pariisis
Teenetemärgid
[muuda | muuda lähteteksti]- Vabadusristi I liigi 3. järk – 18. mail 1920
- Valgetähe II klassi teenetemärk – 24. veebruaril 1938
- Läti Kolme Tähe orden – 8. mail 1931
- Soome Valge Roosi Ordu II klassi komandör – 29. aprillil 1931
- Vene Georgi IV ja III järgu rist – 1915
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Oli aastatel 1918–1927 abielus õpetaja Anni Warmaga (sündinud Anni Pulk) ja alates 1931. aastast Marta Warmaga (sündinud Marta Alep). Isa Johannes Warma oli üks Kabböle kaluriküla asutajatest Pernaja vallas Soomes; Aleksander Warma oli üks küla esimestest elanikest 1906. aastal.
Aleksander Warma matusetalitus toimus 16. jaanuaril 1971 Stockholmi Jakobi kirikus, matusetalituse pidas peapiiskop Johannes Oskar Lauri.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]- 2005. aastal tähistati Aleksander Warma 115. sünniaastapäeva Viinistul konverentsiga.
- 22. juunil 2008 avati Eesti Vabariigi järjepidevuse eest seisnud riigimehe ja riigipea Aleksander Warma sünnikohas Viinistul mälestusmärk, millel on kiri: Siin Hindreku talus sündis peaminister presidendi ülesannetes Aleksander Warma VR I/3 22.06.1890 – 23.12.1970. Osalesid Riigikogu esimees Ene Ergma, riigisekretär Heiki Loot, Kuusalu vallavanem Kalmer Märtson. Mälestuskivi õnnistas EELK Kuusalu koguduse õpetaja Jaanus Jalakas. Kivi avamisele järgnes koosviibimine Viinistu kunstimuuseumis, kus Warma elust ja tegevusest andsid ülevaate Välisministeeriumi kantsler Matti Maasikas, Eesti mereväe ajaloonõunik Reet Naber ja ajaloolane Küllo Arjakas.[3][4]
- 2015. aastal andis Eesti Post välja tema mälestuseks postmargi.[5]
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- Diplomaadi kroonika. Ülestähendusi ja dokumente aastatest 1938–44. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1971; 2. trükk: Tallinn: Olion, 1993.
- (Teos on ilmunud ka soome keeles: Lähettiläänä Suomessa 1939–1944: muistiinpanoja ja dokumentteja diplomaatin taipaleelta. Tõlkija Martti Rauhala. Helsingi: Otava, 1973.)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Peep Pillak. Aleksander Warma 125. sünniaastapäeva puhul esitleti postmarki. Eesti Päevaleht (Rootsi), 1. juuli 2015
- ↑ Vabariigi Valitsuse otsus nr. II 20. märtsist 1931>
- ↑ Aleksander Warma sünnikoht saab mälestusmärgi[alaline kõdulink] www.syndikaat.ee Kasutatud 19.08.2012.
- ↑ Viinistul avati mälestustahvel president ALEKSANDER WARMALE[alaline kõdulink] www.sonumitooja.ee Kasutatud 19.08.2012.
- ↑ https://pood.post.ee/?id=1595&product_id=8806&c_tpl=1019
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ametisseastumise käskkiri
- Alo Lõhmus: "Suursaadik Warma tähtsaim noot" Postimees, 24. august 2002
- 120 aastat diplomaat Aleksander Warma sünnist
- Reet Naber. Kõne Aleksander Warma 120. sünniaastapäeva tähistamisel.
- Eesti välisministrid
- Eesti saadikud
- Eesti eksiilvalitsuse liikmed
- Merejõudude Staabi koosseis
- Vabadussõja veteranid
- Tartu Ülikooli õigusteaduskonna vilistlased
- Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed
- Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis liikmed
- Vabadusristi I liigi 3. järgu kavalerid
- Valgetähe II klassi teenetemärgi kavalerid
- Kolme Tähe ordeni kavalerid
- Eestlased Soomes
- Eestlased Rootsis
- Sündinud 1890
- Surnud 1970