Aleksander Lipschütz

Aleksander Lipschütz (eesnime variandid: Alexander, Alejandro; Tšiilis ka kujul Alejandro Lipschutz; 28. august 1883 Riia – 10. jaanuar 1980) oli juudi päritolu füsioloog, endokrinoloog ja antropoloog.

Tema vanemad olid litograafiatehnik ja kunstiteoste reproduktsioone müüv kaupmees Aaron Lipschütz ning maalikunstnik Frida Friedmann. Aleksander oli seitsmest vennast kolmas.

Aastal 1901 lõpetas ta Riia Nikolai I gümnaasiumi. Teda huvitas antropoloogia, kuid isa soovitusel läks ta Berliini ülikooli meditsiini õppima. Ta õppis ka Zürichi ülikoolis.

Aastal 1905 astus ta VSDT(b)P-sse, katkestas märtsis õpingud ning tegutses Riias agitaatorina.

Aastal 1906 hakkas ta Göttingeni ülikoolis Max Verworni juhendamisel doktoritööd kirjutama. Aastal 1907 kaitses ta väitekirja "Idiopaatilisest osteoporoosist" ning sai üldarsti kvalifikatsiooni.

Aastast 1911 töötas ta Bernis August Pütteri laboratooriumis assistendina ning sai 1914 Berni ülikooli füsioloogiaprofessoriks.

Aastatel 1919-1926 oli ta Tartu Ülikooli professor (füsioloogia instituudi juhataja).

Tema tööd seksuaalse endokrinoloogia alal äratasid Tšiili Concepcióni ülikooli professori Ottmar Wilhelmi tähelepanu. Wilhelmi vahendusel sai Lipschütz samas ülikoolis füsioloogiaprofessori koha ning sõitis Liverpoolist Talcahuano sadamasse. Sellele ametikohale jäi ta 1937. aastani.

Aastal 1937 asutas ta Santiagos eksperimentaalmeditsiini instituudi ning oli samast aastast selle juhataja.

Lipschütz tegi koostööd Sigmund Freudi, Albert Schweitzeri ja Carl Gustav Jungiga.

Lipschützi peamised tööd käsitlevad endokrinoloogia ja pahaloomuliste kasvajate teket.

Lipschütz on saanud tuntuks üldbioloogiaalaste ja populaarteaduslike teoste autorina.

Teosed

"Miks me sureme" (1914, eesti keeles 1923).
"Elu algus" (eesti keeles 1924)

Isiklikku

14. mail 1914 abiellus ta Margarita Vogel-Leechiga.

16. aprillil sündis tütar Marion. Aastal 1925 sündis teine tütar Justine.