Aleksander Kurvits (1885–1970)
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Aleksander Kurvits (12. november 1885 Tagula, Sangaste vald, Tartumaa – 1. aprill 1970 Tartu) oli eesti pedagoog ja sordiaretaja.
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]1905. aastal lõpetas ta Tartu Õpetajate Seminari ja 1912. aastal Peterburi Õpetajate Instituudi. Õppis Tartu Ülikooli matemaatikaosakonnas aastail 1921–1922 ja filosoofiateaduskonnas 1922–1928), ülikooli lõpetas 1928. aastal. 1930. aastal kaitses magistriväitekirja „Autoriteet ja vabadus kasvatuses”.
Töö
[muuda | muuda lähteteksti]- 1905–1919 õpetaja (Saare- ja Virumaal, Velikije Lukis ja Tartus)
- 1919–1945 Tartu maakonna koolinõunik-inspektor
- 1932 – asutas ta õpikute ja koolitarvete kooperatiivi Koolivara, oli selle esimees
- 1939–1944 Tartu linnakoolide inspektor
- 1936–1940 Koduse Kasvatuse Instituudi juhatuse esimees
- 1945–1949 Tartu Õpetajate Instituudis
- 1945–1954 Tartu Muusikakoolis vene keele õpetaja
Ta uuris kooliuuendamise, enesearendamise ja edasiõppimise küsimusi ja avaldas sellealaseid kirjutisi.
Sordiaretus
[muuda | muuda lähteteksti]Sordiaretuse vastu tekkis Aleksander Kurvitsal huvi koolipõlves. Pomoloogia ja sordiaretuse alal oli ta iseõppija.
1924. aastal rajas Aleksander Kurvits Tartusse (aadressil Riia 46) viljapuude katse- ja aretusaia (oli 1957–2022 riikliku looduskaitse all).
Ta avaldas oma aretustöö tulemuste kohta palju artikleid. Oli tegev Eesti Pomoloogia Komisjonis, Eesti Looduseuurijate Seltsis ja Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsis (1961. aastast auliige).
Tema aretatud sorte
[muuda | muuda lähteteksti]- Pirnisordid „Kurvitsa lemmik” ja „Eesti pirn”
- Ploomisordid „Tartu kaunitar”, „Tartu kollane”, „Tartu punane” ja „Tartu värviline”
- Õunasordid "Kurvitsa sibulõun"
- Punase sõstra sort „Kurvitsa 4”
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- „Raamatukogu ja vabaharidusetöö“ (1929)
- „Õpetaja kooliuuenduse kandjana” (1932)
- „Kool ja kodu kasvatusteguritena“ (1933)
- „Enesearendus ja edasiõppimine” (1933)
- „Rahvamaja” (1935)
- „Minu aretustöid puuviljanduses” (1957)
- „Uut minu aretusaiast” (1969)
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksander Kurvits oli taluniku poeg. Abikaasa oli Veera (sündinud Meyer; 1883-1965). Lapsed olid Vassili (1913-1914), Eugen (1913-1914), Georg (1916-1920), Maria (1917-1919), Ülo ja Virve. Tema poja Ülo tütar on filoloog Aleksandra Kurvits-Vahter ja tütre Virve tütar on lastearst Imma Tiirmaa.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Tartu Ülikooli üliõpilased
- Arhiiv, ERR, Päevakaja: sordiaretaja Aleksander Kurvits
- Juhani Püttsepp, "Riia tänaval püsib alles Kurvitsa aed", Postimees, 9. oktoober 2024