Aleksander Alver

Aleksander Julius Alver (31. detsember 1890 Vooru vald, Tarvastu kihelkond – 3. veebruar 1949 Lübeck) oli eesti vaimulik.

Ta lõpetas aastal 1911 Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Aastatel 1911–1916 õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, 1920–1922 matemaatika-loodusteaduskonnas ja 1925–1926 õigusteaduskonna kaubandusosakonnas. Akadeemiliselt oli ta korporatsiooni Fraternitas Estica liige, heideti välja, siis oli korporatsiooni Ugala asutajaliige, hiljem võeti Fraternitas Esticasse tagasi.

Prooviaastal oli ta Paide Püha Risti koguduses (Carl Friedrich Johann Ralli juures) ja Suure-Jaani Johannese koguduses (Johann Georg Alfred Rosenbergi juures). Ordineeriti õpetajaks 28. aprillil 1918.

Vabadussõjast võttis ta osa 3. diviisi koosseisus välivaimulikuna.

Oli aastal 1918 Viljandi praostkonna vikaarõpetaja. Aastatel 1918–1919 oli ta Püha Jakobi koguduse õpetaja ja 1919–1944 (alates 7. augustist 1919) Viru-Nigula koguduse õpetaja.

1928. aastal karistas EELK Konsistoorium Alverit sobimatute armusuhete eest valju noomitusega.

Teenis Kaitseliidu Viru maleva Viru-Nigula malevkonna staabis.

Põgenes septembris 1944 Saksamaale. Oli lühikest aega vaimulik Lääne-Preisimaal Löbaus (praeguse haldusjaotuse ja nimede järgi Lubawas Iława maakonnas Warmia-Masuuria vojevoodkonnas). Pärast sõja lõppu teenis aastatel 1944–1949 eestlasi Lübecki põgenikelaagris.

Tunnustus

• 1940 – Kaitseliidu Valgeristi III klassi teenetemärk (9. veebruar 1940)

Isiklikku

Tema onupoeg Eduard Alver oli Eesti Vabariigi esimene politseiülem, teine onupoeg Hans Alver oli Haapsalu linnapea.

Välislingid

• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
• Andres Pulver. "Viru-Nigula pastoraadihoones paljastus siivutu saladus". Postimees, 9. detsember 2017