Albert Norden
Albert Norden (4. detsember 1904 Myslowitz (tänapäeval Mysłowice, Poola) – 30. mai 1982 Ida-Berliin) oli juudi rahvusest Saksa ajakirjanik ja Saksa DV riigitegelane.
Albert Norden oli rabi Joseph Nordeni (1870–1943) poeg. 1920. aastal jättis ta gümnaasiumi pooleli ja asus õppima tisleriks. Juba 1919. aastal sai ta organisatsiooni Vaba Sotsialistlik Noorus (Freie sozialistische Jugend) liikmeks. 1921. aastal astus Albert Norden Saksamaa Kommunistlikku Parteisse. Ta tegi kaastööd paljudele sotsialistlikele ja kommunistlikele ajalehtedele. Weimari vabariigi ajal vahistati teda korduvalt poliitilistel põhjustel. 1931–1933 oli ta ajalehe Die Rote Fahne toimetaja.
Natsionaalsotsialistide võimuletuleku järel emigreerus Albert Norden 1933. aastal Tšehhoslovakkiasse. Hiljem asus ta elama Prantsusmaale ja 1941. aastal Ameerika Ühendriikidesse. New Yorgis elades töötas ta vabrikutööisena ja võttis osa pagulasorganisatsioonide tegevusest.
1946. aasta oktoobris pöördus ta Berliini tagasi, kus ta tegutses ajalehtede toimetajana. 1949–1952 oli ta Saksa DV Informatsiooniameti pressiosakonna juhataja. 1953–1955 oli Norden Berliini Humboldti Ülikooli uuema ajaloo professor.[1] 1954. aastal sai ta Saksa DV Rahvarinde Rahvusnõukogu presiidiumi liikmeks. 1954–1955 oli ta Saksa Ühtsuse Komitee (Ausschuss für Deutsche Einheit) riigisekretär.
1955. aasta märtsis sai Albert Norden Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee liikmeks ja sekretäriks. 1955–1967 oli ta Keskkomitee Poliitbüroo agitatsioonikomisjoni juhataja. Alates 1958. aasta juulist oli Albert Norden Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Poliitbüroo liige.[2] Poliitbüroo liikmena oli ta vastutav agitatsiooni eest. Alates 1976. aastast oli Albert Norden Saksa DV Riiginõukogu liige.[3] 1960–1979 oli ta Saksa DV Riikliku Kaitsenõukogu liige.
1981. aastal astus Albert Norden tervislikel põhjustel kõigist ametitest tagasi.
Eesti keeles on 1974. aastal ilmunud Albert Nordeni raamat "Nii sepitsetakse sõdu".[4]